Monday, November 2, 2009
E-riigist intelligentseks riigiks
Eesti riik on kümmekond aastat lebanud e-riigi loorbereil. Paljud meie arvamusliidrid on juhtinud tähelepanu sellele, et innovatsioon riiklikul tasemel on soikunud. Ehkki elame just praegu innovatsiooniaastat, siis küsigem, missuguse uudse lahenduse või reformiga võiksime tänavu kiidelda!? Vaevalt võiks selleks pidada paralleeldemokraatia loomist nn mõttekodade baasil. Milliste põhimõtteliste uuenduste üle hakkaks rahvas hääletama 27. detsembril, nagu sai kevadel lubatud?!
Tegelikkuses näeme peamiselt vaid rahade lineaarset kärpimist, ka nende institutsioonide puhul, mis võiksid tuua arengukiirenduse, mida soikunud Eesti majandus nii kibedasti vajaks. Kummaline, et ka haridus- ja teadussfääri sunnitakse kokku hoidma, ehkki just nendest sõltub see, kas üldse ja millal Eesti tänasest majandusaugust välja ronida suudab. Sotsiaalsed töökohad on kahtlemata vajalikud, et vähendada eeloleval talvel ärakülmuvate asotsiaalide koguhulka, kuid riik peaks siiski eelkõige hoolitsema oma avangardi eest, kellel on potentsiaali ja (veel ka) soovi Eesti taas rajale aidata.
Oktoobri viimasel nädalal esitles TTÜ tarkvaraprofessor Kuldar Taveter raamatut, mille on välja andnud Massachusettsi tehnikaülikool, mille võiks ilma süümepiinadeta asetada objektiivses reitingus ettepoole kõigist nn klassikalistest ülikoolidest, sest just sealsete teadlaste töödel põhineb viimaste aastakümnete revolutsioon tehnoloogias ja teadusliku maailmavaate võidukäik vaimupimeduse üle. Professor Taveter koos oma partneriga Melbourne’ist on teosega ületanud selle kõrge künnise, mis muudab teadlase isikliku idee uueks sõnaks globaases teaduses. Kas või intelligentse kodu vormis, kus inimene ja tehisintellekt toimivad teineteist täiendavate loomulike partneritena.
Mõeldes täna Eesti e-riigi viimase aja kurvale saatusele loodan veel, et siinsedki otsustajad üritavad ükskord välja tulla oma konservatiivsest kärpimisloogikast, et hakata looma alust uuele kasvule just nende innovatiivsete ideede varal, mida Eesti teadlased on juba esitanud või kohe valmis looma. Paraku, nende hingetoru koomale tõmmates suretame viimsegi lootuse, et tänast nukrat seisu üldse kunagi ületaksime.
Sunday, November 1, 2009
Tuesday, October 13, 2009
MEEDIAPEKSU NÄDAL
Nädal algas halva üllatusega: ajaleht kirjutas, kuidas üks Tallinna ametnik tegi töötelefonilt ühe valimiskampaaniaga seotud kõne. Mind puudutas see otseselt, sest reklaami oli tehtud mulle kui Keskerakonna esinumbrile Tallinna kesklinna valimisringkonnas. Ent rünnakuga ametniku vastu lugu ei piirdunud. Leht jätkas rünnakutega minu vastu veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Minu vastulauset ära ei trükitud. Hullemgi veel – kui püüdsin oma raha eest avaldada reklaampinnal tasulist teadet, keelduti ka sellest. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb Agu Sihvka kombel alustada päris algusest.
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!
Toomas Vitsuti blogist
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!
Toomas Vitsuti blogist
Sunday, October 11, 2009
Lumivalgukese ja kurja nõia kompleks
Mäletate veel muinasjuttu Lumivalgukesest ja 7 pöialpoisist? Ja kurjast nõiast, kes pidevalt vaatas peeglisse ning päris tollelt, kas ta on ikka kauneim kogu maailmas. Kui ühel päeval teatas peegel, et nõid pole enam kauneim, siis lõi ta peegli puruks ja otsustas Lumivalgukese ära mürgitada.
Jälgides tänast Eesti elu ja osa eestlaste (aga ka mitte-eestlaste) hoiakuid üksteise suhtes, aga samuti aegajalt siin ilmnevaid tõrjuvaid või lausa vaenulikke hoiakuid teisest rahvusest või rassist inimeste vastu, kellega koos peame elama, meenub mulle just see vana muinasjutt. Ksenofoobsed inimesed käituvad tegelikult samuti kui too kuri nõid peegliga, kuid kelle enesepettus lõpeb ikka ükskord ära ja vallandunud viha hävitab nõia endagi.
Meedias kirjutatakse viimasel ajal palju sellest, et eelolevail valimistel saavad ühed või teised erakonnad rohkem toetust kas eestlastelt või venelastelt. Mind huvitaks see, kuidas küsitlusfirmad on selliste tulemusteni jõudnud. Teatavasti Eesti Vabariigi ametlikes isikudokumentides ei mainita kusagil rahvust, ka rahvaloenduste puhul on sellele küsimusele vastamine olnud täiesti vabatahtlik. Tekib õigustatud küsimus, miks tahetakse endiselt tõmmata kunstlikku piiri siin legaalselt elavate inimeste vahele, eristades neid selle puhtemotsionaalse ja tegelikult ähmase tunnuse alusel?
Väideldes kavandatud keeleseaduse muudatuse üle avaldasin juba siis arvamust, et rahvus ja keel on meile kaasa antud meie enda tahtest sõltumatult, kuid keegi teine ei saa meie eest täiseas otsustada, mis rahvusesse me tahame kuuluda. Kahtlustan, et väga paljud need, kes esinevad „võitlevate eestlastena“ ja vaenavad teistest rahvustest inimesi, on ise segase identiteediga ning püüavad sel kombel kuidagi tõsta oma kõikuvat eneseusku.
Paraku toob selline suhtumine kahju mitte neile, kelle peal ennast välja elatakse (peegeldatakse) või keda soovitakse sellel „iludusvõistlusel“ hoopis kõrvaldada. Nagu nõiagi puhul on rahvuslike (samuti usuliste, kultuuriliste jms) ületamatute piiride tõmbamine ühes tänapäevases riigis ja ühiskonnas igal juhul hukatuslik, ja nimelt piiritõmbajaile endale.
Mõistetavalt on võõravaenul oma ajaloolised juured, sest oleme sajandeid pidanud elama maal, millest pidevalt üle marsitakse, käsitledes kohalikku rahvast kas paganate või fašistidena. Loomulikult on see meis tekitanud viha ja sünnitanud stereotüüpe. Ent 18 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleks juba kord aeg aru saada, et toonase viha ülekandmine tänasesse avatud piiridega Euroopasse ja maailma on mitte üksnes naeruväärne nagu kurja nõia saatus, vaid ka ohtlik, sest see sünnitab just teistes rahvastes, kellega kokku puutume, meistki kõverpeegli pildi. Oleme paaril viimasel aastal seda võinud kogeda, kui kunagine konsensus siin elavate rahvaste vahel, mis tugines ühistele põhiväärtustele – vabadus, demokraatia, üksteise vastastikune austamine – purunes rumalate poliitiliste vastasseisude ja mineviku luukambritest välja kaevatud vaenude põrgutules. Nüüd, mõni päev enne valimisi, tundub kohati, et osa poliitikuid on otsustanud sama sõjakirve taas välja kaevata.
Ehk peaksime siiski olema targemad kui too nõid ja mitte sattuma raevu, kui peeglis paistab ka teisi kenasid nägusid või kui peeglisse vaatamise asemel vaadatakse teineteisele otse silma ja öeldakse „Tere tulemast!“?!
Jälgides tänast Eesti elu ja osa eestlaste (aga ka mitte-eestlaste) hoiakuid üksteise suhtes, aga samuti aegajalt siin ilmnevaid tõrjuvaid või lausa vaenulikke hoiakuid teisest rahvusest või rassist inimeste vastu, kellega koos peame elama, meenub mulle just see vana muinasjutt. Ksenofoobsed inimesed käituvad tegelikult samuti kui too kuri nõid peegliga, kuid kelle enesepettus lõpeb ikka ükskord ära ja vallandunud viha hävitab nõia endagi.
Meedias kirjutatakse viimasel ajal palju sellest, et eelolevail valimistel saavad ühed või teised erakonnad rohkem toetust kas eestlastelt või venelastelt. Mind huvitaks see, kuidas küsitlusfirmad on selliste tulemusteni jõudnud. Teatavasti Eesti Vabariigi ametlikes isikudokumentides ei mainita kusagil rahvust, ka rahvaloenduste puhul on sellele küsimusele vastamine olnud täiesti vabatahtlik. Tekib õigustatud küsimus, miks tahetakse endiselt tõmmata kunstlikku piiri siin legaalselt elavate inimeste vahele, eristades neid selle puhtemotsionaalse ja tegelikult ähmase tunnuse alusel?
Väideldes kavandatud keeleseaduse muudatuse üle avaldasin juba siis arvamust, et rahvus ja keel on meile kaasa antud meie enda tahtest sõltumatult, kuid keegi teine ei saa meie eest täiseas otsustada, mis rahvusesse me tahame kuuluda. Kahtlustan, et väga paljud need, kes esinevad „võitlevate eestlastena“ ja vaenavad teistest rahvustest inimesi, on ise segase identiteediga ning püüavad sel kombel kuidagi tõsta oma kõikuvat eneseusku.
Paraku toob selline suhtumine kahju mitte neile, kelle peal ennast välja elatakse (peegeldatakse) või keda soovitakse sellel „iludusvõistlusel“ hoopis kõrvaldada. Nagu nõiagi puhul on rahvuslike (samuti usuliste, kultuuriliste jms) ületamatute piiride tõmbamine ühes tänapäevases riigis ja ühiskonnas igal juhul hukatuslik, ja nimelt piiritõmbajaile endale.
Mõistetavalt on võõravaenul oma ajaloolised juured, sest oleme sajandeid pidanud elama maal, millest pidevalt üle marsitakse, käsitledes kohalikku rahvast kas paganate või fašistidena. Loomulikult on see meis tekitanud viha ja sünnitanud stereotüüpe. Ent 18 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleks juba kord aeg aru saada, et toonase viha ülekandmine tänasesse avatud piiridega Euroopasse ja maailma on mitte üksnes naeruväärne nagu kurja nõia saatus, vaid ka ohtlik, sest see sünnitab just teistes rahvastes, kellega kokku puutume, meistki kõverpeegli pildi. Oleme paaril viimasel aastal seda võinud kogeda, kui kunagine konsensus siin elavate rahvaste vahel, mis tugines ühistele põhiväärtustele – vabadus, demokraatia, üksteise vastastikune austamine – purunes rumalate poliitiliste vastasseisude ja mineviku luukambritest välja kaevatud vaenude põrgutules. Nüüd, mõni päev enne valimisi, tundub kohati, et osa poliitikuid on otsustanud sama sõjakirve taas välja kaevata.
Ehk peaksime siiski olema targemad kui too nõid ja mitte sattuma raevu, kui peeglis paistab ka teisi kenasid nägusid või kui peeglisse vaatamise asemel vaadatakse teineteisele otse silma ja öeldakse „Tere tulemast!“?!
Wednesday, September 2, 2009
Jutt või asi
Eestis elava briti nägemus Edgar Savisaarest ja keskerakonnast (PM 2.09.09 A. Turay Savisaar - Eesti seksikaim mees) on kahtlemata kellegi jaoks "seksikas" pamflett, ent kahjuks üsna pinnaline ja osutab autori vähesele Eesti nüüdisajaloo tundmisele.
Savisaare ja keskerakonna fenomeni mõistmiseks oleks britil tulnud vähemalt 30 aastat elada eelnevalt Nõukogude Liidus, et mõista, kust tulevad keskerakonna toetajad ja kust vastased. Tema väide, nagu oleks keskerakond vaikiva enamuse esindaja, ei saa kuidagi paika pidada, sest keskerakond kasvas välja just Eesti elanike aktiivseimast, tulevikku suunatud osast - rahvarindest. Vaikinud on nad suuresti tänases Eestis, sest keskerakonna toetamine pole „seksikas“.
Omaette probleem on see, et keskerakond on mitu korda "ajanud nahka" ja väga paljud selle intellektuaalsesse eliiti kuulnud inimesed on sealt erinevail põhjustel lahkunud. Ehkki, tunnistagem, mitte suutes enam sugugi samavõrd ühiskonna arengut mõjutada kui varem keskerakonna ridadesse kuuludes. Heaks näiteks on nii arengupartei kui sotsiaaldemokraatliku erakonna saatus - mõlemad „valgete erakondade“ potentsiaalsed partnerid tõrjuti peatselt just nende uute sõprade poolt võimu juurest eemale või nulliti lihtsalt ära.
Et Savisaar pole suutnud luua kolumnisti meelest „toimivat opositsiooni“, pole kahtlemata esmajoones tema süü, vaid ikka Eesti mineviku süü, mis tekitab umbusku igasuguse sotsiaalsuse suhtes. Ühiskonnas, kus elada on eesõigus vaid neil, kes ise suudavad välja ujuda, pole kohta kaastundel ega empaatial, mida keskerakond on püüdnud Eesti ühiskonnas jurutada. Muidugi mitte alati järjekindlalt ega ilma tagasilöökideta, sest sellise erakonna leiavad sageli üles ka need, kes tahavad sellel üksnes parasiteerida.
Kui tahetaks tänases Eestis Savisaare fenomeni objektiivselt analüüsida, ja ka sellest aspektist, miks erakond on endiselt suurima toetusega Eestis, eeldaks kriitikult, et tal poleks ideoloogilisi silmaklappe nagu tollel britil. Ilmekaks tõestuseks selle kohta on tema järsk kriitika Kadri Simsoni ettepanekute suhtes, mis kahtlemata on patriootlikud. vähemasti taotluslikult. Vaadaku britt vaid Soome suunas ja hakaku siis arutlema selle üle, kas üks riik on võimeline oma majanduse arengule kaasa aitama või mitte. Ja vaid ühe kibestunud lausejupiga väita, et Suurbritannias on need meetmed tema arust äraspidised, kinnitab taas kord tema enda eelarvamusi oma kodumaa ja seal teostatava leiboristliku, st sotsiaalsema poliitika suhtes.
Kordan, kahtlemata vajaks keskerakonna fenomen põhjalikku ja ausat kriitilist analüüsi. Olen ise lühikest aega kuulunud sellesse erakonda ja sealt välja astunud pärast seda, kui mind taheti sealt välja heita. Ent ma pole kunagi vaidlustanud seda kohta, mis kuulub keskerakonnale meie politiikamaastikul. Et keskerakonnal on nii suur toetus just venekeelse rahvaosa seas, on tegelikult suur pluss, sest see tasakaalustab mingilgi määral seda plahvatusohtlikku rahvuste segu, mis Eestis on nõukogude võimu tagajärjel sündinud. Ei tahaks mõeldagi sellele hetkele, kui Savisaart enam pole. Kelle poole pöördub siis suur osa vene elanikkonnast!?
Niisiis, ma ei leia, et briti mehe Delfi stiilis kirjutatud iroonia avaks kuigivõrd meie ühiskonna realiteete, pigem asetub see samasse ritta üllitistega kohalikelt propagandistidelt, kelle meelest üksnes naeruvääristades suurima erakonna juhti, üritades näidata teda mingi seksapiilse klounina, saavutame Eestis ühiskonna üksmeele ja õitsengu. Isegi siis pole sellest kasu, kui seda kirjutab poliitiliselt korrektse taustaga britt, kes peaks nagu seisma eemal meie poliitilisest mudamaadlusest.
Mart Ummelas
endine keskerakondlane
Savisaare ja keskerakonna fenomeni mõistmiseks oleks britil tulnud vähemalt 30 aastat elada eelnevalt Nõukogude Liidus, et mõista, kust tulevad keskerakonna toetajad ja kust vastased. Tema väide, nagu oleks keskerakond vaikiva enamuse esindaja, ei saa kuidagi paika pidada, sest keskerakond kasvas välja just Eesti elanike aktiivseimast, tulevikku suunatud osast - rahvarindest. Vaikinud on nad suuresti tänases Eestis, sest keskerakonna toetamine pole „seksikas“.
Omaette probleem on see, et keskerakond on mitu korda "ajanud nahka" ja väga paljud selle intellektuaalsesse eliiti kuulnud inimesed on sealt erinevail põhjustel lahkunud. Ehkki, tunnistagem, mitte suutes enam sugugi samavõrd ühiskonna arengut mõjutada kui varem keskerakonna ridadesse kuuludes. Heaks näiteks on nii arengupartei kui sotsiaaldemokraatliku erakonna saatus - mõlemad „valgete erakondade“ potentsiaalsed partnerid tõrjuti peatselt just nende uute sõprade poolt võimu juurest eemale või nulliti lihtsalt ära.
Et Savisaar pole suutnud luua kolumnisti meelest „toimivat opositsiooni“, pole kahtlemata esmajoones tema süü, vaid ikka Eesti mineviku süü, mis tekitab umbusku igasuguse sotsiaalsuse suhtes. Ühiskonnas, kus elada on eesõigus vaid neil, kes ise suudavad välja ujuda, pole kohta kaastundel ega empaatial, mida keskerakond on püüdnud Eesti ühiskonnas jurutada. Muidugi mitte alati järjekindlalt ega ilma tagasilöökideta, sest sellise erakonna leiavad sageli üles ka need, kes tahavad sellel üksnes parasiteerida.
Kui tahetaks tänases Eestis Savisaare fenomeni objektiivselt analüüsida, ja ka sellest aspektist, miks erakond on endiselt suurima toetusega Eestis, eeldaks kriitikult, et tal poleks ideoloogilisi silmaklappe nagu tollel britil. Ilmekaks tõestuseks selle kohta on tema järsk kriitika Kadri Simsoni ettepanekute suhtes, mis kahtlemata on patriootlikud. vähemasti taotluslikult. Vaadaku britt vaid Soome suunas ja hakaku siis arutlema selle üle, kas üks riik on võimeline oma majanduse arengule kaasa aitama või mitte. Ja vaid ühe kibestunud lausejupiga väita, et Suurbritannias on need meetmed tema arust äraspidised, kinnitab taas kord tema enda eelarvamusi oma kodumaa ja seal teostatava leiboristliku, st sotsiaalsema poliitika suhtes.
Kordan, kahtlemata vajaks keskerakonna fenomen põhjalikku ja ausat kriitilist analüüsi. Olen ise lühikest aega kuulunud sellesse erakonda ja sealt välja astunud pärast seda, kui mind taheti sealt välja heita. Ent ma pole kunagi vaidlustanud seda kohta, mis kuulub keskerakonnale meie politiikamaastikul. Et keskerakonnal on nii suur toetus just venekeelse rahvaosa seas, on tegelikult suur pluss, sest see tasakaalustab mingilgi määral seda plahvatusohtlikku rahvuste segu, mis Eestis on nõukogude võimu tagajärjel sündinud. Ei tahaks mõeldagi sellele hetkele, kui Savisaart enam pole. Kelle poole pöördub siis suur osa vene elanikkonnast!?
Niisiis, ma ei leia, et briti mehe Delfi stiilis kirjutatud iroonia avaks kuigivõrd meie ühiskonna realiteete, pigem asetub see samasse ritta üllitistega kohalikelt propagandistidelt, kelle meelest üksnes naeruvääristades suurima erakonna juhti, üritades näidata teda mingi seksapiilse klounina, saavutame Eestis ühiskonna üksmeele ja õitsengu. Isegi siis pole sellest kasu, kui seda kirjutab poliitiliselt korrektse taustaga britt, kes peaks nagu seisma eemal meie poliitilisest mudamaadlusest.
Mart Ummelas
endine keskerakondlane
Sunday, August 16, 2009
Eestis helde = loll
Mis on heldus? Kui uurida viimaste aastate eesti ajakirjandust, siis käsitletakse seda üldjuhul vaid anekdootlikus või iroonilises kontekstis. Helde saab olla ehk vaid riigi- või kohalik võim, aga mitte inimene. Iga üksiksisiku, kui tahes rikkagi puhul, kõneldakse parimal juhul sponsorlusest, metseenlusest jne. Igatahes omakasuga seotud „heldusetaolisest“ suhtumisest väetimasse.
Tekib küsimus, kas ka tavaline, üsna vaene, keskmine inimene võiks olla helde, selline, kellel pole vaja oma heldust siduda mingi totra kampaaniaga ega lihtsalt maskeerida oma „heldust“ tegelike äriliste huvide taha? Kas majanduslikult rasked ajad välistavad üldse igasuguse helduse selle üldfilosoofilises mõttes?!
Eestlaste iseloom on minu jaoks üldse suur müsteerium. Kui lugeda Andrus Kivirähki teoseid, siis jääb mulje, et eestlased on vähemasti euroopalikus mõttes täiesti barbaarsed, egotsentrilised, et mitte öelda - antihumanistlikud - inimesed, keda huvitab vaid oma isiklik perversne heaolu, mis vastandub elementaarseile ühiskondlikele normidele. Ma ei tea, kas nii on tõesti, kuid tundub, et suuresti on kirjanikul oma hüperboolseis hinnanguis õigus, vähemasti tänase masu kontekstis.
Ent ma ei arva sugugi, et sellise hoiaku puhul oleks tegu vaid mingi nõukogude aja jäänukiga, sotsiaaldarvinistliku disproportsiooniga või lihtsalt mandunud eetikaga. Ilmselt on see omane eestlastele kui kuidagi ellujäänud rahvusele, kes on loonud oma identiteedi, jäljendades üksnes mitmeid vallutajarahvaid ja püüdes neid võimalikult hästi järele aimates saada väliselt samasugusteks. Soovimata aga sealjuures omaks võtta nende poolt proklameeritavat kristlikku eetikakoodeksit.
Seoses eesti keele normeerimise eelnõu arutlusega olen söandanud ajakirjanduses välja käia mõtte, et eestlasena olen ma vaid oma keele ja rahvuse vang. Sündides ei saanud ma ju valida teist keelt ega ka rahvust. Kui ma nüüd tunnen, et paljudes muudeski väärtushinnanguis ei suuda ma oma rahvaga leida ühist keelt, siis süüdistatakse seepeale loomulikult mind, aga mitte näiteks rahvusliku iseloomu kitsarinnalisust. Kas selline suhtumine on ikka põhjendatud tänases maailmas, kus pigem indidviid on primaarne, võrreldes selle juurdemõeldava rahvusliku mustriga, kuhu ta on „kogemata“ sattunud?!
Just heldusega seoses on mul tekkinud ka oma elus mõningad isiklikud probleemid. Tahaksin pidevalt olla kellelegi hea, anda talle rohkem, kui annab tema minule, aga see kujuneb tavaliselt farsiks. Isegi sellises naljakas seoses kui mu pangateenus, milelga toetan tänavalapsi. Mulle ei selgitata paraku kunagi, kes on need lapsed, kellele igakuiselt oma toetust jagan. Loomulikult annan vaid heast tahtest, aga kas siiski on vaid panga prerogatiiv valida toetuse saajaid!?
Teen oma põhitööd enda teada andumusega, olen raadioajakirjanik ja saan selle eest üsna tavalist keskmist palka. Tahaksin sellest hoolimta olla oma loomingus kvalitatiivselt midagi erilist, märksa enamat kui see, mille eest mulle makstakse, aga pidevalt tunnen tagasisidena, nagu arvaksid paljud ümberringi, et seegi, mida ma teenin, on kuidagi liigne. Ehkki ma pole kunagi esitanud nõudmisi oma töötasu suhtes! Kas se on eestlaslik uskuda, et keegi teine saab nagu nii teenimatult palju, ehkki ise saadakse enamgi!?
Olen tavalise väikese inimesena alati püüdnud teha teistele heameelt oma tagasihoidlike kingitustega, parimaga, mida suudan välja mõelda ja oma piiratud võimalustega rahastada. Olen kohati siiski tundnud, et seegi vähene seab kingisaajad piinlikku olukorda: nad arutlevad isekeskis, kas peaksid nüüd mulle samavõrd vastu kinkima? Ehkki nende võimalused võivad tegelikult olla ka suurusjärgu võrra suuremad.
Hiljutine debatt laste hääleõiguse osas oli mulle isiklikult valus, sest üritasin avalikkusele selgitada, et ehkki mul endal pole olnud õnne lapsi saada, tahaksin siiski toetada oma rahvast ja ühiskonda sel viisil, mis on minu võimuses, mitte üksnes spermat alaiali pritsides. Kahjuks kommentaaride tagasisidest jäi mulle mulje, et minu reaalne HELDUS ei huvita Eestis mitte kedagi. NEMAD (eestlased) tahaksid ikka saada reaalset tasu, kas või minu hinge omandamise näol, ehkki sellel pole mingit pistmist eesti rahva püsimajäämisega.
Selline protoplasma tasemel eestlaskonna suhtumine on mind jätkuvalt võõrandanud nn rahvast, seetõttu tahaksin üha sagedamini olla keegi muu kui keskmine eestlane, sest tunnen, et suur osa mu rahvast ei oska enam olla SIIRALT HELDE. Ei suuda suhtuda oma edasipüsimisse rahvana vabalt, sõltumata füüsilisest, kvantitatiivsest eksistentsist, tehes panuse täiustumisele inimestena. Rahvuse võrdkujuna nähakse vaid iseenda sissepoole pööratud mina. Mida peaksin mina selles rumalas olukorras tegema? Kas vabatahtlikult lahkuma sellest elust? Kas see rahuldaks enesekeskset rahvast? Kahjuks pean tõdema, et vaevalt seegi! Märterlus on meile paraku sama võõras kui heldus!
Tekib küsimus, kas ka tavaline, üsna vaene, keskmine inimene võiks olla helde, selline, kellel pole vaja oma heldust siduda mingi totra kampaaniaga ega lihtsalt maskeerida oma „heldust“ tegelike äriliste huvide taha? Kas majanduslikult rasked ajad välistavad üldse igasuguse helduse selle üldfilosoofilises mõttes?!
Eestlaste iseloom on minu jaoks üldse suur müsteerium. Kui lugeda Andrus Kivirähki teoseid, siis jääb mulje, et eestlased on vähemasti euroopalikus mõttes täiesti barbaarsed, egotsentrilised, et mitte öelda - antihumanistlikud - inimesed, keda huvitab vaid oma isiklik perversne heaolu, mis vastandub elementaarseile ühiskondlikele normidele. Ma ei tea, kas nii on tõesti, kuid tundub, et suuresti on kirjanikul oma hüperboolseis hinnanguis õigus, vähemasti tänase masu kontekstis.
Ent ma ei arva sugugi, et sellise hoiaku puhul oleks tegu vaid mingi nõukogude aja jäänukiga, sotsiaaldarvinistliku disproportsiooniga või lihtsalt mandunud eetikaga. Ilmselt on see omane eestlastele kui kuidagi ellujäänud rahvusele, kes on loonud oma identiteedi, jäljendades üksnes mitmeid vallutajarahvaid ja püüdes neid võimalikult hästi järele aimates saada väliselt samasugusteks. Soovimata aga sealjuures omaks võtta nende poolt proklameeritavat kristlikku eetikakoodeksit.
Seoses eesti keele normeerimise eelnõu arutlusega olen söandanud ajakirjanduses välja käia mõtte, et eestlasena olen ma vaid oma keele ja rahvuse vang. Sündides ei saanud ma ju valida teist keelt ega ka rahvust. Kui ma nüüd tunnen, et paljudes muudeski väärtushinnanguis ei suuda ma oma rahvaga leida ühist keelt, siis süüdistatakse seepeale loomulikult mind, aga mitte näiteks rahvusliku iseloomu kitsarinnalisust. Kas selline suhtumine on ikka põhjendatud tänases maailmas, kus pigem indidviid on primaarne, võrreldes selle juurdemõeldava rahvusliku mustriga, kuhu ta on „kogemata“ sattunud?!
Just heldusega seoses on mul tekkinud ka oma elus mõningad isiklikud probleemid. Tahaksin pidevalt olla kellelegi hea, anda talle rohkem, kui annab tema minule, aga see kujuneb tavaliselt farsiks. Isegi sellises naljakas seoses kui mu pangateenus, milelga toetan tänavalapsi. Mulle ei selgitata paraku kunagi, kes on need lapsed, kellele igakuiselt oma toetust jagan. Loomulikult annan vaid heast tahtest, aga kas siiski on vaid panga prerogatiiv valida toetuse saajaid!?
Teen oma põhitööd enda teada andumusega, olen raadioajakirjanik ja saan selle eest üsna tavalist keskmist palka. Tahaksin sellest hoolimta olla oma loomingus kvalitatiivselt midagi erilist, märksa enamat kui see, mille eest mulle makstakse, aga pidevalt tunnen tagasisidena, nagu arvaksid paljud ümberringi, et seegi, mida ma teenin, on kuidagi liigne. Ehkki ma pole kunagi esitanud nõudmisi oma töötasu suhtes! Kas se on eestlaslik uskuda, et keegi teine saab nagu nii teenimatult palju, ehkki ise saadakse enamgi!?
Olen tavalise väikese inimesena alati püüdnud teha teistele heameelt oma tagasihoidlike kingitustega, parimaga, mida suudan välja mõelda ja oma piiratud võimalustega rahastada. Olen kohati siiski tundnud, et seegi vähene seab kingisaajad piinlikku olukorda: nad arutlevad isekeskis, kas peaksid nüüd mulle samavõrd vastu kinkima? Ehkki nende võimalused võivad tegelikult olla ka suurusjärgu võrra suuremad.
Hiljutine debatt laste hääleõiguse osas oli mulle isiklikult valus, sest üritasin avalikkusele selgitada, et ehkki mul endal pole olnud õnne lapsi saada, tahaksin siiski toetada oma rahvast ja ühiskonda sel viisil, mis on minu võimuses, mitte üksnes spermat alaiali pritsides. Kahjuks kommentaaride tagasisidest jäi mulle mulje, et minu reaalne HELDUS ei huvita Eestis mitte kedagi. NEMAD (eestlased) tahaksid ikka saada reaalset tasu, kas või minu hinge omandamise näol, ehkki sellel pole mingit pistmist eesti rahva püsimajäämisega.
Selline protoplasma tasemel eestlaskonna suhtumine on mind jätkuvalt võõrandanud nn rahvast, seetõttu tahaksin üha sagedamini olla keegi muu kui keskmine eestlane, sest tunnen, et suur osa mu rahvast ei oska enam olla SIIRALT HELDE. Ei suuda suhtuda oma edasipüsimisse rahvana vabalt, sõltumata füüsilisest, kvantitatiivsest eksistentsist, tehes panuse täiustumisele inimestena. Rahvuse võrdkujuna nähakse vaid iseenda sissepoole pööratud mina. Mida peaksin mina selles rumalas olukorras tegema? Kas vabatahtlikult lahkuma sellest elust? Kas see rahuldaks enesekeskset rahvast? Kahjuks pean tõdema, et vaevalt seegi! Märterlus on meile paraku sama võõras kui heldus!
Subscribe to:
Posts (Atom)
