Odav propaganda tungib meediasse
Tere taas! Hiljaaegu kurdeti taas meie ajalehtedes selle üle, et Eestil peaks ikka olema oma propagandatalitus, et vastu astuda igasugu mustasajaliste laimule meie riigi pihta, tulgu see siis Moskvast või Strasbourgist. Oleme ju viimaste kuude jooksul saanud teada, et propagandarünnakuid meie vastu võetakse ette ühtviisi nii Kremlist kui Euroopa Nõukogust või isegi Berliinist, ja üldse tegeleb kogu Euroopa suuresti ainult meie ja Venemaa pingestunud suhetega.
Ei tahaks küll päriselt uskuda, et see just nii on, kuid teisalt, võib juba heameelega teatada, et tegelikult on vastupropaganda suurtüki ülesanded propagandaministeeriumi puududes võtnud vabatahtlikult enda kanda osa meie meediast. Nii et milleks siis veel propagandatalitusele raha raisata!? Või näiteks venekeelsele telekanalile või millelegi muule kulukale, kuid väidetavalt väheefektiivsele ja tavapärase demokraatliku ajakirjanduse arsenali kuuluvale nagu näiteks objektiivsed uudised, analüütilised kommentaarid või muud tasakaalustatud publikatsioonid.
Ent igasugune propaganda, olgu nii patriootlik ja rahvuslik kui see ka poleks, mida meie meedia nii edukalt viljeleb, võib ühel hetkel langeda ise sellessesamasse lõksu, mida need teised püüavad meile seada. Ehk hakkame märkamatult tootma kallutatud või siis kahemõttelisi sõnumeid ja hinnanguid. Ehkki teinekord on need rüütatud teatava peene iroonia vaevumärgatavasse toogasse, millest võib kogenematu lugeja ekslikult ka hoopis midagi muud välja lugeda.
Nagu viimati Eesti Ekspressis, kus Ylös-alas rubriigis kirjutatakse: "Marju Lauristin eestlasi süüdistamas. Väites nagu “teatud grupp sotsiolooge”, et eestlased on sallimatud venelaste suhtes, astub Marju Lauristin vastu rahva õiglustundele ja tegeliku elu faktidele – nagu suurepäraselt tõi välja Indrek Schwede." Aga mis siis, kui selles hinnangus peitub teatav annus irooniat ja mõni lugeja arvabki, et Schwede siirast ksenofoobiast nõretav kirjutis pole meie demokraatliku ühiskonna üksmeelne sõnum kogu maailmale ja et professor Lauristin ei esindagi meie jaoks kohutavat rahvusvaenlast!? Äkki arvab keegi kuskil, et nõnda asju pea pealt jalgele pöörates tahame jälle kellegi ees lömitada!?
Propagandat tuleb teha siiski arusaadavalt ja näpuga näidates. Nagu näiteks laupäevase Postimehe samasuguses rubriigis, kus jagatakse nädala sündmustele plusse ja miinuseid. Loomulikult oli eelmise nädala suurim pluss Eesti jaoks meie jalgpallikoondise pääsemine häbist kohtumises Andorra vastu, ehk nagu jõuliselt ja ausalt kommenteeritakse: "Parem inetu võit kui ilus kaotus." Selles tõdemuses on tõeliselt väärtuslik sõnum igale muulasele, kes tahaks teada, missugune on eestlaste tegelik väärtusmaailm.
Veelgi täpsemini annab edasi meie otsekohese sõnumi kõrval olev kinnitus selle kohta, et Ladina-Ameerikas tabatud eesti narkokullerid on eelkõige "viisavabaduse kuritarvitajad", sest just see olevat meie politseinike meelest sagedase vahelejäämise põhjuseks. Missugune otsekohene ja täpne sõnum maailmale meie liberaalsest suhtumisest uimastikaubandusse! Pole tabatud, pole varas! Ainult et miks niisugune väärt tõdemus miinusringis!?
Pluss- ehk saavutuspoolele on kantud ka Arnold Meri astumine kohtu ette. Selle tõdemuse tegelik propagandistlik sõnum torkab silma kui dirigendikepp, eriti kui vaadata pisut paremale ja tõdeda, et see positiivne sündmus on pandud samale reale, küll miinuspoolel "Rüütli tempudega", ehk siis lisaks "absurdsetele lausetele" on nüüd eelmine president veel oma krundil hakanud ka "prügi laiali tassima". Miks see selge sõnum on siiski paigutatud miinusmärgi veergu, kui ometi toimetusele paistab see teave olevat samas positiivses kaalukategoorias kui Meri kohtu ette saatmine!? Nojah, Rüütel on esialgu siiski kõigest "seadusega vastuolus". Ehk pole tõesti hea propaganda näiteks ajast ette rutata!?
Veel saame teada, et Eesti Posti 44 postkontori sulgemine on "väike samm, aga alguseks hea seegi", millega ilmselt tahetakse maailma teavitada sellest, et oleks juba ükskord aeg see üleriigiline kohmakas, kuid siiski veel kuidagi toimiv postiteenistus lõplikult deanimeerida, selle asemel et seda "eelmiste juhtkondade veniva teo kombel reanimeerida". Ning muidugi täiendab sõnumit kõrval miinusringis olev väide räpasest Läänemerest, milles Eesti osa olevat "lubamatult suur". See hinnang täiendab kenasti pilti eestlaste avameelsusest ja allaheitlikkusest ning pidevast valmisolekust näoga porri viskuda nii pea, kui mõni järjekordne vähem või rohkem kõlavat nime kandav Lääne survegrupp teeb meie suunas üldsõnalise avalduse, mille ridade vahelt suudame välja lugeda oma surmapatud. Kahtlemata pole oma spetsialistide vastupidistel väidetel sellises ausa ja siira propagandavõitluse olukorras mingit arvestatavat tõeväärtust.
Niisiis, meie ajakirjandus on propagandaministeeriumi ülesanded nende näidete põhjal juba kenasti enda peale võtnud, ainuke soovitus, et jäädaks siiski lõpuni sama ausaks ja otsekoheseks ega tehtaks mingeid mööndusi illusoorseile ega kahemõttelistele tõdemustele, mida mõni meie suhtes mitte kõige sõbralikumalt meelestatud ringkond Moskvas, Strasbourgis või Berliinis võiks valesti tõlgendada! Ikka otse rusikaga või dirigendikepiga silmaauku!
esmaspäev, 27. august 2007
pühapäev, 12. august 2007
Diskussioon võib hävitada arutelu
Eelmine nädal oli tõeliselt kuum ja seetõttu enamik rahvast pages linnakuumuse eest mereranda või põõsavilusse. Ent ilmselt on interneti ja sülearvutite levik põhjuseks, miks ajalehtede ja muudes uudisportaalides jätkus siiski kirglik arutelu nii seksuaalvähemuste ettevõtmiste kui Põhiseaduse Pilsneri, integratsiooniuuringu või Venemaa propagandamasina järjekordsete väljamõeldiste üle. Olen püüdnud neid kommentaariume lugeda, kuid pean tunnistama, et 95%-liselt ei saa neid lugedes ei targemaks ega teki ka mingeid uusi lähenemisnurki probleemidele. Pigem võib vaid vihastada inimliku rumaluse ja sallimatuse tõeliselt piiritu eneseimetlemise üle.
Ehkki pooldan üldiselt Web 2.0 ideoloogiat ehk seda, et inimesed võtaksid üha rohkem meediamonopolide käest arvamusmaastiku kujundamise enda kätte, kasvõi selleks, et noodsamad monopolid ei manipuleeriks mu teadvusega ega ühiskonnas areneva diskussiooniga. Paraku ma peaaegu kunagi ei leia portaalidest alternatiivseid ja sügavamaid analüüse, kui võib leida paberlehtedest või kuulda eetriarutlustest. Pigem töötab internetimeedia selles suunas, et kujundada selgeid leere, sageli vaid kahte teravdatult vastandlikku leeri, kes püüavad teineteist kõikvõimaliku sõnavalingu ja demagoogiaga maa sisse tampida. Selle asemel et tegutseda arvamuste paljususe ja tolerantsuse suunas, mida tunnistagem, ka meie ajakirjandus suudab üha harvemini, süvendab internetikommenteerimine must-valget ettekujutust tegelikkusest, kahetsusväärseid eelarvamusi ja primitiivseid, lausa kiviaegseid hoiakuid.
Ent mis kohati veel hullem, selline suhtumine kandub tagasi ka meediaväljaannetesse, ajalehtede kolumnidesse, raadiojaamade arutelusaadetesse. Käivitub omalaadne surnud ring rumaluse, kitsarinnalisuse ja leppimatuse eskaleerimiseks. Tüüpiline näide selle kohta on olnud igasuvine gay pride'i üritus, millele kulutatakse mõõdutundetult palju veeruruumi ja eetriaega, rääkimata internetiressurssidest. Kui uskuda portaalides avaldatud sadu selgesõnalisi seisukohavõtte, oleksid paarsada marssijat pidanud laupäevalgi sattuma suurte rahvahulkade üldise ja üksmeelse hukkamõistu ja kivisaju objektiks nagu abielurikkujad Iraanis.
Tegelikkuses leidis valvas kaamerasilm üles vaid paarikümnepealise pigem nukra kui agressiivse pilguga skinheadigrupikese ja teise seltskonna vene aktsendiga noori oma arusaamatute piktogrammide ja totrate hüüdlausetega. Tagantjärele jääb küll mulje, et meedia kasutas seda iseenesest tavapäraste kultuuriürituste ritta asetuvat ettevõtmist, selle üht aspekti selgelt üle võimendades, vaid turunduslikel eesmärkidel ning tuleb vaid kiita enamiku eesti inimeste mõistlikkust, et ennast sellisest hüsteerilisest haibist kaasa tõmmata ei lastud.
Kahjuks toimub midagi samasugust integratsiooniuuringu üle arutlemisega, ehkki teema iseenesest palju tõsisem ja tundlikum kui niinimetatud homoparaadi vajalikkus või õigustatus. Saar Polli ja Tartu Ülikooli ühisuuring ning selle kommentaar Eesti Päevalehes professor Marju Lauristinilt on piisavalt tõsised asjad, et enne üheksa korda mõelda kui ühe korra midagi öelda. Parem üldse mitte öelda. Aga juba esimestel öötundidel, kui Lauristini kirjutis oli jõudnud EPL-i veebiportaali, võisime, ja võime praegugi lugeda näiteks sellist kommentaari, tsiteerin: "Eestikeelse sovjeedliku propagandasaasta kõrgel tasemel koolitaja võinuks selle möla kirjutamata jätta!" Pange tähele, keegi ennast part24-ks kutsuv tegelane on otsustanud ühe lausega virutada surmahoobi mitte ainult professor Lauristinile, vaid ka valdavale osale Eesti ajakirjanikest, kes kunagi Tartu Ülikoolis oma ajakirjandushariduse saanud. Ka näiteks Eesti Päevalehe toimetuse juhtidele, kes sellist jama publitseerivad.
Argumenteerijate seas on siiski ka üsna palju neid, kes eelnevaga põhimõtteliselt küll samal platvormil, kuid väljendavad ennast pisut viisakamalt ja lisavad isegi mingisuguseid põhjendusi, sageli siiski nii stereotüüpseid ja propagandistlikke, et on lausa piinlik lugeda neid kommentaarina teadlase-sotsioloogi väljapeetud ja teaduslikult täpsele analüüsile. Ning ausalt öeldes ei nende, Lauristini ja uuringu ründajate, ega ka teda kaitsvate sõnavõtjate poolt ei lisandu midagi sellist, mis lisaks diskussioonile uut väärtust või aitaks näha probleemi erinevaid, varjatud tahke, pigem süveneb vaid vastandumine, teineteise välistamine, dialoogi asemel ennastimetlev rumal ja epateeriv monoloog.
Üks väheseid konstruktiivseid väiteid, mille arutelust leidsin, on alljärgnev. Keegi pgn kirjutab: "Võite mind küll lapsesuuks nimetada, aga ma arvan, et suur osa selle pronksöö keema panemisel on Delfis ja mujal interneti foorumites tehtud hüsteerilise propaganda töö vili. Ja see ei saanud alguse mitte 9. mail 2006, vaid mitu aastat varem." Tegi ju Hans Christian Andersenigi kuulsaks selle poisikese, kes julges öelda, et kuningas on alasti. Mulle tundub, et meie meedias käivitatud diskussioonide puhul jään üha sagedamini igatsema samasugust otsekohest poisikest, kes katkestaks sedalaadi vastandumise nõiaringid ja avaks tee inimväärikale arutelule.
Ehkki pooldan üldiselt Web 2.0 ideoloogiat ehk seda, et inimesed võtaksid üha rohkem meediamonopolide käest arvamusmaastiku kujundamise enda kätte, kasvõi selleks, et noodsamad monopolid ei manipuleeriks mu teadvusega ega ühiskonnas areneva diskussiooniga. Paraku ma peaaegu kunagi ei leia portaalidest alternatiivseid ja sügavamaid analüüse, kui võib leida paberlehtedest või kuulda eetriarutlustest. Pigem töötab internetimeedia selles suunas, et kujundada selgeid leere, sageli vaid kahte teravdatult vastandlikku leeri, kes püüavad teineteist kõikvõimaliku sõnavalingu ja demagoogiaga maa sisse tampida. Selle asemel et tegutseda arvamuste paljususe ja tolerantsuse suunas, mida tunnistagem, ka meie ajakirjandus suudab üha harvemini, süvendab internetikommenteerimine must-valget ettekujutust tegelikkusest, kahetsusväärseid eelarvamusi ja primitiivseid, lausa kiviaegseid hoiakuid.
Ent mis kohati veel hullem, selline suhtumine kandub tagasi ka meediaväljaannetesse, ajalehtede kolumnidesse, raadiojaamade arutelusaadetesse. Käivitub omalaadne surnud ring rumaluse, kitsarinnalisuse ja leppimatuse eskaleerimiseks. Tüüpiline näide selle kohta on olnud igasuvine gay pride'i üritus, millele kulutatakse mõõdutundetult palju veeruruumi ja eetriaega, rääkimata internetiressurssidest. Kui uskuda portaalides avaldatud sadu selgesõnalisi seisukohavõtte, oleksid paarsada marssijat pidanud laupäevalgi sattuma suurte rahvahulkade üldise ja üksmeelse hukkamõistu ja kivisaju objektiks nagu abielurikkujad Iraanis.
Tegelikkuses leidis valvas kaamerasilm üles vaid paarikümnepealise pigem nukra kui agressiivse pilguga skinheadigrupikese ja teise seltskonna vene aktsendiga noori oma arusaamatute piktogrammide ja totrate hüüdlausetega. Tagantjärele jääb küll mulje, et meedia kasutas seda iseenesest tavapäraste kultuuriürituste ritta asetuvat ettevõtmist, selle üht aspekti selgelt üle võimendades, vaid turunduslikel eesmärkidel ning tuleb vaid kiita enamiku eesti inimeste mõistlikkust, et ennast sellisest hüsteerilisest haibist kaasa tõmmata ei lastud.
Kahjuks toimub midagi samasugust integratsiooniuuringu üle arutlemisega, ehkki teema iseenesest palju tõsisem ja tundlikum kui niinimetatud homoparaadi vajalikkus või õigustatus. Saar Polli ja Tartu Ülikooli ühisuuring ning selle kommentaar Eesti Päevalehes professor Marju Lauristinilt on piisavalt tõsised asjad, et enne üheksa korda mõelda kui ühe korra midagi öelda. Parem üldse mitte öelda. Aga juba esimestel öötundidel, kui Lauristini kirjutis oli jõudnud EPL-i veebiportaali, võisime, ja võime praegugi lugeda näiteks sellist kommentaari, tsiteerin: "Eestikeelse sovjeedliku propagandasaasta kõrgel tasemel koolitaja võinuks selle möla kirjutamata jätta!" Pange tähele, keegi ennast part24-ks kutsuv tegelane on otsustanud ühe lausega virutada surmahoobi mitte ainult professor Lauristinile, vaid ka valdavale osale Eesti ajakirjanikest, kes kunagi Tartu Ülikoolis oma ajakirjandushariduse saanud. Ka näiteks Eesti Päevalehe toimetuse juhtidele, kes sellist jama publitseerivad.
Argumenteerijate seas on siiski ka üsna palju neid, kes eelnevaga põhimõtteliselt küll samal platvormil, kuid väljendavad ennast pisut viisakamalt ja lisavad isegi mingisuguseid põhjendusi, sageli siiski nii stereotüüpseid ja propagandistlikke, et on lausa piinlik lugeda neid kommentaarina teadlase-sotsioloogi väljapeetud ja teaduslikult täpsele analüüsile. Ning ausalt öeldes ei nende, Lauristini ja uuringu ründajate, ega ka teda kaitsvate sõnavõtjate poolt ei lisandu midagi sellist, mis lisaks diskussioonile uut väärtust või aitaks näha probleemi erinevaid, varjatud tahke, pigem süveneb vaid vastandumine, teineteise välistamine, dialoogi asemel ennastimetlev rumal ja epateeriv monoloog.
Üks väheseid konstruktiivseid väiteid, mille arutelust leidsin, on alljärgnev. Keegi pgn kirjutab: "Võite mind küll lapsesuuks nimetada, aga ma arvan, et suur osa selle pronksöö keema panemisel on Delfis ja mujal interneti foorumites tehtud hüsteerilise propaganda töö vili. Ja see ei saanud alguse mitte 9. mail 2006, vaid mitu aastat varem." Tegi ju Hans Christian Andersenigi kuulsaks selle poisikese, kes julges öelda, et kuningas on alasti. Mulle tundub, et meie meedias käivitatud diskussioonide puhul jään üha sagedamini igatsema samasugust otsekohest poisikest, kes katkestaks sedalaadi vastandumise nõiaringid ja avaks tee inimväärikale arutelule.
esmaspäev, 6. august 2007
Eesti meedia muutub üha ebademokraatlikumaks
Augustikuu tõi taas palavad ilmad ja nii mõnigi Eestimaal meenutab vana tarkust selle kohta, et kui korralik suvi ülde siiamaile saabub, siis augustis. Vähemalt on mulle oma lapsepõlvest jäänud selline mälestus, küllap osalt ka isikliku tähtpäevaga seotuna. Meedias on augustikuu uue hooaja sihtjoonte seadmise ning uuenduste üle otsustamise aeg. Eelmine nädal tõi selles osas kaks väga tähelepanuväärset sündmust, mis on juba ka mitmel pool kommenteerimist leidnud - uudisteportaali Delfi müük rekordhinnaga ning samuti rasket rahakotti vajav uus ringhäälingumaja, mille projektikonkurss jõudis neljapäeval finišisse.
Mind meediapraktikuna jääb sel puhul vaevama eelkõige see, et meediast ja suurest rahast räägitakse mitte seoses meedia sisuga, mitte uute ja sisukamate väljaannetega, väliskorrespondentide lähetamisega meie jaoks olulistesse pealinnadesse ega tugevate uurivate toimetuste loomisega või siis vähemasti kaalukate stipendiumide asutamisega ajakirjanike töö ja õpingute kvaliteedi tõstmiseks, vaid seoses mingi kaubamärgi omandamise või kaunite ja kallite hoonete rajamisega. Mis muidugi iseenesest on positiivsed ärilised ettevõtmised, kui tunduvad kohati olevat kas reaalajast ees või meie kultuuriruumist väljaspool.
Huvitav, kui palju Delfi eest makstud peaaegu 850 miljonist kroonist jõuab nende inimesteni, kes on Delfi tänast sisu kujundanud ja talle sellise astronoomilise väärtuse andnud!? Või kui palju professionaalseid ajakirjanikke suudetakse palgata tipptasemel hoonesse, kus kindlasti saab ka olema tehnika viimase sõna järgi sisustus, kui juba praegu otsitakse korralikke meedia sisutootjaid tikutulega taga ja püütakse meediamajade vahel neid üksteiselt üles osta. Kahtlemata areneb riik ja tema majandus, kuid oleks juba aeg ükskord tunnistada, et Eestil ja koos sellega tema meedial on olemas oma füüsilised ja demograafilised, eelkõige aga kultuurilised ja keelelised piirid, mis tunduvad lähenevat kosmilise kiirusega.
Meie meediamagnaadid unustavad tihtilugu selle, et eestikeelne meedia pole üksnes ega mitte eelkõige kasumliku äritegevuse ala, vaid osa ühiskonna ja rahvusriigi infrastruktuurist, tema toimivusest. Kahtlemata võiks mõni meediakontsern Delfi eeskujul väljuda ka kohalikult turult ja kasvada kes-teab-kui-suureks, kuid mis kasu oleks sellest Eesti kultuuriruumile ja riigile !? Kas meie ajakirjanduse sisukus ja roll ühiskonna mõjutamisel sellest suureneks, kas eesti rahvuskultuur saaks paremaid eeldusi arenguks, kas kasvaks arvamuste paljusus ja innovatiivsus meie meediamaastikul? Vaevalt küll, suurkontsernis jääks tegevus Eestis ikkagi marginaalseks nagu senini ning aktsionärid hakkaksid pigem nõudma siinse tegevuse kokkutõmbamist ja ratsionaliseerimist kui sellesse täiendavat investeerimist. Sest paratamatult muutub rahvusvahelise kontserni kasvades tema omanikering ka üha multinatsionaalsemaks ja vähem huvitatuks sellest pisikesest mugulast, kus ta on välja kasvanud.
Ma ei oska hinnata, kas Delfi müügihind on mõistlik, küllap suudavad seda paremini need asjatundjad, kes seda müüki-ostu nõustasid. Internetiettevõtete eest on maailmas ennegi pööraseid rahasid makstud, ja tihtilugu üsna eduka lõpptulemusega. Pealegi ei tea me selle tehingu puhul võib-olla tegelikke motiive, sest asi ei pruukinud olla vaid ühes ettevõttes, vaid näiteks turuosa kinnistamises endale, kui just on Oliver Kruuda teatanud kavatsusest luua oma uudisteportaal, või siis üritab Ekspress Grupp kellegi abil tõrjuda Schibstedi ja Eesti Meediat seniselt liidripositsioonilt või siis vastupidi, üritab lisada sellega koostööd, mis ulatuks senisest Ajakirjade Kirjastuse ja SLÕhtulehe kaasomandusest kaugemale. Need arutelud jäägu majandusajakirjanike arutlusobjektiks. Küll aga tahaksin lõpuks tõdeda, et üheski väikeriigis ei tõota meediakanalite edasine kontsentreerumine ega tsentraliseerumine ühiskonnas toimiva vaba mõttevahetuse, pluralismi ja lõppkokkuvõttes demokraatia seisukohalt midagi head. Meedia muutub üha rohkem kesteele ja keskpärasusele orienteerituks ning kaotab ühiskondliku mõtte genereerija rolli. Kordan sedasama, mida ütlesin juba Maalehe ülevõtmise puhul. Aga eks aeg annab selleski loos lõplikku arutust, mina olen oma hoiatuse öelnud!
Mind meediapraktikuna jääb sel puhul vaevama eelkõige see, et meediast ja suurest rahast räägitakse mitte seoses meedia sisuga, mitte uute ja sisukamate väljaannetega, väliskorrespondentide lähetamisega meie jaoks olulistesse pealinnadesse ega tugevate uurivate toimetuste loomisega või siis vähemasti kaalukate stipendiumide asutamisega ajakirjanike töö ja õpingute kvaliteedi tõstmiseks, vaid seoses mingi kaubamärgi omandamise või kaunite ja kallite hoonete rajamisega. Mis muidugi iseenesest on positiivsed ärilised ettevõtmised, kui tunduvad kohati olevat kas reaalajast ees või meie kultuuriruumist väljaspool.
Huvitav, kui palju Delfi eest makstud peaaegu 850 miljonist kroonist jõuab nende inimesteni, kes on Delfi tänast sisu kujundanud ja talle sellise astronoomilise väärtuse andnud!? Või kui palju professionaalseid ajakirjanikke suudetakse palgata tipptasemel hoonesse, kus kindlasti saab ka olema tehnika viimase sõna järgi sisustus, kui juba praegu otsitakse korralikke meedia sisutootjaid tikutulega taga ja püütakse meediamajade vahel neid üksteiselt üles osta. Kahtlemata areneb riik ja tema majandus, kuid oleks juba aeg ükskord tunnistada, et Eestil ja koos sellega tema meedial on olemas oma füüsilised ja demograafilised, eelkõige aga kultuurilised ja keelelised piirid, mis tunduvad lähenevat kosmilise kiirusega.
Meie meediamagnaadid unustavad tihtilugu selle, et eestikeelne meedia pole üksnes ega mitte eelkõige kasumliku äritegevuse ala, vaid osa ühiskonna ja rahvusriigi infrastruktuurist, tema toimivusest. Kahtlemata võiks mõni meediakontsern Delfi eeskujul väljuda ka kohalikult turult ja kasvada kes-teab-kui-suureks, kuid mis kasu oleks sellest Eesti kultuuriruumile ja riigile !? Kas meie ajakirjanduse sisukus ja roll ühiskonna mõjutamisel sellest suureneks, kas eesti rahvuskultuur saaks paremaid eeldusi arenguks, kas kasvaks arvamuste paljusus ja innovatiivsus meie meediamaastikul? Vaevalt küll, suurkontsernis jääks tegevus Eestis ikkagi marginaalseks nagu senini ning aktsionärid hakkaksid pigem nõudma siinse tegevuse kokkutõmbamist ja ratsionaliseerimist kui sellesse täiendavat investeerimist. Sest paratamatult muutub rahvusvahelise kontserni kasvades tema omanikering ka üha multinatsionaalsemaks ja vähem huvitatuks sellest pisikesest mugulast, kus ta on välja kasvanud.
Ma ei oska hinnata, kas Delfi müügihind on mõistlik, küllap suudavad seda paremini need asjatundjad, kes seda müüki-ostu nõustasid. Internetiettevõtete eest on maailmas ennegi pööraseid rahasid makstud, ja tihtilugu üsna eduka lõpptulemusega. Pealegi ei tea me selle tehingu puhul võib-olla tegelikke motiive, sest asi ei pruukinud olla vaid ühes ettevõttes, vaid näiteks turuosa kinnistamises endale, kui just on Oliver Kruuda teatanud kavatsusest luua oma uudisteportaal, või siis üritab Ekspress Grupp kellegi abil tõrjuda Schibstedi ja Eesti Meediat seniselt liidripositsioonilt või siis vastupidi, üritab lisada sellega koostööd, mis ulatuks senisest Ajakirjade Kirjastuse ja SLÕhtulehe kaasomandusest kaugemale. Need arutelud jäägu majandusajakirjanike arutlusobjektiks. Küll aga tahaksin lõpuks tõdeda, et üheski väikeriigis ei tõota meediakanalite edasine kontsentreerumine ega tsentraliseerumine ühiskonnas toimiva vaba mõttevahetuse, pluralismi ja lõppkokkuvõttes demokraatia seisukohalt midagi head. Meedia muutub üha rohkem kesteele ja keskpärasusele orienteerituks ning kaotab ühiskondliku mõtte genereerija rolli. Kordan sedasama, mida ütlesin juba Maalehe ülevõtmise puhul. Aga eks aeg annab selleski loos lõplikku arutust, mina olen oma hoiatuse öelnud!
Tellimine:
Postitused (Atom)