neljapäev, 20. juuni 2019

Eutanaasiast

Pirrud lõkendavad mõlemast otsast
(ilmunud kärbitud kujul Õhtulehes veebruaris 2019)
Viimastel nädalatel meediakanaleis puhkenud diskussioon eutanaasia seadustamise võimalusest Eestis on mõneti kummaline. Tõsiusklikud kristlased muidugi ei nõustu sellise õigusega, sest inimelu pole meile andnud me ise, vaid meie vanemad ja laiemas mõttes - jumal. Selline lähenemine ei leia muidugi usuleiges Eestis enam erilist poolehoidu. Nagu Eestis ikka, sumbub ka tõsimeelne arutelu seejärel kõrvalistesse asjaoludesse nagu eutanaasia hind, „eutanaasiaturism“, protseduurilised üksikasjad jne. Ja kes lõpuks otsustab, kas konkreetne inimene ise või tema võimetuse korral tema lähedased ja arstid?! Klassikalises mõttes on eutanaasia juba väga palju aastakümneid tähendanud seda, et inimesel, kes on pikka aega olnud ajusurmas, nii et paranemise märke pole loota, võetakse ühel hetkel, nagu öeldakse „torud küljest“. Abistatud või kontrollitud suitsiid on midagi muud. See on vastutulek elutüdimusele, soovimatus jätkata lootusetut võitlust viimse hingetõmbeni. Kahtlemata on see suuresti individuaalne valik, eriti kui inimene on veel täie mõistuse juures ja valmis enda eest ise otsustama. Muidugi annab selleks võimaluse ka traditsiooniline suitsiid, mida ka Eestis paraku tehakse iga aasta sadu kordi. Paljude enesetapjate jaoks on probleem selles, et nad pole siiski kindlad, kas valitud meetodil see üldse õnnestub. Või pole nad enam adekvaatsed oma elu üle otsustama psüühilistel põhjustel. Sellega seostub psühhiaatrilise abi probleem nii suitsiidi ennetamisel kui ka ebaõnnestunud suitsiidi järelravis. Ent on veel üks aspekt kogu selles elu lõpetamise protsessis, see on lootuse kaotamine väärikalt surra. Tean mitut oma lähedast, kes kõrges eas, üle 90-aastasena paigutati hooldusravi haiglasse, sest puudusid omastel elementaarsed võimalused teda oma kodus hooldada. Pakkuda kodus niinimetatud palliatiivset ravi. Äsja saime ju teada, et Eestis meditsiinisüsteemis on selle ravi pakkumiseks vaid mõni üksik voodikoht Tallinnas. Tulemuseks on olnud see, et mainitud inimesed hooldekodus on ka üsna kähku, mõne nädala jooksul surnud. Hiljuti ilmus artikkel „Pole kohta, kus väärikalt surra. Diakooniahaigla hospiitsi ähvardab sulgemine (EPL 25.01.)“. Ometi on see olnud üks viimaseid kohti Eestis, kus väljaõppinud spetsialistide järelevalve all on püütud elust lahkujaile viimast teekonda muuta võimalikult inimväärseks. Kas selline sündmus, et just see asutus ei saanud haigekassalt toetust ning raha läks pigem kommertssektori hooldekodusele, ei kõnele millestki põhimõttelisemast – varjatud reklaamist eutanaasiale ja selle seadustamisele? Üle lahe Soomes on viimastel nädalatel puhkenud äge diskussioon erahooldekodude taseme ja seal pakutavate teenuste üle. Kontrollimisel on selgunud, et suures osas sadadest kommertsalusel töötavaist hooldekodudest on patsiendid jäetud kas piisava hoolduse ja ravita või lausa järelevalveta, ja seda kuni letaalsete tagajärgedeni. Eestis on praegu selliste kommertshooldekodude buum, sest meie ravikindlustus ei suuda enam ülal pidada kõikehõlmavat inimväärset süsteemi eakate eest hoolitsemisel. Kui järgida „Kalevipoega“, siis „ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama“. Ent selleks on vaja Kalevi tagasitulekut. Mäletame, missugune oli eeposes Kalevipoja enda saatus Kääpa jões, maha lõigatud jalgadega. Eutanaasiat ta siiski ei soovinud või ei teadnud taevaisalt küsida. Ent enamikul eestimaalastest pole samavõrd Kalevipoja jõudu ega meelekindlust. Abistatud enesetapust ei tohiks aga siiski kujuneda alternatiiv elu väärikale lõppfaasile ega kontrollitud palliatiivravile. Ka tulevaste põlvkondade eluusu nimel.

Armastuseta liit?

Armastuseta liit?
(saadetud Õhtulehele, ilmumata)
Riigikogu valimiste 2019 esialgsed tulemused on selgunud. Võitjad ja
kaotajad on välja selgitatud. Pannakse kokku võimalikke
valitsuskoalitsioone. Ent siiski, kas tulemused olid ootamatud? Eriti
Keskerakonna jaoks. Pikalt küsitlustes püsinud edu Reformierakonna
ees sulas viimaste nädalatega kokku. Vaevalt uskusid kuigi paljud, et
REFi võit eel- ja koos sellega e-hääletusel kujuneb nii totaalseks.
Pidevad muutused hääletamismeetodeis teeniksid nagu üha selgemalt
teatud erakondade valimisvõidu huve. Mitmetel viimastel valimistel pole
e-hääletus tõstnud valimistest osavõttu, aga seda surutakse üha
jõulisemalt peale. Kas ikka mugavus ja oma kodanikuõiguse teostamine
peab olema vaid ühe kliki kaugusel!? Seda enam, et see ei suurenda
oma kodanikuõiguse kasutajate hulka. Endine reformist Igor Gräzin tõi
äsja välja paradoksi, et ehkki valimiskampaania meetodid on tähtajaliselt
piiratud ning valimispäeval on igasugune propaganda keelatud, siis
eelhääletuse perioodil on kõik tubased meetodid lubatud. Sealhulgas ka
meediakanaleist massiivselt tulvav propagandistlik ajupesu.
Keskerakond ei kaotanud rohkem kui ühe koha, kuid valitsuse
juhterakonnana viitab see kogu eelmise koalitsiooni ebaõnnestumisele.
Kaotasid kohti kõik 3 osapoolt. Millest see oli tingitud? Kirjutasin juba
sügisel ühes oma artiklis, et üleolev suhtumine EKREsse võib
Keskerakonnale kalliks maksma minna. Kui Jüri Ratas oli välja öelnud,
et ei näe võimalust teha koostööd EKREga, siis minu arvates oli see
valimiskampaania suurim viga. See oli taktikaline, mitte strateegiline
viga. Seejärel asuti avalikus ruumis jõuliselt suruma ühte koalitsiooni
KEd ja REFi. Kes sellest võitis? Kahtlemata mitte Keskerakonna truu
valijaskond, nn „savisaarlased“, kes on oma erakonda toetanud ligi 30
aastat. Kui lisaks erakonna juhtorganeis toimunud „jõulised“ muudatused
võisid neid panna kahtlema oma erakonna võimes programmi ellu,
variant hakata võimu REF-iga jagama, esitas küsimuse, kas ma olen
ikka õiges erakonnas. Me teame, kui palju kordi reformistid on tsentriste
mananud ja sõimanud, näiteks venemeelsuses. Nii meedias kui ka
kasutades nende mõju all olevaid ametkondi. Sellest ebausust algas
äravool KEst EKREsse. Teine äravool toimus venekeelse valijaskonna
poolelt. Mitte niivõrd ülejooksuna teiste erakondade juurde, millest annab
tunnistust sotside läbikukkumine, vaid valimisaktiivsuse vähenemisena.
Kahtlemata olid selleks oma kaalukad põhjused: venekeelse
koolihariduse ebamäärane tulevik, Eesti jõuline militariseerimine ja
konfrontatsioon nende emamaa Venemaaga. Ei maksa ju unustada, et
enamik venekeelseid Ida-Virus elab ju endiselt Venemaa meediaruumis!
Niisiis, Reformierakond ei võitnud tegelikult valimisi, vaid võitis hoopis
EKRE, kes enam kui kahekordistas oma toetuse. Luues sellega ühtlasi
olukorra, kus nendega mitte arvestamine muudab mis tahes REFi
juhitava koalitsiooni tuleviku üsna äraarvamatuks. Nüüd, kui
Reformierakond on üsna salakavalalt pakkunud koalitsiooni läbirääkimisi
kõigepealt Keskerakonnale, siis selle realiseerumine tundub kõigile
vähegi poliitikateadlikele inimestele ebausutav. Kas tõesti võiks sündida
armastuseta liit, millega KE viskab prügikasti 2,5 aastat valitsusvastutust
ning on nõus REFi juhi Kaja Kallase tagasipöördumisega minevikku,
stagnatsiooni ja peenhäälestuse aega!? Opositsiooni jäävad rahvuslikud
jõud nagu EKRE ja Isamaa ei hoia siis enam kokku värve, et näidata
seda valitsusliitu venesõbraliku, „liberastliku“, rahvuslikke huve reetva ja
300 000 vaesuspiiril või alla selle elavate inimeste unustamisena. Kas
selline valitsusliit püsiks üle sügise või saaks rahvas aru, millel selline liit
põhineb? Ikka räigel võimul, valitsemisel ja valitsuskohtade omavahel
jagamisel. Ent selline juba kord Eesti demokraatia ongi.

Dopingust emakeele päeval

Dopingust emakeele päeval
(saadetud Õhtulehele, ilmumise kohta andmed puuduvad)
Paneb imestama, miks me nimetame juba paarkümmend aastat, ka Eesti spordis, keelatud ainete ja meetodite kasutamist „dopinguks“. Nende aastate jooksul pole keegi küsinud, kas ehk vajab eesti keel omakeelset sõna. Doping mõistena ongi seetõttu jäänud üsna ähmaseks, sealhulgas seetõttu, et selle sisu ja piirid muutuvad pidevalt. Sõna "doping" ilmus esmakordselt tõenäoliselt 1889. aastal ühes inglise sõnastikus. Selle all mõeldi oopiumi ja muude uimastite segu, mida kasutati hobuste ergutamiseks. Tegelikult pole sõna sugugi inglise päritolu. Sõna "doping" tuleneb sõnast "dop", mis kuulub ühte Kagu-Aasia dialekti, kus ühe suguharu liikmed nimetasid nõnda uimastavat jooki, mida tarvitati ergutina kohalike tseremooniate ja tantsude ajal. Kaua hiljemgi kasutati nõnda kutsutud aineid hobuste ja koerte ergutamiseks. Wikipedia selgitab edasi: „Tänapäeva spordis kasutatakse dopingut laialdaselt ja see pole juhuslik. Sageli pole see tingitud mitte sportlase soovist iga hinna eest võita, vaid võidu majanduslikust hädavajalikkusest, millest sõltub sportlase olevik ja tulevik.“
Kas sellest võib järeldada, et meie profisportlased on täna võrreldavad hobuste ja koertega või võistlevad nad kui muinas-suguharude liikmed tantsides uimastite mõju all? Muide, ka eesti slängis on sõna „dope“ levinud narkootikumi tähenduses ja uimastisõltuv isik „doparina“. Ma siiski ei usu, et vastavaid aineid – erguteid, stimulaatoreid – või vastavaid menetlusi, näiteks verevahetust võiks pidada mingiks tseremoniaalseks tegevuseks. See on ikkagi osa ärilisest tegevusest, mida on hakatud nimetama profispordiks. Ehk nagu Wikipedias kirjutatakse, on see tingitud „majanduslikust hädavajalikkusest“.  Kolleeg Taavi Libe kirjutas sellest 4. märtsi „Õhtulehes“. Alustaksin sellega, millega ta lõpetas. „Kas mäletate, kui Mati Alaver lubas suurejoonelise žestina kasahhidele tagasi maksta, sest Aleksei Poltoranin ei võitnud Pyeongchangi olümpialt medalit? Sellist mõtteviisi Eesti sport ei vaja.“
Kas ikka ei vaja, kui ON vajanud? Mitte üksnes suusatamises, vaid ka jõu- ja väljakualadel, mujalgi. Taavi kirjutas ka meie sportlastest kui rahvuskangelastest. Kahtlemata on meil olnud palju selliseid sportlasi, kelle suhtes pole dopingu kasutamise pärast sanktsioone rakendatud. Meenutagem või Jaan Taltsi, Erika Salumäed, aga näiteks ka Gerd Kanterit. Kui kahe eelpool mainitu puhul jäi suur osa nende karjäärist nõukogude aega, siis Kanter on olnud ju 20 aastat profisportlane. Ta on olnud edukas ja tal on vedanud, sest see tähendab ka sponsorlust ja riigipoolset toetust. Nüüd kärsatanud suusatajate puhul on aga olnud ilmne, et abivahendeid kasutati selleks, et kuidagi 60. kohalt jõuda vähemalt esimese 30 hulka. Niisiis, puhas majanduslik aspekt, sest vaevalt aastaid 30. kohal suusatades oleks võimalik rahvuskangelaseks saada, küll aga oma peret ära elatada. Siirdudes seejärel treeneriks, nagu oleme näinud ka viimasesse skandaali segatud endiste suusatajate puhul.
Muidugi on noorte prioriteedid muutunud ja rassimine suusarajal või maadlusmatil pole enam nende jaoks esmane eelistus. Lihtsam ja tulusam on tutvuda IT-ga ja asutada mingi õpilasfirma taaskasutatavate topside tegemiseks. Ent seegi on samuti äri ja peagi põrkavad nad ka selles kokku eetiliselt küsitavate valikutega. Kahtlemata on tervisesport põhimõtteliselt eetilisem profispordist, mis pealegi on tegelikult globalistlik tegevus, mitte ammu enam rahvuslik fenomen. Ent ka tervisesporti, näiteks fitnessisse ja kulturismi on ergutid juba ammu tunginud. Me ei tea ka, millal spordijoogid või astmaravimid (näiteks norralaste puhul) lisatakse ükskord dopinguainete nimekirja. Minu jaoks on profisport siiski üsna sarnane äriga, kus kasutatakse pea alati küsitavaid meetodeid, kuid käitutakse põhimõttel „kuni pole tabatud, pole varas“. Tegelikult aga tuleksin minu loo alguse juurde. Miks „doping“? Miks mitte mõni eesti omakeelne vaste? Võib-olla sellepärast, et selle mõiste sisu jääks sama hägusaks, nagu see on enamikule meist, kes pole ei profisportlased, nende treenerid ega ammugi mitte WADA eksperdid.

Kas MeToo valimisliit

Kas MeToo valimisliit
(saadetud 21.03. Nelli Teatajale, ilma igasuguse vastuseta)
Valimised on läbi. Reformierakond on Keskerakonna nurka külmkapi vastu surunud nagu kunagi Taavi Rõivas oma kolleegi. Keskerakond ei kaotanud rohkem kui ühe koha, kuid kaotas usu endasse ja oma valijatesse. Kui  Jüri Ratas ütles juba enne aastavahetust välja, et ei näe võimalust teha koostööd EKREga, siis valmistati sellega ette tänast abitut seisundit. See oli põhimõtteline viga, mis tõi kaasa paljude päriseestlaste õlejooksmise EKRE leeri. Keskerakonna vastased hakkasid siis suruma erakonda koostööle Reformierakonnaga, valmistades sellega ette Keskerakonna kaotust. Keskerakonna truu valijaskond, nn „savisaarlased“, kes on oma erakonda toetanud ligi 30 aastat korjasid kondid kokku ja siirdusid EKREsse nagu Peeter Ernits. Kui lisaks erakonna juhtorganeis 2016 toimunud „jõulised“ muudatused, millele ei oodatud toetust kogu 14 000 liikmelt, vaid väljavalitud seltskonnalt, võisid neid panna veelgi toetajaid kahtlema soovis erakonna algset programmi ellu viia. Teine äravool toimus venekeelse valijaskonna poolelt. Mitte niivõrd ülejooksmisena teiste erakondade juurde, millest annab tunnistust ka sotside läbikukkumine, vaid valimisaktiivsuse üldise vähenemisena. Kahtlemata olid selleks oma kaalukad põhjused: venekeelse koolihariduse ebamäärane tulevik, Eesti jõuline natostamine ja süvenev konfrontatsioon nende emamaa Venemaaga. Ei maksa ju unustada, et enamik venekeelseid Ida-Virus elab ju endiselt Venemaa meediaruumis ja sõjast pole möödunud sajanditki.
Niisiis, Reformierakond ei võitnud tegelikult valimisi, vaid võitis hoopis EKRE, kes enam kui kahekordistas oma toetuse. Luues sellega ühtlasi olukorra, kus nendega mitte arvestamine muudab mis tahes nendeta moodustatava koalitsiooni tuleviku üsna äraarvamatuks. Nüüd, kui Reformierakond on üsna salakavalalt pakkunud koalitsiooni läbirääkimisi kõigepealt Keskerakonnale, seadis selle nurka nagu Taavi Rõivas kunagi, siis selle realiseerumine tundub kõigile vähegi poliitikateadlikele inimestele ebausutav. Ent miks mitte!? Ehk lähenevad kaks liberaalset erakonda veelgi teineteisele ja peagi on Eestis üks ja suur erakond, nagu kunagi oli EKP, kes juhib kogu riigi elu!?  Muidugi, ka EKP ei juhtinud, vaid juhtis Moskva, aga nüüd on selle asemel ju Brüsseli võim. KE viskab sellega prügikasti 2,5 aastat valitsusvastutust ning on nõus Kaja Kallase väljapakutud tagasipöördumisega minevikku, stagnatsiooni ja peenhäälestusse. Opositsiooni jäävad rahvuslikud jõud EKRE ja Isamaa ei hoia siis enam kokku värve ega vahendeid, et näidata seda valitsusliitu venesõbraliku, tolerastliku, Eesti rahvuslikke huve reetva ja 300 000 vaesuspiiril või alla selle elava inimese äraunustamisena. Kas selline valitsusliit püsiks üle sügise või saaks rahvas peagi aru, millel selline liit põhineb? Ikka võimul, teerulli meetodil valitsemisel ja muidugi tulusate töökohtade omavahel jagamisel toiduahela meetodil. Paraku selline Eesti demokraatia ongi!
Keskerakond sai sellest lõpuks aru, et sel kombel Reformeirakonna puudlina kaotaks ta usutavuse ja peatselt ka toetajaskonna.

Eurovalimised võitis peavoolumeedia

Eurovalimised võitis (peavoolu)meedia

(ilmunud Kesknädalas 29.05.2019)
Euroopa Liidu parlamendi valimistulemused tekitavad hämmeldust. Ainus seletus neile on laviinina toiminud reklaam, ja mitte ainult ajalehtedes või telekanaleis, vaid ka sotsiaalmeedias. Taas kord leidis kinnitust tõsiasi, et võid olla kõige targem, kaugelenägelikum ja ausam poliitik, aga kui su selja taha ei asu „neljas võim“, siis jääd näppu imema. Kui ikka Marina Kaljuranna lopsakad kujutised ilmuvad päevade kaupa ajalehtede esikülgedel ja Andrus Ansip häbematult valetab, et uus valitsus sündis valega, siis lülitab nii mõnigi valija oma terve mõistuse välja ja e-hääletab klahvidele vaatamata. Kindlasti teenib Kantar Emor ka võitnud erakondadelt kiituse ja ehk meeleheadki selle eest, et jätkuv ajupesu läbis ka kõige kivinenumaid pealuusid ning sel meetodil saadud küsitlustulemused realiseerusid kümnete tuhandete häältena neile, kellele vaja. Veidi narr on siiski nüüd veenduda, et sotsiaaldemokraatide suure häältesaagi taga on praktiliselt vaid üks võimukas naiskandidaat, pronksimässu kangelane. Et Indrek Tarand oma viskumisega EKRE meeleavaldajate jalge ette sai nüüd 31 häälega peksa Sven Mikserilt, kelle tulemus on iseenesest nutune. Andrus Ansipi ja Urmas Paeti võit tuletab mulle meelde aga Vladimir Putini ja Dmitri Medvedevi dueti lõpmatut edu Venemaal. Ilmselt on fooliummütsid läinud taas moodi. Omamoodi arusaamatus on Raimond Kaljulaidi enam kui 20 000 häält. Kuid sellelegi on olemas seletus. Keskerakond on selliseid reetmisi üle elanud korduvalt varemgi, kuid jäädes siiski lõpuks rahva lemmikuks.  Keskerakonna lõpptulemusele aga mõjus selline häälte vargus kõvasti. Hea veel, et Yana Toom suutis mobiliseerida oma valijate hääled. Kahju siiski, et Keskerakonna uue suuna esindajal Igor Gräzinil jäi 10 tuhandest häälest hoolimata seekord künnis ületamata. Mida öelda EKRE kohta? Võttis, mida praegu võtta andis ehk kolmekordistas võrreldes eelmiste eurovalimistega häältesaaki ja võitis sellega koha mehele, kes sellest seltskonnast ilmselt sinna enim sobibki – Jaak Madisonile. Europarlamendis tekib rahvuslik ühendus, millele annavad oma panuse Prantsusmaa, Itaalia ja ka Saksamaa valimistel edukad olnud rahvaerakonnad ning seega ka Eesti esindaja. Isamaa tulemus jäi alla ootuste, ehkki Riho Terrase esinumbriks panemine polnud vist kõige parem otsus. Nimekirjas olnuks paremaidki kandidaate. Nüüd jääb Terras ootama ja lootma, et Ühendkuningriik siiski Euroopa Liidust välja astub, ehkki see pole kaugeltki veel otsustatud pärast seda, kui  Londonis asub ametisse uus peaminister. Kui algul jagasin „kiitust“ Kantar Emorile, siis väikeerakondade toetuse ülehindamisega pani see firma küll kõvasti mööda. Erakond võib ju meie turbulentses tänapäevas leida ajutist toetust, aga neil valimistel otsustasid siiski isikud või õieti nende reklaamiraha ning peavoolumeedia äge kampaania nende poolt ja teiste vastu. Andrus Ansipi valimisööl välja käidud ähvardus kukutada praegune valitsus kõneleb aga sellest, et Eesti demokraatia on endiselt ohus, kui isegi president salatseb valitsuse selja taga opositsiooni juhtidega.  Ehk peaks valitsus võimu tugevamalt enda kätte võtma ning andma valijaile ja kogu rahvale signaali, et igal juhul jätkatakse muutuste kursil.

Soome punaroheline valitsus on rindel

Soome punaroheline valitsus on rindel
(ilmunud Kesknädalas 19.06.2019)
Soome uue, 6. juunil ametisse astunud valitsuse peaminister on sotsiaaldemokraat Antti Rinne. Eestlase jaoks assotsieerub rinne sõjategevusega. Võrdkujuks uuele valitsusele sobiks see hästi, sest sotsiaaldemokraadid ongi asunud ühele poole võimurinnet, teisel pool kaks suuremat ning üks väiksem selgelt parempoolne erakond, kes „tulistavad“ juba esimestest päevadest peale. Valitsuse ülekuulamine parlamendis ongi kulgenud üsna tormiliselt. Opositsioon on rünnanud valitsust ebarealistlike eelarveplaanide pärast. Uue valitsuse üht põhilubadust vähendada otsustavalt tööpuudust, nii et hõivatud oleks vähemalt 75% tööealistest, peavad eelkõige koonderakondlased ebarealistlikuks. Tuleb kohe öelda, et „rinne“ tähendab siiski soome keeles „(mäe)nõlva“. Sellest lähtudes võiks vaadata uut valitsust ka teatud mägironijana, sest sotsid on juhtiva jõuna tõusmas sügavast orust tipu suunas, haarates endaga kaasa veel neli küllaltki eripärast erakonda. Näiteks vasakliit on kunagise Soome rahvademokraatliku erakonna SKDL ehk eurokommunistide mantlipärija. Keskerakond aga oli eelmise valitsuse juhtivpartei ja põles kirka leegiga läbi, üritades riigireformiga sotsiaalsfääri jõuliselt erastada.
Soome parlamendivalimised 14. aprillil lõppesid väga tasavägise tulemusega. Võitjat lahutas kolmandast vaid 2 kohta ja protsendikümnendikud. Sotsiaaldemokraadid said 40 kohta (+6; 17,7%), põlissoomlased 39 (+ 1; 17,5%) ja koonderakond (Kokoomus) 38 kohta (+1; 17,0%). Suurim kaotaja Suomen Keskusta  ehk keskerakond sai 31 kohta (13,8%), kes kaotas 18 kohta. Järgnesid rohelised 20 ja (+5; 11,5%) ning vasakliit 16 kohaga (+4; 8,2%). Rootsi rahvapartei sai 9, kristlikud demokraadid 5 ja väikerühmad 2 kohta. Eesti valimisseaduse järgi poleks ükski viimastest parlamenti pääsenud. Sellelt üsna kõikuvalt pinnalt asus Antti Rinne moodustama toimivat valitsust, tagant kiirustamas eesistumine Euroopa Liidus, mis algab Soome jaoks 1. juulil. Pikkade ja keeruliste läbirääkimiste tulemusena oli valitsus 6. juuniks valmis ning 13. juunil sai Eduskunnas ka toetuse 113 häälega 71 vastu. Valitsusse kuuluvad sotsiaaldemokraadid, keskerakond, rohelised, vasakliit ja rootsi rahvapartei. Valitsuses on 11 naisministrit ning mehi seega 8. Tendents naiste ülekaalu suunas on olnud viimaste aastate trend. Pole ka ime, kui vasakliidu juht Li Andersson, nüüd haridusminister, sai valimistel põlissoomlaste juhi Jussi Halla-Aho (30 600 häält) järel enim ehk üle 24 000 hääle. Häälemagneteist on valitsuses ka roheliste juht, tükk aega vahepeal Euroopa Parlamendis olnud Pekka Haavisto, kes sai üle 20 tuhande hääle ja on nüüdsest välisminister. Haavisto on avalik gei, mis kahtlemata võis tõsta temale antud toetust, arvestades Soome ühiskonna hoiakuid. Kõige keerulisem oli tagasitee valitsusse keskerakonnal, kelle juht ja endine peaminister Juha Sipilä otsustas loobuda kohast valitsuses ning lahkub ka erakonnajuhi kohalt. Tema asemel sai peaministri järel kõige väärikama posti ehk rahandusministri portfelli ning peaministri asendusõiguse keskerakondlane Mika Lintilä, kes sai valimistel muide vaid 6000 häält. Valitsuses on ka eestlastele lähedane Krista Kiuru 2. sotsiaalministrina, kes tegeleb perekonnaprobleemidega. Krista valdab vabalt ka eesti keelt ja käis juuni algul koos Soome koomiku Antto Terrasega Tallinnas huumorifestivalil „Luige nokk“. Eesti televaatajaile võib olla tuttav ka palju aastaid Yle kanaleil saatejuhina tegutsenud Timo Harakka. Sotsiaaldemokraadina on ta nüüd tööminister. Portfellide jaotus valitsuses on järgmine: sotsiaaldemokraatidel 7, keskerakonnal 5, rohelistel 3, vasakliidul 2 ja rootsi parteil 2 ministrikohta.
Veidi lähemalt ka uuest peaministrist Antti Juhani Rinnest, kes on sündinud 3.11.1962 Helsingis. Mõlemad tema vanemad on juristid, isa Juhani oli ka Lohja linnapea. Nooruses harrastas Antti näitlemist ja mängis klarnetit. Gümnaasiumi lõpetamise järel 1980 töötas ta algul saekaatris ja autojuhina. Ta oli kaks aastat legendaarse Soome näitleja Veikko Sinisalo autojuht ja lavatööline. Seejärel pääses ta õppima Helsingi ülikooli juriidilisse teaduskonda ja väitles vaid poolteise aastaga bakalaureuseks (kandidaatti). Tegu on väga pika staažiga poliitikuga, kes on viis aastat juhtinud sotsiaaldemokraatlikku erakonda ja olnud 4 aastat ka parlamendisaadik. Ta on olnud ka varem valitsuses, nimelt 2014-15 rahandusministrina. Tee poliitikasse algas 1987, kui ta töötas juristina Mäntsäläs ning auto- ja transpordiliidu aü-sekretärina. 1996 tuli siiski jätta juristi koht, kuna ta olevat lasknud tööandjal lähetuste eest maksta endale topelt. Hiljem on väidetud, et see pahatahtlik vale. Ta juhtis aastani 2014 eri ametiühinguliitusid, olles agressiivne ametiühingujuht, kes pidevalt ähvardas streikidega, nii et teda hakati kutsuma „tööturu gangsteriks“. Ta on saanud trahvi ebaseadusliku streigi korraldamise pärast.
Antti Rinne on kolmandat korda abielus ja tal on kaks tütart ning lapselapsi. 2018 puhkusel olles haigestus ta kopsupõletikku ning sellele järgnes ränk südamehaigus, nii et veresoon sulgus ja tuli teha operatsioon avatud südamel. Ta tervenes siiski ja tuli parlamenti tagasi tänavu 1. märtsil, et juhtida valimiskampaaniat, mis osutuski edukaks.

Oo, laula ja hõiska!

Oo, laula ja hõiska?
(saadetud Õhtulehele 14.06. Jäi avaldamata. Vastust polnud. Saab lugeda minu Facebooki kontolt)

Juuli alguses ootab meid ees laulu- ja tantsupidu. 150 aastat möödub esimesest laulupeost. Suursündmuseni on jäänud vähem kui kuu. Millest aga meedia Tallinnas kirjutab ja millest räägib? Üsna vähe laulupeost, aga seda enam Cristopher Nolani vändatavast actionfilmist „Tenet“. Või õieti sellest, et Tallinn soovitaks laulupeo perioodiks sulgeda nagu mõne Hollywoodi stuudio võtteplats. Tahtmatult tekib paralleel meid kaitsvate NATO vägedega. Kas Nolan on ehk saabunud siia kaitsma meie laulupidu? Räägitakse pidevalt ju sellest, missuguseid tohutuid summasid riigile ja ka Tallinnale võiks see külaskäik meile kinkida. Ei saa välistada, et Tallinnale võiks sellest võtteperioodist tõesti tõusta mingit tulu. Ent kulud? Kas keegi on neid kokku arvutanud? Võtteid on juba tehtud laguneval Linnahallil. Väga huvitav on tulevikus näha, kas seal Linnahallist kui arhitektuurimälestisest on ekraanil enam midagi järel. Vaadates pilte võttepaigast jäi küll mulje, et vaja oli vaid teatud kaldega treppe. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab ju kõik taustad nn sinisel ekraanil ümber joonistada. Isegi meie „Tõe ja õiguse“ filmi talud olid osaliselt tehislikud, illusioon. Küllap samuti toimitaks ka Laagna teel. Kahtlemata ei jõua ekraanile enam midagi äratuntavalt tallinlikku. Rääkimata teistest ristmikest ja tänavaist, mis muudavad linnas liikumise palju raskemaks kui isegi USA presidendi visiidi ajal. Tollal kestis piiranguid vaid paar päeva. Nüüd ähvardatakse nende probleemidega kogu suveks. Kas Tallinn on siiski iseseisva riigi pealinn või Hollywoodi mõne stuudio suvaline võtteplats? Rääkimata sellest, et paljud nõudmised esitati alles läbirääkimiste lõppetapil. Ma ei tahaks kuidagi süüdistada filmi tegijaid, küll aga panevad imestama siinsete klakööride ja survestajate tegelikud motiivid. Ka suure osa meediakanalite väga ühekülgne kajastus, kus spekuleeritakse kontrollimatute väidetega mingitest varasematest samalaadsetest eksperimentidest teistes riikides ja linnades või Taimaa džunglis. Linnavalitsus on saanud väga napilt veeruruumi ja eetriaega, ja sedagi põhiliselt Tallinna TVs. Rääkimata muude spetsialistide hinnangutega, kes pole seotud selle aktsiooni ette valmistanud huvigruppidega, aga kelle otseseks motiiviks on ilmselt omakasu. Kasutatakse ka desinformatsiooni, kui paisati avalikkusse väide, nagu oleks linn filmitegijatega juba kokkuleppele jõudnud. Või kohatu ilkumine selle üle, mida konkreetselt see maailmatasemel võttegrupp võiks meile kultuuriliselt vastutasuks pakkuda. Jääb mulje, et ettevõtmise siinpoolseil aktivistidel on kadunud kodumaa tunne ja räägitakse mingist imaginaarsest mainekasust, varjates sellega tegelikult reaalset omakasu. Kogu aktsioonil on ka üks delikaatne aspekt, mis seostub uue valitsuse ametisse astumisega. Näib, et mingid jõud püüavad ühiskonnas tekkinud vastasseisu valitsuse ja nn. kultuurieliidi vahel ära kasutada selleks, et diskrediteerida Tallinna keskerakondlikku linnavõimu. Igale poliitikatundjale on ju selge, et hoolimata väidetavast mainekasust kaotab nii linnapea kui Keskerakond väga palju oma toetajaid, kui Tallinnas puhkeb totaalne liiklussegadus, ja seda eriti laulu- ja tantsupeo perioodil. Võib-olla see ongi põhiline mainekasu, mida need ringkonnad loodavad?
Mart Ummelas