Ajakirjandusvabadus on ohus

Vaadates 19. aprilli Aktuaalse Kaamera saadet http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/aktuaalne_kaamera/saated2100/5862ac6d-9181-4c22-9aa1-65d410de6403/aktuaalne-kaamera-ilm

süvenes arusaamine, et samal ajal, kui sõimame Venemaa telekanaleid ebaobjektiivsuses ja intervjueeritavatele sõnade suhu panemises, siis selles saates eriti Priit Kuusk (mitte muidugi omast tarkusest) tegeles samasuguse manipuleerimisega. Kui peaminister Jüri Ratas oma tasakaalukal moel oli esitanud samal õhtul toimunud valitsuse kabinetis peetud arutelu tulemused riigieelarve strateegia väljatöötamiseks, otsustasid uudiste ankrud olla peaministrist ja valitsusest targemad. Mida tähendas küsimus, kas eelarve läheb defitsiiti? Kas Priit Kuusk üldse teab, mis on eelarve defitsiit? Kangesti tundus, et kasutatakse Reformierakonna retoorikat „paljastamaks“, et riigi majandusliku arengu seisukohalt ollakse valmis kasutusele võtma varem kogunenud reserve või ka suurendama riigi laenukoormust. Mida oleks pidanud peaminister muud vastama, ent küsimust korrati veel vähemalt 3 korda? Ja miks peaks see televaatajat peale reformierakondlaste üldse huvitama?! Küsimus pole ju defitsiidis, vaid selles, milleks eelarvevahendeid kasutatakse. Kui see on Eesti rahva huvides, siis pole sellistel finantsnüanssidel üldse mingit tähtsust. Reformierakonna jutt elamisest tulevaste põlvkondade arvel tõstatab küsimuse, miks selle erakonna juhitud valitsused on pea 20 aastat elanud praeguse põlvkonna arvel. Kas tänased eestlased väärivad halvemat kui mingid ebamäärased tuleviku põlvkonnad. See selleks.

Intervjuu lõpuosa, kus peaministrist tehti Keskerakonna esimees ja esitati talle küsimusi Tallinna linna ja selle valitsemisorganite kohta, osutab, et ei saada aru võimude lahususe põhimõttest. Olgugi et erakonna esimees, ei ole Ratasel mingit pistmist ei volikogu otsustada olevate küsimustega, ei teenetemedali saajate ega linnatelevisiooni osas. Paraku Ratas andis järele ja esitas seisukoha ühe teenetemedali saaja kohta. Tuletan meelde, et seda ei otsusta ei valitsus ega ka Keskerakond, vaid demokraatlikult valitud Tallinna volikogu. Sama lugu on Tallinna Televisiooniga, mille programmi sisusse Ratas ei taha sekkuda, kuid siiski tõdes, et ei tohi olla parteilist kallutatust. Selle peale võiks küsida, missugune on volikogu koosseis, ja seega, missugused on sellega seoses ka TTV ülesanded Tallinna valijate huvide esindamises ja kaitsmises. TTV „tasakaalustamatuses“ pole seni süüdi olnud ei teletegijad ise ega ka volikogu enamus, vaid opositsioon, kes on igal aastal kinnitanud, et ei taha osaleda programmi tegemises. Sellest hoolimata on TTV-s läbi 6 aasta saanud sõna ka kõik opositsioonilised erakonnad nii linnas kui riigis, kui on mõistnud sellise telekanali vajadust ajakirjandusvabaduse tagamiseks riigis ning selle vaatajaskonna tegelikke huve alternatiivsete seisukohtade väljendamiseks üha rohkem ühte jalga käiva ja manipuleeriva peavoolumeedia reaalseks tasakaalustamiseks. ETV-s toimunu seab tõsiselt ohtu ajakirjandusvabaduse riigis, kui avaõiguslik ja maksumaksjate poolt kümnete miljonitega rahastatav kanal hakkab tegelema otsekoheselt propagandaga, sealhulgas seadusliku valitsuse destabiliseerimiseks.

Nädala juubilar Samuel P. Huntington 90

Ilmselt on üsna vähe tänapäeva politolooge või arvamusliidreid, kes oleks rohkem mõjutanud meie tänast poliitilist agendat kui USA politoloog, Harvardi ülikooli professor Samuel Phillips Huntington. Kuulsaks tegi selle kultuuride konflikti uurija ajakirjas „Foreign Affairs“ 1993. aastal ilmunud artikkel „The Clash of Civilizations“, seda eriti kontrastina teise 20. sajandi lõpu mõjuka ühiskonnateadlase Francis Fukuyama „ajaloo lõpu“ kontseptsioonile („Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ 1992, eesti keeles 2002). Raamatuna ilmus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine“ 1996 (eesti keeles 1999).
 18. aprillil 1927 sündinud Huntington polnud akadeemiline erak, vaid aktiivne osaleja poliitikaelus, olles presidentide Lyndon B. Johnsoni ja James Earl (Jimmy) Carteri poliitiline nõuandja, sealjuures rahvusliku julgeoleku küsimustes.
Huntington oli varaküps. Juba 18-aastaselt lõpetas ta Yale’i ülikooli. Doktorieksami tegi Harvardis ja alustas seal 23-aastase õppejõuna. Ta on töötanud ka Columbia ülikoolis. Tuntuks sai ta 1968 raamatuga „Political Orderin Changing Societies“ (Poliitiline kord muutuvates ühiskondades).Tema peateos „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine“ lähtub sellest, arvestades aega, milles ta elas, et maailm on külma sõja lõpu järel siirdunud kahepolaarsest maailmast, kus vastamisi olid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid, 6–7 olulise kultuuri võitluse perioodi, kus tausta mõjutavad poliitika asemel rohkem kultuur ja religioon. Tõestusena oma väidetele tõi ta näiteid sellistest tolle aja kriisipesadest nagu Bosnia, Kosovo, Palestiina, aga samuti konfliktist India ja Pakistani piiril, sest kõik need riigid ja maad paiknevad kultuuride kokkupõrke aladel. Lisaks leidis ta, et selle konflikti üheks osapooleks on islamistlikku kultuuri järgiv rahvas ja riik. Huntingtoni järgi jaguneb maailm 8–9 kultuuripiirkonda: läänemaine, ladina-ameerika, ortodoksne, islamistlik, india, hiina, jaapani ja aafrika; lisaks tinglikult ka budistlik kultuur. Tema arvates tunnevad moslemid, et Lääne ühiskond on ohuks nende ühiskondadele ja veendumustele, sest läänemaine kultuur on moslemite jaoks liialt materialistlik, korrumpeerunud, allakäinud ja moraalitu. Kuna läänemaisus tahab valitseda, on tähtis seda vastustada. Moslemite mõtteviisi taustaks on sageli see, et Läänes puudub igasugune religioon; seega islamistid ei vastusta otseselt ristiusku, vaid peavad suuremaks ohuks ilmalikkust, usu puudumist ja sellest johtuvat moraalitust. Külma sõja ajal oli läänemaisuse vastaseks jumalatu kommunism. Huntingtoni meelest peavad moslemid oma peamiseks vastaseks siiski jumalatut Läänt. 2008. aastal, kohe pärast Huntingtoni surma, kirjutas Priit Simson „Eesti Päevalehes“: „Arvustajatele tundus, et kultuurikonflikt on pigem islamimaade sees. Kokkupõrget tõlgendati mõnigi kord paratamatuna ja islamit ravimatult vägivaldsena. Kuid tegelikult Huntington ei pakkunud õigustust islamiriikide ründamisele, vaid pigem hoiatas tsivilisatsioonide siseasjusse sekkumise, tekkida võiva ahelreaktsiooni eest, kus üks tsivilisatsiooni liige tõmbab sõtta ka teise.”Milleski oli tal õigus, kuid väide, et Lähis-Ida terroristid vaid tasakaalustavad Iraani, on osutunud ekslikuks. Iraan on täna sealtkandi vast kõige rahulikum ja rahumeelsem riik, võrreldes oma läänepoolsete naabritega. Huntington polnud ehk prohvet, kuid oli siiski väga kaugelenägelik mõtleja, kelle väiteid toetavad viimaste paarikümne aasta sündmused maailmas, eelkõige Euroopat üle ujutav pagulaskriis. Kahtlemata on selle taga mitte ainult Lähis-Idas lõõmanud sõda, vaid ka äärmusislamistidele sellega antud võimalus rünnata ilmalikku Euroopat, aga ühtaegu ka kristlust kui meie eetilist vundamenti. Olen viimaste 25 aasta jooksul külastanud paljusid välisriike, sealhulgas ka kolme maad, kus valitseb islam. Esimeseks neist oli umbes 20 aastat tagasi Türgi, mis äsja oli sõjalise riigipöörde abil taastanud Atatürki ilmaliku riigi. Islamil polnud riigi sisepoliitikas olulist rolli, pigem vastupidi – äärmuslastes nähti ohtu riigi tulevikule. Ent siiski oli selgelt tunnetatav inimestes valitsev ettekujutus enda kui rahvuse mingist eriõigusest mujalt tulnute suhtes. Minu puhul väljendus see isegi füüsilises sekkumises minu kui turisti tegevusse. Turistide petmine ja neilt varastamine tundus endistviisi olevat ideoloogiliselt igati õigustatud.Hiljem Egiptust külastades ei puutunud ma islamiga rohkem kokku, kui et Hurghada linnas ei lastud uskmatuid mošees kaugemale kui üle ukse piiluma. Marokos, Agadiris olles tehti mulle selgeks seesama, et isegi arhitektuuriliselt põnevat mošeed ei saa kristlane külastada. Kas ükski kristlik kirik, katoliiklik või luterlik, väldib teisest usust inimeste juurdepääsu? Ehk vaid Salt Lake City’s mormoonide pühakojas? Marokost hakkas muidugi silma ka see, et hoolimata usupühast oli alkoholipruukimine endiselt au sees, sest veini, rääkimata õllest, kuuldavasti ei peetud alkoholiks.Käies mitmel korral Pariisis, hoidusin teadlikult eemale neist linnaosadest, kus elavad valdavalt sisserännanud. Elasingi nn kodanlikes linnaosades, näiteks 16. linnaosas, kus immigrante nägi vaid tänavate koristamisel või poelettide täitmisel. Paraku tuli linnaga tutvudes ikkagi käia ka Ida-Pariisi neis osades, kus pole enam tavalisi lihapoode, vaid üksnes moslemeile sobivaid, ning kus metroovaguneid täidavad tumedanahalised kogu maailmast. Ehkki mingit otsest ohtu polnud märgata, oli selgesti tunnetatav tsivilisatsioonide konflikt olemas nii pilkude kui ka kehakeele kaudu.Kahju, kui see konflikt pöördub selliseks avalikuks vastasseisuks, nagu on osutanud viimatised sündmused Prantsusmaal, Belgias ja Ühendkuningriigis. Loodetavasti mitte Eestis!

Pensionäri pügatakse topelt

Aprillist indekseeriti vanaduspensione mingi praktiliselt mitte arusaadava protsendi võrra, ehkki tuututati 5,1%st. Jah, ka minu 1. samba (sest 2. sammast polnud toona ka maksuametniku arvates minu vanuse tõttu mõtet võtta) reaalne pensionisumma tõusis 27 euro võrra. Mis paneb mind aga hämmastama, on see, et maksan sellelt kasvanud pensionilt sisuliselt suurema osa tagasi tulumaksuna. Tulumaks moodustab mu pensionist juba 13%. Huvitav, kellele ja mille eest maksan, kui olen oma pensioni ligi 45 aastase tööstaažiga igati välja teeninud, panustades Eesti arengusse nii enne kui pärast võimuvahetust? Jah, jätkan töötamist, nagu ka praegune võimuliit kangesti soovitab. Mis on aga selle tulemus? Minu tulumaksuvaba osa pensionist väheneb seetõttu ligi poole võrra, aga samal ajal maksan ma tulumaksu ka oma käsunduslepingult, ning mis veel naljakam, tööandja peab maksma sotsiaalmaksu mu töötasult (mis eladeski ei jõua enam mu pensionisse), sh. ravikindlustusmaksu, mille olen oma seniste töötasudega ammuilma kinni maksnud ning mis vanaduspensionäri puhul samuti ei oma mingit tähtsust. (NB! Pole kordagi 20 aasta jooksul olnud haiguslehel ega kasutanud muid Haigekassa teenuseid ega isegi mitte perearsti abi.) Summa summarum maksan ka pensionärina riigile tagasi enam kui kolmandiku enne ja nüüd ausalt teenitud tasust, millest mina ei näe enam sentigi kuni elu lõpuni (ah, jaa sugulastele matusetoetus?!). Kui see pole ebaõiglane, siis mis see on?

Olen lollpea.

Elan Tallinna kesklinnas, korteris, mille remontimiseks pole 20 aastat mu õiguslikult teenitud rahast piisanud, aga vaadates aknast välja, näen, et minu majast sõidavad mööda autod, mis kindlasti maksavad üle 20 000 euro, võib-olla rohkemgi, olen neis auto asjaded võhik. Imetlen inimeste võimet kas varastada teistelt või lihtsalt riiki petta, et selliseid autosid osta või liisida või rentida. Kas peaksin ka oma elu liisima??? Ei saa aru, kust Eestis sünnivad need rikkad. Usutavasti ongi kõik lihtsalt kurjategijad, aga meie riik neid lihtsalt ei tuvasta.

Reformierakond ja teised tahavad hävitada meie maailma

Vaatasin täna taas kord Sõrmuste isanda filmi ja sain lõpuks aru, et need vaenulikud jõud, kes tahavad Tallinnas hävitada Keskmaa mõistlikku valitsust, pärinevadki sellest saatanlikust Sarumani riigist ja on orkid.