Online-meedia ei saa kunagi valdavaks

Tere jälle! Kevad on käes, kolmapäeval on jüripäev, päev, mil sulased said otsida uut peremeest. Tänases Eesti meediamaailmas tundub küll, et sulaseid vahetatakse meil pidevalt. Kui analüüsida, missuguse kiirusega viimastel kuudel on suured meediaorganisatsioonid vahetanud oma juhte ja olulisi tegijaid, jääb kohati mulje, et ajalehetoimetused on kaotanud pea. Aga sellest ei tahtnud ma täna pikemalt kõnelda, vaid hoopis sukelduda väga põhimõttelisse massikommunikatsiooni teemalisse arutlusse.

Nimelt väidetakse meegi meedias viimastel aastatel üha sagedamini, et ajalehed lähiaegadel kaovad ja neid asendavad internetis levivad online-väljaanded, et üleüldse on läbi püsivate, lõplike meediakanalite aeg, selliste, mis hõlmasid elanikkonna suuri klastreid, ühiskonda või keelerühmi tervikuna. Uus ajastu olevat nišimeedia, blogide ja kommunikatsiooni atomiseerumise aeg. Et tulevik olevat pidevalt muutuva sõnumivoo, mitte integreeriva meedia aeg.

Sellised väited tunduvad minu jaoks mitte ainult rumalad, vaid ilmselt ka teadlikult pahatahtlikud, kellegi isikliku kasu taotlemise huvidest tingitud. Inimkond püsib sellisena, vaid siis, kui ta on sotsiaalselt sidustunud, riigid ja rahvad vajavad tegelikult üha rohkem ühiseid sõnumeid, vajavad meediaid, mis ühendavad, mitte ei lahuta. Vaadake või islamimaailams toimuvat, kus on seal sõnumite killustumine, arvamuste fragmentaarsus, pürgimuste võitlus? Arvamus, et telekanalite pilv või kümned tuhanded isikublogid asendavad meedias sootsiumeid ühendavaid päevalehti või, mis veel olulisem, rahvusi ja riike defineerivat ja identitseerivat avalikõiguslikku meediat, on kindlasti kellegi hämar soovunelm või lihtsalt haiglane luul, aga tegelikkusega pole sellistel uskumustel mingit pistmist.

Läheksime veidi ajaloos tagasi ja küsiksime, miks hakati raamatuid omal ajal trükkima. Ikka selleks, et piibel saaks kättesaadavaks kõigile kristlastele. Raamat sündis ühendamaks, mitte eristamaks.Trükikunst, hiljem ajalehed ja televisioon pole tekkinud ega loodud selleks, et inimesi üksteisest lahutada, vaid selleks, et neid võimalikult suurteks rühmadeks ühendada, luua neile ühiselt atsepteeritavaid väärtusi, andes neile ainet ühisteks, kõiki puudtavaiks diskussioonideks, kujundades igale üksikule inimesele võimalust samastumiseks millegi suremaga ja peletamaks tunnet sellest, et ollakse jäänud üksi.

Ka internet ja online-väljaanded ning tänaseks nii sageli hosiannana jutlustatav WEB 2.0 on deklareerinud, et inimesed võivad nende abil luua uusi mitteformaalseid võrgustikke ja sotsiaalseid kogukondi üle oma rahvuse ja riikide piiride. Ent teisalt me näeme, et ükski neist võrgustikest pole kujunenud globaalselt valdavaks, tegelikku maailma elukäiku suunavaks, pole haaranud ka kuigivõrd märkimisväärset osa võrguavarustes liikuvaist miljardeist inimestest.

See viitab ühemõtteliselt sellele, et inimesed vajavad sidestumiseks endiselt mingit selgemat, püsivamat, turvalisemat kanalit, üheselt mõistetavat keskkonda, massimeediat ühistunde loomiseks, ja seda pakub pigem traditsiooniline ajakirjandus, selahulgas mingitki stabiilsust tagavad paberlehed, kui internetiavaruses tegutsevad pidevalt muutuvad ja voolavad kommunikatsioonivormid. Pigem ühine rahvuskultuur oma traditsioonilistes vormides kui pool- või pidginkeelselt angloameerikalik ja valdavalt väiklaselt anonüümne võrgusootsium. Pigem reaalsed, meie seas liikuvad lihat ja verest arvamusliidrid, kellega meil on füüsiline suhe, kui blogipäevikute imaginaarsed Kurva Kuju Rüütlid, kes võivad olla vaid bitikimäärid.

Online-meedia ei saa kunagi valdavaks

Tere jälle! Kevad on käes, kolmapäeval on jüripäev, päev, mil sulased said otsida uut peremeest. Tänases Eesti meediamaailmas tundub küll, et sulaseid vahetatakse meil pidevalt. Kui analüüsida, missuguse kiirusega viimastel kuudel on suured meediaorganisatsioonid vahetanud oma juhte ja olulisi tegijaid, jääb kohati mulje, et ajalehetoimetused on kaotanud pea. Aga sellest ei tahtnud ma täna pikemalt kõnelda, vaid hoopis sukelduda väga põhimõttelisse massikommunikatsiooni teemalisse arutlusse.

Nimelt väidetakse meegi meedias viimastel aastatel üha sagedamini, et ajalehed lähiaegadel kaovad ja neid asendavad internetis levivad online-väljaanded, et üleüldse on läbi püsivate, lõplike meediakanalite aeg, selliste, mis hõlmasid elanikkonna suuri klastreid, ühiskonda või keelerühmi tervikuna. Uus ajastu olevat nišimeedia, blogide ja kommunikatsiooni atomiseerumise aeg. Et tulevik olevat pidevalt muutuva sõnumivoo, mitte integreeriva meedia aeg.

Sellised väited tunduvad minu jaoks mitte ainult rumalad, vaid ilmselt ka teadlikult pahatahtlikud, kellegi isikliku kasu taotlemise huvidest tingitud. Inimkond püsib sellisena, vaid siis, kui ta on sotsiaalselt sidustunud, riigid ja rahvad vajavad tegelikult üha rohkem ühiseid sõnumeid, vajavad meediaid, mis ühendavad, mitte ei lahuta. Vaadake või islamimaailams toimuvat, kus on seal sõnumite killustumine, arvamuste fragmentaarsus, pürgimuste võitlus? Arvamus, et telekanalite pilv või kümned tuhanded isikublogid asendavad meedias sootsiumeid ühendavaid päevalehti või, mis veel olulisem, rahvusi ja riike defineerivat ja identitseerivat avalikõiguslikku meediat, on kindlasti kellegi hämar soovunelm või lihtsalt haiglane luul, aga tegelikkusega pole sellistel uskumustel mingit pistmist.

Läheksime veidi ajaloos tagasi ja küsiksime, miks hakati raamatuid omal ajal trükkima. Ikka selleks, et piibel saaks kättesaadavaks kõigile kristlastele. Raamat sündis ühendamaks, mitte eristamaks.Trükikunst, hiljem ajalehed ja televisioon pole tekkinud ega loodud selleks, et inimesi üksteisest lahutada, vaid selleks, et neid võimalikult suurteks rühmadeks ühendada, luua neile ühiselt atsepteeritavaid väärtusi, andes neile ainet ühisteks, kõiki puudtavaiks diskussioonideks, kujundades igale üksikule inimesele võimalust samastumiseks millegi suremaga ja peletamaks tunnet sellest, et ollakse jäänud üksi.

Ka internet ja online-väljaanded ning tänaseks nii sageli hosiannana jutlustatav WEB 2.0 on deklareerinud, et inimesed võivad nende abil luua uusi mitteformaalseid võrgustikke ja sotsiaalseid kogukondi üle oma rahvuse ja riikide piiride. Ent teisalt me näeme, et ükski neist võrgustikest pole kujunenud globaalselt valdavaks, tegelikku maailma elukäiku suunavaks, pole haaranud ka kuigivõrd märkimisväärset osa võrguavarustes liikuvaist miljardeist inimestest.

See viitab ühemõtteliselt sellele, et inimesed vajavad sidestumiseks endiselt mingit selgemat, püsivamat, turvalisemat kanalit, üheselt mõistetavat keskkonda, massimeediat ühistunde loomiseks, ja seda pakub pigem traditsiooniline ajakirjandus, selahulgas mingitki stabiilsust tagavad paberlehed, kui internetiavaruses tegutsevad pidevalt muutuvad ja voolavad kommunikatsioonivormid. Pigem ühine rahvuskultuur oma traditsioonilistes vormides kui pool- või pidginkeelselt angloameerikalik ja valdavalt väiklaselt anonüümne võrgusootsium. Pigem reaalsed, meie seas liikuvad lihat ja verest arvamusliidrid, kellega meil on füüsiline suhe, kui blogipäevikute imaginaarsed Kurva Kuju Rüütlid, kes võivad olal vaid bitikimäärid.

Ootame lume sulamist?

Kas olete pannud tähele, kuidas pärast lume sulamist tuleb selle alt välja unustatud ja mahavisatud esemeid või lihtsalt igasugust prahti. Tegelikult sadas tänavu talvel lund Eestimaal vaid paaril korral, küllap seepärast on tegelikkuses üllatusi ka vähem, aga siiski. Põhimõte ise sarnaneb paljuski meie ühiskonnaelus ja ajakirjanduses toimuvaga ning seal juba lumepuudust karta pole.

Riigikogu valitakse, moodustatakse koalitsioon ja pannakse ametisse valitsus. Esiotsa on kõik kena, suurte lubaduste valge lumi peidab kõik erakondlikud vastuolud, isiklikud ambitsioonid, varjatud valed ja kavandatud pettused. Kuni ükskord siiski lumi sulab ja praht paljastub selle alt ning kõik näevad, ja seda ka varustamata silmaga, nagu vanasti öeldi, mis ilusate sõnade taga on olnud tegelikult peidus.

Täna ei tahaks ma siiski minna tongima poliitilises prahis, vaid tõin selle võrdluse, et iseloomustada seda, kuidas meie ajakirjandus pahatihti tegutseb. Võtame või kurikuulsa Riigikogu kuluhüvitiste teema. Riigikogu koguneb, sinna satub igasugu inimesi, eetilisemaid ja vähem eetilisi, aga kõike katab esiotsa suurte ootuste valge lumi ja heameeleümin. Kuni ükskord kuluhüvitised avalikustatakse ja lumi haihtub ning kõik ebameeldiv paljastub ühe hetkega, nii et ajakirjandusel jätkub taas nädalateks poliitikute kallal hammaste teritamist. Loomulikult tuleb igasugune praht ära koristada, aga milleks siiski oodata kevadeni!?

Selle mõistujutuga tahaksin toetada eile Vikerraadio jutusaates esinenud riigikontrolör Mihkel Oviiri, kellel on olnud tõsiseid ja põhjendatud etteheiteid meie meediale, sellepärast et Riigikogu liikmete palgateema kiigutamisel on ilmselt sõidetud üle võlli. Riigikoguliikmete palga kriitikat võiks võrrelda tahmaga, mida kevadel lumele külvatakse, et see kiiremini sulaks, ehkki see ei muuda kuidagi kenamaks lume alt avanevat vaatepilti. Oviir küsiski, kas meie ajakirjandus üldse teab, millega Riigikogu liikmed tegelevad, kuidas töötavad komisjonides, kohtuvad mitte ainult valijate, vaid kõikvõimalike huvigruppidega, tänasel päeval lisaks veedavad suure osa ajast väliskomandeeringuis. Kas keegi ajakirjanik on üritanud selle töö sisusse kunagi tungida, niiöelda enne lume sulamist.

Ma ei taha sellega kuidagi kaitsta Riigikogu või ka valitsuse liikmeid nende tegematajätmiste või ebaväärikate tegude pärast, kuid ühiskonna ja eriti selle valvekoera ajakirjanduse kriitika ei saa põhineda vaid sellel ja oodata seda, kui avaldatakse poliitikute kuluhüvitised, palgaandmed või võlad, kui kusagilt tilgutatakse nende kohta komprat või keegi pahatahtlik kolleeg või vastane suudab oma konkurendi kujundlikult öeldes ajalehega maha lüüa. Ehk siis oodatakse, kuni lumi sulab, ja siis peale parastada, olgugi et prahi oleks võinud juba enne ära koristada, isegi enne lume tulekut. Näiteks valimiskampaania ajal. Rääkimata sellest, et teinekord otsustakse asjade üe vaid lume alt paljastuva pealmise prahi põhjal, ehkki veidi sügavamalt kaevates võiks leida samast ka mõne pealuu.

Lisaks mõistujutule tahaksin edastada ka mingi positiivse sõnumi või ootuse, mida võiks siiski ka lume alt otsida. Meie ajalehtede temaatiline jaotus, võtke või online väljaanded, sisaldab küll majanduse, kultuuri, krimi, isegi teaduse ja meedia uudiseid, spordist ja nn eluteemadest kõnelemata, aga kas on keegi märganud, et päevalehed tegeleks süstemaatiliselt haridus- või sotsiaalteemadega. Niinimetatud sotsiaalpornoga, sellega küll, aga mitte niiöelda suurte teemadega, millega võiks ka rahvaesindajate tähelepanu juhtida tõsistele probleemidele, mida tõi nii selgelt välja näiteks inimarengu aruanne. Või on ajakirjanduse valdav suhtumine selline, nagu ühes raadiosaates välja öeldud: kuna sotsiaalteadlased on väiklaselt solvunud nende tembeldamisest punaprofessoreiks, siis me ajakirjanduses lihtsalt ignoreerime nende väiteid ja kogu temaatikat. Sest ajakirjandusel on piisavalt tööd ka sellega, mis isenesest lume alt välja sulab.