Mis on muutunud aastaga? Aastatagune kommentaar

Saate siit lugeda aastatagust kommentaari. Paraku 7. jaanuaril 2017 selleks mul laimajate süül võimalust pole. Ent ma tulen tagasi!

2. jaanuar 2016

Tere ja head uut aastat ka minult!

Aastavahetuse nädal pani lõppevale maailma mastaabis rahutule ja kriitilisele aastale, aga kodumaal süveneva paigaltammumise aastale korduvalt tagasi vaatama. Tegid seda poliitikud, ajakirjanikud, igasugused isehakanud poliitikagurud ja pidulaudade ääres ka tavakodanikud. Aasta oli paljude suurte probleemide ja naeruväärsete teemade aasta, eriti meedias. Üsna paljud on avaldanud arvamust, et tegu oli Edgar Savisaare aastaga – nii heas kui halvas. Suurvõit Riigikogu valimistel, ränk haigus ja sellest imeline toibumine, aasta teisel poolel aga alatu poliitiline tagakiusamine konstrueeritud kahtlustuste varal.

Selgi nädalal võib näha teravat vastasseisu arvamustes konkreetse ja selgepilgulise Savisaare ja valitsuskamarilja ebamäärasuse vahel. 31. detsembril Delfis avaldatud Savisaare artiklis toob ta välja märksõnad Eesti poliitikas ja majanduses. Ta kirjutab „kõhkluskoalitsioonist“, mis ei ole senini suutnud kooskõlastatult tööle asuda. Ta arvab, et vaevalt see juhtub ka tuleval aastal. Reformierakond ja IRL hoiavad küünte ja hammastega kinni võimupositsioonist. Ta meenutab ka Keskerakonna 15. kongressi, mille järel teda ja erakonda valimatult rünnati, aga arvamusküsitlused näitasid ikka Eesti elanike 25% toetust.

Ta pühendab osa oma kirjutisest ka Eesti majanduse nukrale seisule, kusjuures pakub ka erinevalt valitsusest retsepte olukorra parandamiseks, et väljuda punase laterna rollist Baltimaades. Põllumajanduskriisi tõsiselt suhtumine, väikeettevõtjate suurem toetamine, aktiivne töö eksporditurgude leidmiseks — need pole kardinaalsed muudatused, kuid vähemalt väikesed sammud, mida valitsus saaks teha, et vähegi majandusse sekkuda.

„Tuleb tegeleda inimeste tegelike probleemidega, aga mitte ainult Ilvese lahutuste ja abiellumistega, Rõivase välismaa visiitidega ja muude pseudoküsimustega. Räägitakse küll, et Rõivas reisib ringi, aga ei räägita sellest, missuguseid otsuseid valitsus teeb või tegemata jätab,“ rõhutab ta.

Mida saime teada peaminister Rõivase aastalõpu intervjuust? Tuleb tegelda peenhäälestusega ja teha kõike senist veel paremini. Ehk siis süvendada seisakut. Absoluutselt mitte midagi ei pakkunud ka ülilühike president Ilvese aastalõpu telekõne. Ikka seda, et ärgem vihakem üksteist ja avagem Eesti uksed kõigile tulijaile. Oma talentide tagasikutsumist ta enam ei maininud, erinevalt kunagisest kõnest. Ju siis oodatakse uusi talente Süüriast või Liibüast.

Ja siiski ei saa ma mööda minna tänasest kõmulisimast sündmusest ehk presidendi kolmandast naisevõtust. Seekord kena lätlanna Ieva Kupcega, kellel küll juba eelmistest suhetest kaks last kodus. Nii et president ei pea hakkama sellega vaeva nägema. Küll aga tahaks lõpuks öelda, et naiste rolli meie poliitikute elus on silmnähtavalt alahinnatud. Ei olnud kerge Helle Meri elu president Lennart Mere kõrval, ei paista ka president Ilvese naiste elu olevat kerge. Ainus president, kelle kõrval tema abikaasa Ingrid oli alati toeks, oli muidugi Arnold Rüütel. Niisiis, nagu ühes eelmises kommentaaris ütlesin – cherchez le femme. Otsi naist, kehtib Eesti poliitikas mitmes mõttes ka edasi aastal 2016. Rääkimata uutest presidendikandidaatidest – Marinast ja Marjust. Kohtumiseni!

Kolleeg arvas

Ehk pakub siinkohal huvi Tallinna TV tulevase uudistejuhi arvamuslugu ajalehes Põhjarannik, sest see pole paljudele muidu kättesaadav.

KOMMENTAAR Valitsusel on arenguruumi

Põhjarannik, 28 dets.2016

VAMBOLA PAAVO,

Tallinna TV ajakirjanik*
Lahkuva aasta olulisemad märksõnad on naispresidendi valimine, valitsuse vahetumine ning Keskerakonna väljumine isolatsioonist. Viimase puhul kummitab paraku tugevalt Savisaare vari.
Kett on nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli. Igas valitsuses on oma valge vares ja peaminister Jüri Ratasel oli selleks Martin Repinski. Õnneks oleme kitsekarjusest priid ja igasse maakonda ei tule oma kitsefarmi. Yana Toomi võib kiruda, aga paljudes asjades, mida ta ütleb, on mingi tõepõhi all. Kui Yana Toom soovitas Repinskil sügavalt mõelda ja kaaluda ministrikohale asumist, siis viimase noorusekärsitus tegi oma ning maksis valusalt kätte. Repinski ametisse nimetamine oli Jüri Ratase kooliraha. Meedia hekseldas ja otsis üles noormehe patud, neid oli varuks veel. Õnneks sai usalduskrediit enne otsa, peaminister ajas selja sirgu ning tegi mehise otsuse. Au ja kiitus. Keskfraktsiooni uuelt juhilt Kersti Sarapuult ootame otsustavalt Peeter Ernitsa paikapanemist. Ballast tuleb heita üle parda.
Jüri Ratas on kahjuks Savisaare pantvang ja sööb tema keedetud suppi. Miine, mille Keskerakonna eksjuht lahinguväljale jätnud, on palju ja need võivad iga hetk plahvatada. Kas praegune koalitsioon on unelmate valitsus, sellele annab aeg vastuse. Meie kõigi kibestumine oli suur ning rahvas oli Reformierakonna saamatuse ja eneseimetlusega rahulolematu. Ükskord pidid nad langema. Me saime uue hingamise.
Keskerakond istus kümme aastat opositsioonis, pink jäi võimekatest tegelastest aastatega lühemaks. Sestap polnudki ime, et ühel hetkel nappis tegusaid inimesi. Õnneks on poliitpink ahtake ka sotsidel ja IRLil.
Savisaarlaste punt ei suuda siiani alla neelata kaotuskibedust ning leppida olukorraga, et paljude toiduahel katkeb. Pole enam Edgari vihmavarju. Isehakanud kolumnisti Jakko Väli appihüüded mõnes meediaväljaandes, nagu rünnataks Keskerakonda ning kusagil tegutseks tumedad jõud, kes püüavad Savisaare pärandit hävitada ja Tallinna Televisiooni kaaperdada, on folkloori kuuluv teema. Üks seltskond pole endale aru andnud muutustest ja aja pöördumatusest, nad on kui Titanicu orkester, kes läks põhja koos laevaga. Palun vabandust nende sangarlike pillimeeste vaimudelt, kui ütlen nii meelevaldselt − nemad täitsid Titanicul auga oma kohust elu lõpuni. Lenk, Reinde ja Ummelas selles Tallinna TV klounide saates nimega "Meedia keskpunkt" on ühe telekanali häbiplekk, seal räägitu pole isegi tsiteerimist väärt. Isegi arukad keskerakondlased ütlevad, et pandagu see saade kinni. Ei saa, sest on üks aga. Heimar Lengi häält on vaja otsustavatel hetkedel Toompeal ja Jüri Ratas on tema pantvang. Sestap Lenk siis pasundabki ning hullutab mutikesi, kes usuvad teda nagu messiat. Lengi meelest on Edgar Savisaar võrreldav Fidel Castroga. Milline kummaline võrdlus! Savisaar ei ole teinud revolutsiooni, Fidel aga küll.
Laskem koalitsioonil atra seada ja tugevamaks saada, küll tuleb selja sirgu ajamise aeg. Kooliraha peavad maksma kõik ja teeb seda ka Jüri Ratase valitsus. Arusaamatud ning pooleldi mõtlematud aktsiisitõusud õllele ja bensiinile ning ka maagaasile on need, mis ajasid rahval enne pühi harja punaseks. Õigustatult. Lõuna-Eestis paneb inimene autole hääled sisse ning sõidab Valka, kus diislikütus on 1,03 ja bensiiniliiter 1,10 eurot.
Läti poolel, kunagises maanteepiiripunkti hoones asuv Alko 1000 on nii eestlaste kui soomlaste ostu-Meka. Õlu on meie poehindadega võrreldes oluliselt odavam ja kangem kraam üle kolmandiku soodsam. Kui tulla Virumaalt seltskonnaga, siis tasub käik igal juhul ära. Praegu lükkab Eesti valitsus kõiki Lätti ja lõunanaabrid ainult rõõmustavad. Siin kordab Ratas ekspeaminister Rõivase vigu!
Muide, ehitusmaterjalidki on Lätimaal meie hindadega võrreldes 40% odavamad. Valka Alko 1000 juhataja kinnitusel ei aja nemad taga megakasumit ja majandavad edukalt ära. Nii Valga Selveri, Rimi kui Maxima töötajad ei osta kevadest saati ühtegi napsu oma poest, vaid eelistavad seda teha alko-Mekas või Valka kaubakeskuses Mogo Walk. Eesti kaupmees on ahne, sama võib öelda kütusefirmade kohta. Riigil on aeg luua oma kütusefirma ning lõpetada Statoili ja Neste poolt riigist kasumi väljaviimine. Me toetame heaoluühiskonna penionäre, samas kui enda eakad virelevad vaesuses ega saa lubada endale soojamaareisigi.
Poolakatel on Orlen ja Rafinjera Gdanska ning Petrochema Plok. Meie Eesti Kütus läks hingusele kaks aastakümmet tagasi. Mõtlemise koht.
Loodame, et uuel aastal on vähem virisemist ning et elu Eestis muutub kindlasti paremaks. Lootus kustub viimasena. Head vana lõppu!

Tallinna TV on Keskerakonna kontrolli all olev infokanal.

Jõulupühad möödusid rahulikult

Jõulupühad möödusid üsna rahulikult, ilma suurema peota, ainult ühe väikese koosviibimisega sõprade juures hea söögi ja rahuliku meeleoluga. Väljaspool seda midagi erilist ei toimunud. Nagu ikka jõulude ajal.

Keskerakond, kus?

Mul on pikk suhe Eesti Keskerakonnaga. 1994. aastal, seejärel kui Soome Instituut palkas minu asemel vaid soomlasi ja mina käisin pea ööpäevastel vahetustel Rein Langi juhitud Kuku raadios, kutsus tollane Vilja Laanaru mind tegema ajakirja Elu Pilt. See oli huvitav väljakutse ajakirjanikuharidusega noorele inimesele, kes pealegi oli niiöelda süütu, ainult 1980. aasta jalgpallimatsh hingel, mida ilmselt 1994 peeti kummalisel kombel vabadusvõitluseks. Vahepealsed aastad ENE toimetuses ja kultuuriministeeriumis olid ammu unustatud, nagu neid poleks olnudki. Tüüpiline Eesti juhtum ausa inimesega. Tee, mida tahes head, kõik unustatakse. Läksin siis Elu Pilti tegema ja kirjutasin mõned lood, isegi ühe soomekeelse numbri Kaveri, mida küll tollane Tallink või mis selle perversse äri nimi siis oli, ei lubanud müüa mujal kui laeval. Elu Pildil tekkisid hiiglaslikud võlad, mida ei suudetud ka sõprade? abiga maksta. Seejärel kutsus Edgar Savisaar mind Keskerakonda. Legendaarse poliitiku kutsest olin muidugi meelitatud, aga seejärel juba ka juhatuses tegelesin valimisprogrammiga. 1995. aasta valimistel, mis erakonnal ei läinud eriti hästi, sain ma siiski 18. numbrina Riigikogusse. Ent see oli minu jaoks piinlik moment. Noore mehena ei tahtnud ma ennast matta Riigikogusse, mis toona tundus kõigi nende kuningriiklastega eriti mõttetu. Kutsuti seejärel Eesti Raadiosse ja seal ma olin juhatuses, kuni Mart Laari järjekordse võimuletulekuni, kui plats puhtaks tehti. Edasisest olen juba rääkinud ja kirjutanud.

Tahaksin nüüd tulla tänase Keskerakonna juurde. Ma ausalt öeldes ei tea, kas selline erakond veel eksisteerib. Erakonna 3-5 juhti on valitsuses, aga kus on erakonna liikmed, eriti need, kes selle erakonna 2015 võidule viisid? Neist pole enam midagi kuulda. Taastasin oma liikmelisuse 2016. aasta algul selleks, et vältida erakonna lõhenemist. Nüüd tuleb välja, et aitasin sellele hoopis kaasa. Mingi nn peasekretäri meelest Absurd!

Mind pole mu väljaütlemiste pärast 17 aastat Reformierakonna võimuloleku ajal kuidagi taga kiusatud, aga nüüd tehakse seda Keskerakonna juhtimisel. Kuhu oleme selle erakonnaga jõudnud ja kas seda erakonda on üldse enam olemas? Minu jaoks kindlasti mitte.

Kas sa oled vangis?

Küsis mu Eestis elav Soome tuttav, kui mulle eile helistas. Vastasin, et pole veel pakutud tasuta majutust. Pikemalt järele mõeldes sain aru, kuidas see riik, mida aitasin taastada, tegeleb pidevalt sellega, et minust teha kriminaali. Ilma igasuguse vettpidava põhjuseta, lihtsalt ühe idioodi pealekaebuse tõttu, mis on algusest peale olnud puhas vale. Uurimisorganid aga tegutsevad, kulutavad tuhandeid eurosid, et midagi siiski leida. Otsigu edasi, tulemus on null.

Mis on aga kõige õudsem? Mu unenäod on rikutud. Ärkan igal hommikul väga halva enesetundega. Mitte sellepärast, et midagi kardaksin. Kardan seda, et sellisel kujul tegutsev Eesti riik ja ka omavalitsus ei saa enam kuidagi võita rahva toetust. Valedele üles ehitatud ühiskond pole jätkusuutlik.

Kas on patt jääda süütuks?

Ma ei kõnele siinkohal füüsilisest süütusest, ehkki ka selles mõttes olen elanud aastakümneid täielikus tsölibaadis. Kahju, et ei valinud omal ajal munga või preestri ametit.

Süütuse all mõtlen seda kohutavat valet, mis on minu peale heidetud teadagi miks. Et tubdsin kaasa Edgar Savisaarele ja lootsin, et ta suudab ometi kord Keskerakonna tuua valitsuse juhtivaks jõuks. Paraku olid vaenlased ta vastu, nagu nüüd on sama innukalt mind laimamas ja minu peale valetamas.

Keegi näoraamatus arvas, et ma ei peaks ennast haletsema. Ma ei saa ju haletseda, kui ma ei tunne, et olen milleski süüdi. Kui ma ei olegi milleski süüdi. Eesti Vabariigi nimel olen kogu elu tegutsenud, kuid sellisel kujul poleks seda ealeski oodanud. Inimesi jälitatakse, pealekaebamine käib Staini aja reeglite järgi, vale vandumine ja väljamõeldud süüdistuste esitamine on muutunud igapäevaseks rutiiniks. 

Meil on hiiglaslik õigusaparaat. Küllap elanikkonna kohta suhtarvudes maailma suurimaid. Ehk vaid Põhja-Koreas või Venemaal on veel suurem. Millega aga tegeldakse? Tegeldakse sisuliselt parteipoliitiliste käskude täitmisega. Täna üks partei, homme teine, aga vaenlased on ikka need, kes on jäänud iseendaks, kes on olnud ausad iseenda ning oma riigi ja ühiskonna suhtes. Ma ei tegele siinkohal enesehaletsemisega, ma tegelen Eesti kui õigusriigi kaitsmise või õieti õilsa sooviga seda taastada.

President võiks õppida, et ajakirjandus pole mingi lõplik tõde

Olen nüüd mõelnud. Kõne oli huvitav, ehkki mõned torked saali ei jõudnud. Pisut küsimusi tekitab see jutt tõe kuulutamisest meedias. President võiks teada, et tõde on alati kallutatud selle isiku või institutsiooni suunas, kes seda esitab. Absoluutset tõde pole olemas ning selle loomine pole ajakirjanduse eesmärk. Ajakirjanduslikud meediakanalid peavad pakkuma toimuvast võimalikult mitmekülgset pilti, et retsipient kujundaks selle põhjal oma seisukoha. Tallinna TV on olnud just see meedium, mis on loonud Eesti avalikkuses uue tasakaalu, kus ei saa prevaleerida ametlik ega presidentaalne tõde, vaid tõde, mis kujuneb inimeste, valijate ja selle kaudu otsustajate peades. Seda tõestab ka osaliselt viimatine valitsusevahetus, mis kahtlemata polnud täiuslik ega lõplik.

Raadiopresident

Edastan siinkohal EV presidendi Kersti Kaljulaiu kõne 17.12 Estonia kontserdisaalis seoses rahvusringhäälingu 90. aastapäevaga. Kommentaar tuleb mõne aja pärast selle kõne järel. Veidi peab mõtlema.

Head ERRi inimesed

Palju õnne sünnipäevaks! Rahvusringhäälingu seadusest loeme, et Rahvusringhäälingu tegevuse eesmärk on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele. See on suur ja oluline ülesanne. Aga täna siin on mul hoopis tunne nagu oleks mõne hea sugulase juubelil. Tead, et kogu suguvõsa on kokku tulnud ning saad tulla südamerahus teadmisega, et ka juubilar ise on täie tervise juures.

Suur osa eestimaalasi nõustub minuga, kui ütlen, et rahvusringhääling ongi pereliige. Teate ju seda tunnet, kui tänaval tuleb vastu teleekraanilt tuttav saatejuht ja instinktiivselt teretad teda. Pärast alles taipad, et tegelikult sa ju ei tunnegi teda. Või kui õhtul poesabas hakkab sinu selja taga rääkima tuttav raadiohääl, siis tundub veider, et ta ei räägigi, mitme sekundi kaugusel esimene eestlane kõige kiiremast norralasest parasjagu oligi.

Nii kodused ja soojad suhted ongi eestimaalasel rahvusringhäälinguga. Seda peegeldab ka usaldusreiting, mis on palju suurem tunnustus teie tehtavale tööle kui mõni auhind või mingi saatevööndi vaatajanumbrite võrdlus.

Hea kvaliteediga objektiivne riiklik tele- ja raadiokanal tõenäoliselt tahaks muidugi olla kõige vaadatum kanal. Aga tegelikult pole see kõige olulisem. Natuke töötab ERR kindlustuspoliisina ses maailmas, kus tihtipeale ei saa enam väga lihtsalt aru, mis on teave ja mis libateave. Sestap on usaldusnäit isegi olulisem kui vaatajanäit. Igaüks teab, kus on usaldusväärne informatsioon. Isegi kui AKd või Välisilma vaadata ei viitsi, siis tead vähemalt seda, et kui maailm tõsiselt üle mõistuse käima hakkab, saab sealt seletusi.

Usaldus on tunnustus, usaldus on ka vastutus. Veel kolmkümmend aastat tagasi oli informatsiooni leviku lakkamiseks vaja eeter vaikseks sundida.

Praegu on pea samamoodi võimalik eetrit halvata seda infoga üle külvates. Üks asi on kõik see, mida ei saa nimetada ajakirjanduseks, kuid mis käib meedia definitsiooni alla. Aga selle kõrval peame järjest rohkem arvestama ka teadliku ja sihipärase desinformatsiooni levitamisega.

Kuigi aasta lööksõnaks 2016 on sõna tõejärgne, siis ma ei taha kuidagi leppida, et meil ongi käes tõejärgne ajastu. Ei ole. Tõejärgseks võivad seda pidada need, kes ei taha pingutada tõe ülesleidmisega. Tõejärgseks võivad tahta maailma nimetada need, kelle eesmärk ongi segadust külvata ning kasutada meediakanaleid hoopis mingiks muuks eesmärgiks. Ärme lepi sellega, et niisuguseid leidub. Ärme ise võta üle sõnavara, mis proovib muuta tasakaaluka ajakirjanduse mõttetuks ja tõestada, et see on võimatu. ERR saab ja peab jätkuvalt tegelema faktiga ja nende tasakaaluka analüüsiga.

Kui me mõtleme ajas 30 aastat tagasi, siis tundub, et maailm on palju muutunud. Meedia on tundmatuseni muutunud. Muutunud sügavamaks, mitmekihilisemaks ja palju laiemaks. Infot on nii palju rohkem. Kõige kohta.

Kui 30 aastat tagasi oli peamine väljakutse info saamine, siis täna on kõige suurem väljakutse info ignoreerimine. Või kui täpne olla, siis just selle olulise info välja sõelumine.

Maailm meie ümber muutub järgmise 30 aastaga aga veel oluliselt rohkem, kui eelmisega. See käib ka meedia kohta. Infot sisaldavat bittide hulka näitavad graafikud sööstavad kindlasti ka edaspidi sirgjoones üles.

Seda olulisemaks muutub ajakirjanike, toimetuste ja meediakanali roll. Seda vastutusrikkam on rahvusringhäälingu roll nii Eesti kirjeldamisel kui välismaailmas toimuva vahendamisel.

Jah, muidugi meil kõigil on tänapäeval võimalik ka ise New York Timesi lugeda või BBC uudiseid vaadata. Jah, järjest rohkemate inimeste jaoks kaotab traditsiooniline meedia üldse mõtte ning info hankimisel piirdutakse erinevate online-platvormidega. Kuid sellegipoolest just teie seaduses on kirjas – peate aitama kaasa Eesti riigi ülesannete täitmisele. Selliste ülesannete täitmisele, mis on kirjas meie Põhiseaduses. Sellepärast on teie käsutuses jupike riigieelarvet, et saaksite oma seadusest tulenevat tööd teha. Ja sellepärast on meil televaatajana õigus oodata teilt objektiivset ja olulist infot, põnevat ja põhjendatud mitmekülgset arvamust pea suvalisel hetkel, kui meile tuleb pähe mõni ERRi kanal sisse lülitada või üha enam hoopis internetist podcaste välja tuhnida. Meelelahutusel muidugi on oma koht ERRi kanalitel, aga ma ei kurvasta, kui ERRi meelelahutus või seriaal jääb alla erakanalitele. Ma kurvastaksin siis, kui AK jääks alla erameedia meelelahutuslikele uudisprogrammidele. Seal on teie seadusest tulenev kohustus olla parem, Tujurikkuja on boonus, aga tema puudumine ei riku isegi tuju, ammugi siis Ringhäälinguseadust.

Aitäh teile teie töö eest! Ilusat pidu!

Vikerraadios mind veel mäletatakse.

Olen rõõmus sooja vastuvõtu eest Vikerraadios. Üllatas, et nii palju toredaid endisi kolleege veel seal töötab ega tunne minu suhtes tõrjuvat hoiakut, ehkki riigivõim, osa meediakanaleid ja ka vanu kolleege TTVst tegelevad päevast päeva minu laimamise ja süüdistamisega. Kas tõesti üks raadiohääl, kes on teinud üle tuhande saate, millest ERR arhiivis on järelkuulatavad umbes pooled, võis olla selline pätt ja kaabakas, et oma põhitöö kõrvalt tegeles omastamisele kaasaaitamisega!? Kas usute seda? Olge ausad nagu mina. Olen täitnud oma töökohustusi komakohtadeni mulle antud korralduste ja konsensuse põhjal. Nüüd seesama telekanal, kelle ülesehitamisesse olen panustanud 5,5 aastat tõrjub mind, esitab totraid süüdistusi, suleb mulle eetri, sest Tallinn nii käsib. Ma küsin, mis jääb sellest linnast alles, kui kõik need, kes on selle ülesehitamisse panustanud, nagu mina, visatakse ukse taha?! Olen Tallinna patrioot, olen kahel korral kandideerinud volikogusse. Algul valimisliidus Tallinn, 2014 Keskerakonna nimekirjas (olemata siis erakonna liige). Olin abiks tollastele kandidaatisele, kes said lõpuks väga palju hääli. Kui nüüd valitsuses Keskerakond hülgab mu töö ja panuse, siis ei näe ma enam mingit põhjust selle erakonnaga tegemist teha. Kuulake mu intervjuud Vikerraadios, kus ma ei puudutanud kuidagi seda häbiväärset lugu, millega tahetakse mulle kott pähe tõmmata.

http://vikerraadio.err.ee/v/vikerhommik/rubriigid/vikerhommikintervjuud/loigud/2fd7953d-3a9b-4a73-87b3-9bb0ffee5b92/intervjuud-raadiolegend-mart-ummelas-roomu-teeb-see-et-olen-veel-elus 

Rahvusringhäälingust 13 aastat tagasi

Seoses ERR-i 90. aastapäevaga olen täna kl 9.15 kutsutud Vikerraadiosse rääkima oma raadiominevikust. Seoses sellega soovitan kuuöata 13 aastat tagasi tehtud kommentaari. Eriti neile, kes on mind süüdistanud Kremli-meelsuses.

https://arhiiv.err.ee/vaata/paevasuda-paevasuda-mart-ummelase-meediakommentaar-15697

Rusikas taskus

Olen viimastel päevadel märganud, kuidas ühest küljest sajad inimesed toetavad mind mulle esitatud kummaliste kahtlustustega seoses. Nad teavad mind kas läbi aastakümnete kolleegina või ka viimastel aastatel tele-ekraani vahendusel. Inimesed tunnevad mu nõrkusi, aga eelkõige tugevusi. Ent samal ajal on hakanud silma torkama, et nii mõnigi kolleeg kõnnib, rusikas taskus. Kirjutatakse sellest, et ma valetan, et mul puudub eetika jne. Kahjuks kajastavad need süüdistused pigem süüdistaja enda hoiakuid ja tõekspidamisi. Ma loodan, et kahtlustuse ärakukkumisega normaliseeruksid ka inimsuhted. Igatahes jään lootma, sest ei oska välja mõelda, mis süüd mul võiks olla.

Alati petavad need, keda pead kõige ausamaks

Sain siis täna teada, kes oli see kolleeg, kes käis prokuratuuris minu peale valetamas. Vaadake tänast "Pealtnägijat ETV-s. Kas on tõesti nii, et inimene, kellega pole praktiliselt tööalaselt kokkupuudet ega ole ka kuidagi administratiivselt seotud, võib minna ja lihtsalt luisata, kui tal on mingid kahtlused, aga puuduvad igasugused tõendid?!

Ma ei ole talle sentigi võlgu, nagu ei ole ka mina saanud sentigi töötades Tallinna TV-s mulle legaalselt ja tõendatult makstud töötasule lisaks. Kui see inimene seda ei usu, siis vaadaku peeglisse ja küsigu, kas ta ise on olnud oma töös aus ja  väärinud oma tasu. Minul seda probleemi pole. Eladeski pole saanud muud tasu kui töö eest, vastavalt oma lepinguile. Kunagi pole ma küsinud isegi oma palgasummat, vaid võtnud, mida on antud.

Ühesõnaga, Jüri, ma ei saa sinust aru, miks su viha ka minu peale langes.

Tallinna Televisioon peab jätkama

Viimastel päevadel on seoses ühe kummalise kahtlustusega hakatud meedias spekuleerima selle üle, kas Tallinna Televisioon peaks jätkama. Linanvolikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Õnne Pillak pillas juba Delfile, et nende fraktsioon ei peaks osalema kavandatavas TTV nõukojas ning Tallinna Televisioon tuleks kinni panna ja raha linna peal laiali jagada. 

Kahju, kui küllaltki arvestatav poliitik ajab nii seosetut ja rumalat juttu. TTV on tänaseks kinnistanud oma koha Eesti telepildis, olles reaalselt ainus meediamaastikku tasakaalustav alternatiivne kanal. Võiks isegi öelda rohkem - vaba ajakirjanduse jätkumise tagatis Eestis. TTV on ligi 7 aasta jooksul üles leidnud sajad tuhanded eestimaalased, eriti need, kes jälgivad meid vabalevis Eesti äärealadel. Oleme sellega ühtlasi regionaalpoliitiline tegija. Näiteks lõõtspillisaated ja Põlva kui lõõtsapealinna esitlemine on kujunenud TTV üheks kõige populaarsemaks saateks ning toonud selle maakonnalinna Eesti kultuurikaardile. Kahju, et näiteks maavanem Igor Taro seda ei tea ning sõimab TTV-d.

Viimasel ajal palju kõneldud "Vaba mõtte klubi" on saavutanud enam kui 100 tuhande vaataja piiri. Nii mõnigi asjatundja on arvanud, et just see saade on olnud mõjutajaks, et Eesti poliitimaastik on muutunud, sest eetrisse on pääsenud seni ETV vastavais saadetes mahavaikitud poliitikud ja muud asjatundjad. "Meedia keskpunkt" omakorda on mõjutanud meediapilti selles suunas, et peavoolumeedia on pidanud hakkama endale peeglisse, mitte aga üksnes Stenbocki maja suunas vaatama.

Rääkimata kirjandus-, teatri-, arhitektuuri- ja muudest kultuurisaadetest, Neil pole seni olnud kohta kommertskanaleis ning ETV-s on need surutud ETV2 kanalile, Ja lõpuks Tallinna TV uudised, mille juhtimisega tegelesin 2011-2015. Meil on küpsenud tugev uudiste meeskond, elukogenud ja noored reporterid koos, professionaalsed operaatorid ning kahtlemata Eesti tele-eetri kõige atraktiivsemad diktorid. Uudised on olnud tõsised, mingit kollast materjali pole me endale lubanud. TTV välisuudised ja vastav erisaade on sageli kõige põhjalikumad maailmasündmuste kajastajad Eesti telekanaleis. 

Jah, TTV on vähem tähelepanu pööranud meelelahutusele. Mõned üksikud projektid, noorte muusikasaade OMG, persoonisaade "Kas tohib?", ja ongi enamvähem kõik. Ja milleks, kui Kanal 2 ja TV 3 eetrreid täidabki praktiliselt ainult meelelahutus, eelkõige välisturult ostetud formaatide maalähedased mugandused. Kui mõni neist saadetest maksab 30-50 tuhat tüki pealt, siis TTV toodab selle rahaga nädal aega programmi.

Need on minu mõtted endise peatoimetaja ja juhatuse liikmena ning praeguse (peatatud) arvamustoimetajana. Need mõtted ei sobi minu isiklikule FB kontole, Tallinna Televisiooni kontole mul praegu aga pääsu pole. Ent loodan, et kõik need, kes vaidlustavad TTV eksistentsi, mõtleksid tagajärgedele Eesti meediamaastikul, mis selline vägivaldne akt endaga kaasa toob.