Eesti vajab selget pööret

Lugesin seda mõttevahetust http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=14330 ja mõtlesin, et miks ma pole sama avameelset arutelu leidnud meie peavoolumeediast. Ent miks ei vaevunud ükski kommertsajaleht ära märkima allakirjutanu valimist Eesti Aasta Ajakirjanikuks 2009?! Kas või imepisikese nupukesega kuskil surmakuulutuste vahel. Ainus toimetus, kes suutis jääda erapooletuks ja ausaks ning uudise ära trükkis, oli „Pealinn“, leht, mille peale peavoolumeedia on aastaid hüsteeriliselt haukunud kui hullunud õuekoer aiast graatsilisel sammul mööduva iseteadva kassikese peale. Mis on pärast seda järel Eesti väidetavast „sõltumatust ajakirjandusest“? Üksnes rumal enesekindlus ja igal nädalal välja paisatavad järjekordsed odavad blufilood, ja ikka ikka ja üksnes ühes ja samas suunas haukumine. Ent kassike astub uhkel tippival sammul sellest kõigest mööda...


Jääb mulje, et masu ajal on ka ajalehtede tellimuslugude hinnad märgatavalt langenud ning seepärast korvatakse nende kaalu kasvava volüümi ja üha absurdsemate süüdistustega. Mille poolest erineb siis suur osa Eesti ajakirjandusest täna putinlikust meediast!? Küllap üksnes oma kahvatuse ja leigusega, sest ka lugude kirjutajad ise ei saa selle eest enam piisavalt pappi ja on seetõttu oma väljendustes kuidagi ükskõiksed ja ebamäärased. Mõned on ehk märganud, et ka tuule suund hakkab tasapisi muutuma. Tuulenuusutajad peavd juba oma lipu õigel ajal ära vahetama, et mitte uues ajas maailmas jääda haletsusväärseiks luusereiks.

Tegelikult tahtsin veidi kaasa rääkida selles arutelus, kas aasta pärast uutel Riigikogu valimistel on Eesti valmis tõsiseks pöördeks paremuse (mitte parempoolsuse) suunas. Täna on küll õhus palju objektiivseid märke selle kohta, et viimase valitsuse aeg on lootusetult ümber ning Eesti vajab hoopis teistsuguseid võimumehi ja värskeid ideid. Ent Eesti pole kogu oma uue iseseisvuse ajal elanud mitte sugugi objektiivse ega loogilise mustri järgi. Kui Rahvarinne tõi tegelikult Eestile iseseisvuse, siis lükati ta kohe iseseisvuse saavutamise järel sisuliselt kõrvale ja Põhiseaduse Aassamblees ruulisid hoopis need jõud, kes olid harjunud tegutsema mitte reaalse rahva toetuse varal, vaid helde Lääne abi ja sealsete soovituste turvil, püüdmatagi eestlaste laiade massidega mingit sisulist kontakti saavutada. Selle asemel organiseeriti kolonistidest venelastele „usaldushääletus“ mingite pseudodokumentide väljastamisega – ühesõnaga odav petukaup! Usutavasti tunnevad selle naljaka kampaania korraldajad täna sellepärast pisukest piinlikkust ega ole püüdnud selle arvel enam uut mainet lõigata. Tunnustus neile sellegi eest!

Midagi sarnast, aga ajaloo arengu uuel keerul, võime kahjuks oodata järgmisel kevadelgi. Igasugused spekulatsioonid selle üle, kes saab järgmiseks peaministriks, on viljatud seni, kuni meil puudub igasugune kontroll Eesti õiguskaitseorganite tegevuse põhjendatuse ja õiguspärasuse üle. Olen siiralt toetanud Rein Langi allikakaitse seaduseelnõu, sest tean oma kogemusest, et minu kui ajakirjaniku järele pidevalt nuhitakse, otsitakse põhjust minu arvamuslugudest lugeda välja sõnumit, mida võiks kvalifitseerida „julgeolekuohuna“ Eesti Vabariigile. Praeguses seadusruumis on ju see määratlus tänini väga suvaline. Mind on ajakirjanikuna ühel korral Nõukogude Liidus ja Eesti Vabariigis kahel (või siiski kolmel) korral käsitletud potentsiaalse riigivaenlasena mitte millegi muu kui mu arvamuste ja sõnakasutuse pärast. Mis on siis muutunud? Vähemasti Rein Lang lubab mulle mingisugustki legaalset kaitset, olgugi et vaid sõnades. Parem seegi kui Ajalehtede Liidu valgete esikülgede kampaania, mis häbistas kogu Eesti riiki maailma silmis, sest kõikjale levis vale ja häbiväärne sõnum. Mida väärt on selline ajakirjandus, kes trambib oma riigi õigussüsteemi porisse vaid sellepärast, et reklaamitellimused on vähenenud!? Või sellepärast, et võim ei suuda piisavalt raha väljaandajatele kantida? Näiteks EASi kaudu.

Ja siiski ma usun eestlaste mõistusesse ja siin elavate mitte-eestlaste emotsionaalsesse intuitsiooni, et nad ükskord löövad selja sirgeks ja teevad järgmisel kevadel valiku oma tõelise kogemuse, oma elu ja kannatuste põhjal, mitte uskudes libekeelseid meediakanaleid ega neile ühest allikast söödetavaid „kõmuprotsesse“.

Minu kommentaari algul mainitud vestlusringil oli vähemasti õigus selles, et pole tähtis „KES?“, vaid „MIS?“ Mis tuleb senise tohutu tühisõnalisuse ja kalasilmsuse asemele, millal eestlased ja nendega kõrvuti elavad teised rahvad saavad ükskord hakata ise määrama oma saatuse üle, mitte oodates signaale kusagilt kaugelt või kelleltki „maltalaselt“, kes lõpuks määrab, kui eurokõlblikud me siiski oleme. Oleme selle euro pärast kaotamas tervet põlvkonda, jäänud ilma sadadest sündimata eestlastest, kaotanud tuhandeid kibestunud ja ravita jäänud ja seetõttu elust lahkunud inimesi, purustanud kümneid tuhandeid perekondi ja võtnud lootuse vähemalt paarisajalt tuhandelt inimeselt, kes täna on töötud ja peavad elatuma jumal-teab-millest. Kas tõesti uue mitte-eestiliku kujundusega paberrahade ja lollakalt raskete müntide kaasaskandmise koorem õnnistab meid kevadel rahvana ja sunnib jätkama allakäigu trepil ikka allapoole!? Eesti vajab ometi ükskord selget pööret!

MART UMMELAS

AASTA AJAKIRJANIK 2009

6 aastat tagasi antud intervjuu Maalehele

Ma arvan, et Eesti viimaste aastate allakäigu valguses vääriks uuesti ülelugemist intervjuu, mille andsin Maalehele siis, kui mul lasti veel osaleda Rahva Teenrite saates. Eks osuta seegi, et ma seal täna ei osale, minu toonaste mõtete ja kahtlustuste paikapidavust aastal 2010.

Rahva teener Mart Ummelas: Ajakirjandus peab muutuma


26.02.2004



Koit Luus



Kuidas tundub eelmine ärev aasta Eesti ajakirjanduses seestpoolt vaadatuna?



Eesti ajakirjandusest kui mingist tervikust on väga raske rääkida, sest kõikehaaravat ajakirjanduslikku keskkonda ega omavahelist suhtlemist ei ole. Minu kontakt trükiajakirjandusega on olnud vaid läbi “Rahva teenrite” seltskonna. Sealtkaudu saan aimu, mis näiteks suuremates lehtedes toimub.



Ma ei ütleks, et oli – vähemalt Eesti uudiste kajastuses – eriti ärev aasta. Kõik suuremad sündmused on ju olnud mingil määral ette aimatavad.



Looduses tuli küll torme ette, aga Eesti elus ei ole olnud mingeid suuri üllatusi ega erilisi ootamatusi. Midagi sama rabavat, nagu näiteks oli 11. september 2001 USAs või isegi see, kui sai teatavaks, et Laar Savisaare pildi pihta laskis, pole ju olnud. On olnud suuresti etteaimatav nühkimine. Ka sügisese valitsuskriisi puhul tuli pauk sealt põõsast, kust oodata oligi.



Oli see hea või halb?



Selliste ette aimatavate pöörete puhul ei jää ajakirjandus väga rumalasse seisu. Teisest küljest, eks ta muidugi on halvem sellele osale ajakirjandusest, kes teeb panuse sensatsiooni või skandaali peale.



Riigi ja inimeste seisukohalt on muidugi hea, kui asjad on arusaadavas dimensioonis ega välju sealt teise mõõtmesse. Kui ei toimu nii ootamatuid sündmusi a la Savisaare lindiskandaal, kui täna veel on valitsus ja homme seda enam ei ole.



Viimase valitsuskriisi lahendamine näitas sedagi, et meil on õpitud niisuguseid küsimusi tsiviliseeritult lahendama. Ei pea kohe uksi paugutama, vähemasti mitte päriselt.

”Poliitikud suhtuvad nende kohta avaldatusse tegelikult üsna ükskõikselt, vahel isegi otsivad skandaali, et mitte tundmatusse vajuda, ” nendib Mart Ummelas.







Ja üsna viimasest ajast, tunnistagem, et ka Kaplinski avaldus ega sotsiaaldemokraatide nimemuutus polnud kellelegi enam põrutavaks üllatuseks. Protsess lihtsalt jõudis teatava loogilise tulemuseni.



Mida see tähendab?



Eks see näita mingil määral meie ühiskonna suuremat küpsust, tasakaalustatust. Oleme jõudmas arengustaadiumi, kus midagi väga ootamatut, väga kreisit enam ei toimu. Me ei saaks ka Euroopa Liitu astuda, kui meil oleks väga metsik poliitiline maastik.



Kuigi jah, nii talitsetud ja ettearvatavad kui soomlased, kellel kõik protsessid väga aeglaselt keerduvad, me siiski veel ei ole.



Seal näiteks kestis peaminister Anneli Jäätteenmäki nii-öelda paljastamine ju mitu kuud ja alles päris kulminatsioon – kui ta parlamendi ees seistes vassis – oli eriline, rabav sündmus. Eestis tavaliselt niisugust eeltööd ei tehta. Kui pauk tuleb, siis ta tuleb ikka üsna ootamatult.



Vaatame Eestist väljapoole. Peale Soome skandaali küpses skandaal ka Leedus president Paksasega, seejärel kukkus Läti peaminister Repše. Tundub, et meie ümber on suhteliselt tihedalt ärevaid signaale?



Ma ei usu, et Paksase puhul või siis Lätis oleks ilmtingimata vaja mingit salanõu otsida. Küsimus on pigem selles, et Balti riigid õpivad omaks võtma Euroopa suhtlemisstandardit. Huvitav, et ka Soome sattus tegelikult sisepoliitilisse kriisi rahvusvahelise olukorra pingestumise tõttu. See, et Paavo Lipponen aasta tagasi George Bushiga küllaltki delikaatsetel Iraagi-teemadel mõtteid vahetas ja et Soome poliitiline vastaspool, keskpartei, seda valimisvõitluses ära kasutas, näitab, et Soome ühiskonnalgi tuli hakata langetama valikuid, milleks ta ei olnud veel päriselt valmis või mida ta lihtsalt polnud pidanud seni tegema.



Sama lugu on Balti riikidega. Me peame ennast kiiresti kohandama Euroopa standarditele.



Selles kontekstis ma tõlgendaksin ka sügisest valitsuskriisi hoopis teises võtmes, kui ajakirjandus on seni näinud.



Mitte Rahvaliidu jonni või Jaak Alliku lavastusena?



Mina ütleksin, et kriisil oli täiesti põhimõtteline sisu, mis muide pole kuskile kadunud. Oli ette valmistatud riigieelarve, mis kahtlemata ei vastanud ega tegelikult vasta täiel määral tänaseni Euroopa standardile, eelkõige just sotsiaalsete kulutuste poole pealt.



Me ei tohiks 1. mail Euroopa Liitu minna nii, et kogu meie eelarve sõltub ainult liidu toetusraha täielikust saamisest või mittesaamisest. Me oleksime oma riigieelarve ja kogu riigi usutavuse seadnud ikka väga suure küsimärgi alla, kui 1. jaanuarist oleksime tulumaksu hurraa peale vähendanud. Sisuliselt oleksime võtnud eelarvest raha ette ära, seades tõsisesse ohtu omapoolse finantseerimise võime, ehkki Euroopa Liiduga ühinemine just seda nõuab.



Selles mõttes oli Rahvaliidu protest õigustatud. Seda näitab muide ka fakt, et partnerid lõpuks ilma suurema kärata nõustusid.



Selle kriisi taust on meie ühinemine teistsuguse maailma ja teistsuguste reeglitega. Ja meil tuli nende reeglitega ühineda nüüd ja ausalt, et ei peaks seda tegema kunagi edaspidi hoopis piinlikumas situatsioonis.



Kas võib minevikule toetudes tõdeda, et Eesti rahareformi edu on andnud julguse riskida ka järgmistes sammudes?



Rahareformi puhul oli risk tegelikult väike. Teame, et rahvas oli juba 80. aastate lõpul küllaltki selgelt häälestatud pingsale, kokkuhoidlikule, ohvrimeelselegi elule. Jutt kartulikoorte söömisest polnud paljude jaoks vaid poos. Oma raha saamine väärtustus toona märksa rohkem kui äsjaste säästude kadumine.



Ma ei taha muidugi öelda, et Nõukogude ajal kogutud säästude tuulde lendamine oleks olnud kõigi jaoks õiglane lahendus. Kaugel sellest! Aga see oli siiski väiksem pahe võrreldes teiste võimalike lahendustega, mida välja pakuti ja mis teistes Ida-Euroopa riikides, vähemasti tagantjärele targana otsustades, ei andnud üldsegi head tulemust.



Rahareformi puhul räägitakse suurest õnnestumisest ja suurest riskist sellepärast, et IMF soovitas meile hoopis teistsugust lahendust.



Nüüd on küsimus selles, kas me täna saaksime sama hulljulgelt Euroopa Liidu soovitatavaist erinevaid otsuseid vastu võtta või mingeid omapäraseid lahendusi välja pakkuda. Kas see oleks reaalne?



Ma julgen selles sügavalt kahelda, ma ei usu seda.



Vanemapalga ümber toimunud väitlus näitas tegelikult, et inimeste suhtumine ei ole enam sama lineaarne kui raharefomi ajal, otsuste või reformide hindamisel hakkavad mängima hoopis teistsugused aspektid. Näiteks sotsiaalse õigluse küsimused, mida rahareformi puhul keegi ju õieti ei tõstatanudki.



Ühiskondliku otsustamise protsess on muutunud mitmemõõtmelisemaks. Sotsiaaldemokraatia taaselustumine on selle ilmekaim tunnistus.



Reformide algusperioodil kasutati väga tugevalt ära inimese individualistlikku, isegi egoistlikku hoiakut, tema ekstreemset siseressurssi. See tähendas sageli paljude jaoks ülisuurte riskide võtmist ja võib-olla ka tavanormidest vägagi erinevat käitumist. Ilmekaim näide on kas või vanaraua eksport välismaale Vene piirivalve nina alt.



Kes olid selleks pingeks või oma siseressursi kasutamiseks suutelised, saavutasid väga suurt edu, kes aga selleks “tiigrihüppeks” suutelised ei olnud, need on keskmisest väga tugevasti maha jäänud.



Selles mõttes oleme oma arengus jõudnud pöördelisse faasi, et kui varem olid väga suured ülesanded pandud vaid kitsale, riskialtile eliidile, siis praegu ei saa enam vaid neile loota, me peame töö uuesti nii-öelda ära jagama.



Kui me aga töid jagame, peame ka hüvesid võrdsemalt jagama hakkama. Kui parempoolsed kõnelevad ähvardavast väärtuste ümberjagamisest, siis ajavad nad teadlikult jama – tegelikult tuleb just töö ühiskonnas ümber jagada, ja seda juba kõigi hüvanguks.



Seda ootavad ka naabrid – vähemalt Põhjalas?



Meil ei maksaks luua väga suuri illusioone, et Soome ettevõtted hakkavad massiliselt siia tulema, sest omanikud toovad nad siia alles siis, kui nad ka siinset ühiskonda usaldavad.



Küsimus ei ole mingi formaalse kontorimaja avamises, vaid ikka selles, et sealsed inimesed peavad tulema siia ka tööle, koos oma peredega elama. Selles on tegelik küsimus, aga mitte formaalse maksusoodustuse erilises ahvatluses.



Tavaline Soome inimene on praegu ikka väga hirmul selle ees, et piirid, eriti lõunapiir, avanevad. Juba praegu on Soome kodanike suhtumine Eestisse üsna kriitiline ja me peame olema valmis selleks, et see võib veelgi kriitilisemaks muutuda.



Elu sotsiaalne pool ei ole majandusest sugugi nii jäigalt lahutatud, nagu turumajanduse apologeedid vahel arvavad, tegelikult on see sageli isegi olulisem kui majanduskeskkond.



Neid aspekte suurte investeeringuplaanide puhul – näiteks võimalik BMW tehas või tselluloositehas – pole seni eriti rõhutatud?



Väga paljud inimesed, kes majandusprotsesse analüüsivad, teevad seda lineaarses, primitiivses mõõtmes. Aga reaalse ettevõtte puhul ei ole küsimus ainult alginvesteeringus, vaid selles, et saada see ettevõte siin ka toimima ja aastateks. Põhjused sellest loobumiseks võivad peale raha peituda ka selles, et ei jätku kas asjatundlikku tööjõudu või ei suudeta luua elamiskõlblikku infrastruktuuri.



Sotsiaalne võrgustik iga sellise suure projekti ümber on tegelikult märksa suurem ja keerukam kui lihtsalt mingi rahasumma ümberkantimine.



Raha võib maailmas olla palju, aga sellegi poolest teatud kohtadesse raha kunagi ei jõua. Ehkki nendes kohtades võiks kasumimarginaal olla tohutu. Meenutagem või totalitaarriike, sõjakoldeid, rahvuskonfliktides vaevlevaid riike.



Raha lihtsalt ei jõua sinna, sest seal ei ole vähegi usutavat keskkonda.



Sama lugu on meiega Euroopa Liidus. Enamikus Euroopa vanades riikides ei vaadata liidu laienemist siiamaani eriti positiivselt. Eelarvamused meie kui tulnukate suhtes on endiselt väga suured.



Tuleks mõelda, kuidas niisuguseid eelarvamusi vähendada, mitte veelgi suurendada, üritades valida Euroopa Liidus omaks võetust väga erinevat, ekstreemset teed.



Väita, et meie oleme Euroopa Liidu uuendaja või vedur, tundub vähemasti naeruväärne, igal juhul on see kahjulik. Oma koha tunnetamine seisab meil veel alles ees ning sellest me ainult võidame.



Kohanemisoskus on meil alles üsna puudulik. Ust lahti lüües me siseneda juba oskame, aga kohaneme ikka veel kehvasti.



Mida peate enda jaoks kõige olulisemaks ajakirjanikutöös?



Eesti lehtedesse ma ei kirjuta ega ilmselt kirjutama hakka. Põhiline on see, et ma ei hakka ise ennast kunagi pakkuma, aga minult tellida ei julgeta. Minu isiku suhtes toimib eesti ajakirjanduses teatav tõrjuv solidaarsus, millele vihjasin juba intervjuu alguses.



Soomes on iseasi, see on avatud ajakirjanduslik keskkond, kus toimivad klassikalised põhimõtted. Ma suudan vaadelda Eesti asju Soome poolt, püüdes jääda võimalikult ausaks ka Eesti olude suhtes. Ei tohi midagi ilustada. Mitte ka nii-öelda Eesti huvides. See on ausa ajakirjanduse ainus tõeline põhimõte, mis Eestis kahjuks alati ei toimi.



Igal ajakirjanikul peaks olema nii palju potentsiaali, et ta oleks võimeline selgitama, miks ta üht või teist sündmust ja selle kajastamist üldse uudisena väärtustab või siis ei väärtusta. Seda ei taheta pahatihti teha, arvates, et nii toimides ollakse “kohutavalt” erapooletud.



Tuleb siiski olla enda vastu lõpuni aus.



Mulle näiteks absoluutselt ei meeldi kolleeg Anvar Samosti maailmavaatelised seisukohad, aga ta on oma ideoloogias väga järjepidev ja aus. Ta ütleb selle nii otsekoheselt välja, et ma aktsepteerin teda oponendina palju rohkem kui sellist ajakirjanikku, kes püüab pidevalt varjata oma tegelikku mina ja väita, et on täiesti erapooletu, ehkki tal tihti üldse puudub isiklik seisukoht.



See on tähtis, et ajakirjanik oleks ka inimesena valmis alla kirjutama nendelesamadele seisukohtadele, mida ta ajakirjanikuna välja ütleb või kaitseb.



Seega probleem pole mitte ajakirjanike kuulumises parteisse, vaid nende näilises sõltumatuses?



Mäletan, et ma ei olnud paljuski ühte meelt Harri Tiidoga, aga ka tema avaldas “Keskpäevatunnis” korduvalt arvamust, et pole midagi halba selles, kui ajakirjanik on avalikult mõne erakonna liige. Ehkki ta ise seda pole kunagi olnud.



Palju ausam on teada anda, et erakonda kuulutakse või seda toetatakse, kui et inimesed tabavad selle ise ära ajakirjaniku tegevuse ja “erapooletute” valikute järgi.



Kas saate pealkiri “Rahva teenrid” iseloomustab esinejaid ajakirjanikke või on see mõeldud poliitikute kohta, kellest saates räägite?



Kui me omal ajal Neeme Brusiga pealkirja välja mõtlesime, siis sõna “teenrid” tuli mulle meelde kurikuulsast aktsiaseltsist, mis Raekoja platsil Jegorovi maja omandas.



Tegelikult on ajakirjanikul ja poliitikul rahva teenrina küll üsna erinev roll ühiskonnas, aga me peame siiski ennast pidama samamoodi rahva teenriks kui peaksid poliitikudki.



Me aitame nii-öelda teiselt poolt klaasi mõtestada samu asju, mida poliitik vaatab oma poolelt. Me oleme sama rahva teenistuses, püüame mitte niivõrd ennast eksponeerida, kuivõrd aidata rahval selgusele jõuda, mis tegelikult toimub.



See on rahva teenimine selles mõttes, et anname rahvale võimaluse erinevatest lähtekohtadest toimuvaid sündmusi ja protsesse näha, anda erinevaid seletusi kõigele ümberringi toimuvale. Mitte käies välja üht ja ainuõiget seletust. Sellisest tolerantsusest jääb meie ajakirjandusel kõige sagedamini puudu.



Põhiline on diskussioon ja mõttevahetus omavahel, mitte mingite valmis seisukohtade esitlemine, nagu seda juhtub sageli mitmes samalaadses saates teistel raadiokanalitel. Meie otsime tõde, mitte ei jutlusta seda.



Ajakirjandusmudelina on palju räägitud konservatiivsest Saksa mudelist ja agressiivselt pealetungivast Ameerika omast, mida võrreldakse ka rämpstoidu hamburgeriga. Kas viimane välistab rahva teenimise?



Usun, et kõik ajas muutub. Ajakirjandus Eestis on viimasel kümnel aastal taotluslikult olnud suhteliselt ameerikalik, samas võib ka ajakirjanduse enda sees täheldada samasuguseid muutusi või muutuste otsinguid nagu kogu ühiskonnas. Ajakirjandus püüab hakata nägema asju ka sügavuti ja mitmeplaanilisemalt.



Ma arvan, et põhjus on suurel määral selles, et ajakirjandus on seni olnud vaid üks üsna primitiivseid äritegemise alasid. Meie ajakirjandus ei ole veel oma sisus jõudnud sellelegi tasemele, mis tal ühiskondlike protsesside mõjutajana oli Nõukogude aja lõpul. Siis valmistas ajakirjandus ette ühiskondliku muutuse protsessi. Tal olid eeldused olla ühiskonnas oluline mõjutaja – see niinimetatud neljas võim.



Pöörde tagajärjel, nagu ikka vahel juhtub revolutsiooni käigus, kui lapsed visatakse välja koos pesuveega, läks ka Eesti ajakirjanduse kogu see funktsioon kaotsi. Kogu energia ongi läinud vaid võistlusele lugeja-vaataja-kuulaja tähelepanu pärast, reklaamitellijate pärast.



See on amerikaniseerumine väliselt. Aga ma ei usu, et Ameerikagi ajakirjandus on ainult üheplaaniline. Seal on kindlasti palju sügavamaid hoovusi ja palju erinevaid vorme, milles ta on ka tõsisemalt võetav.



Me oleme lihtsalt laenanud kollase tabloidpressi välise, ameerikaliku vormi, üritades sellesse suruda oma koduvillase sisu. Saame naeruväärse tulemuse, näiteks tiitli “telestaar”, mis pahatihti tähendab vaid mingi bingoloto numbrilugeja “glamuurset” rolli.



Kuidas ajakirjandusturu areng nüüd edasi läheb?



Turuvõitluse tagajärjel on välja kujunenud tugevad kirjastajad, kanalid, meediavahendid. Konkurentsi järgmises etapis enam lihtsalt vormivõtetega paremat tulemust ei saavuta. Peab hakkama sisuliselt oma kohta ja funktsioone põhjendama.



Seda on näha ka Postimehe ja Eesti Päevalehe vahelises konkurentsis: lihtsa pealkirja või uudisega löömise asemel püüavad nad hakata pakkuma spetsiifilist, eri sihtgruppidele mõeldud informatsiooni ja sellele vastavaid täiendavaid lisasid. Samal ajal tulevad uuel kujul tagasi ka kultuurilisad, mis vahepeal hakkasid meelelahutuse tulvas kaduma.



Näeme, et ajakirjandus otsib ka sisemiselt uut kvaliteeti, et oma olemasolu veenvalt põhjendada. Ta ei taha kaotada oma sotsiaalset kaalu ja kohta – olgem ausad, rahvas hindab ajakirjanduse mõju ühiskonnale praegu ikka üsna madalalt. Ajakirjandus mõistena on endiselt väga madala mainega.



Positiivne maine peab hakkama tasapisi ajakirjandusele tagasi tulema ja see eeldab rasket tööd.



Kas praegune seis on paratamatu?



Küsimus on väikese riigi väikestes ressurssides ja otsustamises ainult selle põhjal, mis kellele on kasulik. Lühiajalise poliitilise edu mastaabis võib selline ajakirjandus kellelegi ka kasulik olla.



See on rohkem sõltuv reklaamitellijatest. Aga nagu me teame: kes on rohkem sõltuv reklaamitellijatest, see on ka rohkem manipuleeritav, sealhulgas ka poliitiliselt mõjutatav.



Kuigi öeldakse, et ajakirjandus mõjutab valimisi, on asi tegelikult ikkagi vastupidi: poliitika, erakondade rahastajad mõjutavad ajakirjanduse kaudu valimistulemusi. Poliitikuilt tuleb tellimus, kas siis materjali või reklaamina, ajakirjandus täidab selle – sellises arengustaadiumis me praegu kahjuks oleme.



Sõltumatut ajakirjandusväljaannet, kes võiks dikteerida olemuslikke valikuid, millega omakorda poliitikud peaksid arvestama, Eestis praegu ei ole. Poliitikud suhtuvad nende kohta avaldatusse tegelikult üsna ükskõikselt, vahel isegi otsivad skandaali, et mitte tundmatusse vajuda. Välja arvatud ehk mõned erandlikud juhtumid, kui on juba olemas ka eelnev ootus, soov kedagi konkreetselt risti lüüa, siis kasutab poliitika ajakirjandust oma huvides ära.



Kas ajakirjanduse roll võiks siiski kuidagi kasvada?



Ma ei näe seni veel isegi mitte kaugemas perspektiivis, et ajakirjandus võiks hakata tõsiselt mõjutama strateegilisi riiklikke otsuseid. Ajakirjanduse seisukohad võivad mingil määral mõjutada ehk vaid üksikuid päevakajalisi otsuseid.



Üksikjuhtumina on hea ja õpetlik näide Robert Antro-povi Hummeri-juhtum. Ajakirjandus jäi ju lõppkokkuvõttes totaalseks kaotajaks, kuigi nõudis veel nädal enne loo sumbumist üsna üksmeelselt tema tagasiastumist.



Ma ei taha öelda, et tagasiastumine oleks olnud parim lahendus. Ma ei ütle seda, sest ma ei tea, mul puudub piisav teave. Aga ma ütlen, et ajakirjandus pressis jõuliselt selles suunas, aga ei saavutanud ikkagi oodatule ligilähedastki tulemust.



Küsimus on selles, et ajakirjanduse ressursid ei ole täna lihtsalt piisavad, et selliseid probleeme sügavuti valgustada, et jõuda asjade tegeliku olemuseni.



Ajakirjanikud astuvad sageli vaid ebamääraste vihjete varal väga õrnale pinnale, sest neil ei ole analüüsiks aega ega ka piisavalt faktilist materjali, mille põhjal anda juhtunule põhjapanevaid hinnanguid, millest ei saaks enam mööda vaadata.



Antropovi juhtumis andis kaitsepolitsei lõpuks kõigi jaoks täiesti ootamatu hinnangu. Ja ajakirjandus rahunes sellega päevapealt, tunnistas oma jõuetust. Ehkki omavahel räägiti ja leheski vihjati, et kaitsepolitsei annab nõnda politseijuhile õiguse, mida ta tavainimesele kunagi ei annaks. Keegi osutus teistest siiski võrdseimaks.



Nüüd ongi küsimus selles, kas ajakirjandus taganes selles olukorras teadlikult või mingil muul põhjusel, kellegi “heal” soovitusel või koguni manitsusel. Või lihtsalt tunnistas oma sisulist abitust!? Seda ma ei oska öelda. Ja ma ei usu, et keegi tahaks seda sõlme vähemasti lähiajal lahti harutada.



Toimunu põhjal võib vaid tõdeda, et kui oskad õigel ajal avalikult vabandada, kui sind on kellelgi sellel kohal väga vaja ja sa oled ka muidu igati tore poiss, patsutad ajakirjanikele sõbralikult õlale, siis pole mõtet ka ajakirjanduse esitatud paljastusi ega neist johtuvaid küsimusi liiga tõsiselt võtta. Ajakirjandus tõmbab ise saba jalge vahele. Või tundub see mulle ainult nii!?

Allikakaitse petlik ilu

Olen alati olnud selle vastu, et ajakirjandus kasutaks oma väidete tõestuseks ebaseaduslikke vahendeid, ka sellist infot, mida on hangitud allikailt kas nende isikliku kibestumise tõttu oma töökohas, eritasu eest või lihtsalt kergeusklikkust ära kasutades. Iga ajakirjanik teab ju seda, et esimene asi, mida ametnik meile nendega kohtumisel ütleb, on see, et ega te ometi ei taha mind alt vedada. Mina pole kunagi pidanud seda väärikaks tegevuseks ega ole kunagi kasutanud sellist räpast infot. Mina küll ei taha olla "räpane informaator" nagu kunagi KGB tilgutajad. Ei tea ka ühtegi vähegi kaalukamat viimase 20 aasta Eesti juhtumit, kus sellise nn insider-info tulemusena, mida väljaanded on kasutanud üksnes oma läbimüügi kasvatamiseks (eelkõige Eesti Ekspress), oleks kunagi midagi Eesti ühiskonnas paremaks muutnud, pigem ikka vastupidi ja rängalt. Oleme ajakirjanduse loodud augus. Sel kombel on lihtsalt demoniseeritud teatud erakondi, isikuid ja maailmavaateid, sealhulgas ka sotsiaaldemokraatiat, mida rahvaesindaja H. Rumm võiks esindada, aga pole seda kunagi siiralt teinud ega ilmselt tahtnudki teha. Meie ajakirjanduse ebaeetiline suhtumine teabesse on reaalselt üksnes põhjustanud demokraatia olulist nõrgenemist, usalduse kadumist demokraatlikesse institutsioonidesse. s.t parteidesse, mida esindavad ka valitavad organid, üldist sotsiaalset frustratsiooni ja majanduslikku allakäiku, mis on viimastel aastatel muutunud kõigile ilmnähtavaks. Ajakirjanduse soovimatus toetada ühiskonda edasiviivaid ideid ja isikuid maksab nüüd kätte tõsise majanduslanguse ja kogu ühiskonna totaalse usalduskaotusega . Võib lühidalt kokku võtta, et meie peavoolumeedia on olnud ilmselt põhiline jõud tänase majanduslanguse tegeliku sügavuse kujundamisel. Oleks juba kord aeg sellest aru saada ja teha parandust!

Allikaitse petlik ilu

Olen alati olnud selle vastu, et ajakirjandus kasutaks oma väidete tõestuseks ebaseaduslikke vahendeid, ka sellist infot, mida on hangitud allikailt kas nende isikliku kibestumise tõttu oma töökohas, eritasu eest või lihtsalt kergeusklikkust ära kasutades. Iga ajakirjanik teab ju seda, et esimene asi, mida ametnik meile nendega kohtumisel ütleb, on see, et ega te ometi ei taha mind alt vedada. Mina pole kunagi pidanud seda väärikaks tegevuseks ega ole kunagi kasutanud sellist räpast infot. Mina küll ei taha olla "räpane informaator" nagu kunagi KGB tilgutajad. Ei tea ka ühtegi vähegi kaalukamat viimase 20 aasta Eesti juhtumit, kus sellise nn insider-info tulemusena, mida väljaanded on kasutanud üksnes oma läbimüügi kasvatamiseks (eelkõige Eesti Ekspress), oleks kunagi midagi Eesti ühiskonnas paremaks muutunud, pigem ikka vastupidi ja rängalt. Oleme ajakirjanduse loodud augus. Sel kombel on lihtsalt demoniseeritud teatud erakondi, isikuid ja maailmavaateid, sealhulgas ka sotsiaaldemokraatiat, mida rahvaesindaja H. Rumm võiks esindada, aga pole seda kunagi siiralt teinud ega ilmselt tahtnudki teha. Meie ajakirjanduse ebaeetiline suhtumine teabesse on reaalselt üksnes põhjustanud demokraatia olulist nõrgenemist, usalduse kadumist demokraatlikesse institutsioonidesse. s.t parteidesse, mida esindavad ka valitavad organid, üldist sotsiaalset frustratsiooni ja majanduslikku allakäiku, mis on viimastel aastatel muutunud kõigile ilmnähtavaks. Ajakirjanduse soovimatus toetada ühiskonda edasiviivaid ideid ja isikuid maksab nüüd kätte tõsise majanduslanguse ja kogu ühiskonna totaalse usalduskaotusega . Võib lühidalt kokku võtta, et meie peavoolumeedia on olnud ilmselt põhiline jõud tänase majanduslanguse tegeliku sügavuse kujundamisel. Oleks juba kord aeg sellest aru saada ja teha parandust!

656 või 666

Lugedes viimastel päevadel meie ajalehti või õieti jõllitades nende tühje esi- ja muid külgi, tundub, et Saatan on maa peal tagasi. Ja tema nimi on Rein Lang. Olen Reinuga koos töötanud, temaga tuliselt vaielnud ning teda kritiseerinud oma meediakommentaarides, kui mul neid veel teha võimaldati. Niisamuti kui püüdnud igati tõrjuda kõiki neid seadusandjate ja poliitikute katseid ajakirjandusele päitseid pähe panna, mida taasiseseisvumisajal on korduvalt üritatud. Ent olen ühtaegu rõhutanud, et trükiajakirjandus ei saa igavesti jääda väljapoole õigusruumi.

Töötades veel üleminekuajal kultuuriministeeriumi osakonnajuhataja ja seejärel ministri asetäitjana valmistasin koos kolleegidega ette uue Eesti esimese ajakirjandusvabaduse seaduse eelnõu, mille eesmärgiks oli tagada ajakirjandusele reaalsed võimalused iseseisvas Eestis vabalt tegutseda, ilma et kellelgi ametnikul või muul asjamehel võiks tekkida kirge seda suvaliselt piirama hakata. Teisalt, sinna oli sisse kirjutatud ka reaalne vastutus, nagu see on olemas kõigis Euroopa riikides, sealhulgas juba ligi sajand tagasi Soome Vabariigis vastu võetud trükivabaduse seaduses. Eelnõu ei jõudnud paraku ministeeriumide vahelisest arutlusest kaugemale. Valitses ju proletaarse kõikelubatavuse aeg.

Ma pole jurist, et arvustada seaduseelnõu 656 SE, kuid Rein Langi esinemine Eesti Ajakirjanike Liidu kongressil veenis mind sellesse tõsiselt suhtuma. Rääkimata sellest, et EAL-i seisukohti on selle kujundamisel suuresti arvestatud ning ka kongressi delegaadid võtsid ministri esinemise vastu ilmse poolehoiuga. Kahjuks meie peavoolumeedia sellest ei kirjutanud, nagu ka sellest, et allakirjutanu kuulutati kongressil aasta ajakirjanikuks 2009 žürii otsusel, mida juhtis Riigikogu esimees Ene Ergma. Eks näita seegi iseenesest vähetähtis seik, et ajakirjanduse objektiivsus ei ole Eestis just täiuslik. Et lugejat manipuleeritakse mitte ajakirjanike, vaid omanike huvides. Miks peaks siis uskuma, et allikakaitse osas aetakse väljaannetes alati žurnalistlikke, mitte näiteks aktsionäride omakasupüüdlikke eesmärke, nagu väitis oma selgitustes ka minister Lang!?

19. märtsil kirjutas ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar Eesti Päevalehes, et Rein Langi häirib Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 3.7., mis lubab ka ebaeetiliste võtete kasutamist nn avalikkuse huvides. Eesti Ajakirjanike Liit pole kunagi seda koodeksit aktsepteerinud ja just selle punkti pärast. Meiega on selles osas sama meelt nii Euroopa ajakirjanike ühendus EFJ kui ka ülemaailme organisatsioon IFJ. Seetõttu on ka EAL endiselt globaalsete ajakirjanike ühenduste ainus seaduslik esindaja Eestis. Ei olemas Eesti ajakirjanduseetikat, on olemas tsiviliseeritud maailma ajakirjanduseetika.

Mulle näib, et trükiajakirjanduse kohati meeleheitlik protest seaduseelnõu 656 SE vastu lähtub mitte niivõrd vaba ajakirjanduse kui angažeeritud ajakirjanduse eesmärkidest. Nii eeltrahvid kui muud majanduslikud sanktsioonid ei puudutaks ju kuidagi ajakirjanike tegevusvabadust, vaid tooksid kaasa majandusliku vastutuse üksnes väljaannete omanikele. Seni on ajakirjandus olnud suhteliselt tulus ja ohutu tegevusala, sealhulgas igasugu seiklejaile. Palju on siis olnud reaalseid kahjutasunõudeid ajakirjanduse vastu, rääkimata nende maksmisest, mida nüüd kardetakse!? Poliitilise intriigi lisab kogu supile äsjane Mart Laari esinemine, mis viitab sellele, et tegelik võitlus ajakirjanduse kontrolli üle käib mitte niivõrd võimu ja ajakirjanduse vahel, vaid võimuliidu siseselt. Igal juhul ajakirjanikke liitu kuuluvad ajakirjanikud tahavad sellest mudaloopimisest kõrvale jääda, usun ma siiralt.

MART UMMELAS

EAL-i liige aastast 1986

Euroketšup

Hiljaaegu saime ühest väärikast ajalehest lugeda, et Ameerika Ühendriigid määratlevad oma kuulsa hamburgerifirma hinnapoliitikaga Eesti endiselt kuuluvaks Ida-Euroopasse, sest söögikohas pakutavaile kotletisaiadele peab ketšupipaki juurde ostma eraldi raha eest. Mujal Lääne-Euroopas, rääkimata Ameerikast, on rahvas õnnistatud tasuta ketšupipakiga, aga Eesti ei ole veel niivõrd usaldusväärne riik, et ketšupit saaks siin letist võtta niisama.


See on küllaltki markantne näide selle kohta, mida meist niinimetatud läänepartnerid tegelikult arvavad. Küllap on see hind NATO lennukite eest meie taevas!? Ehkki ma ei saa teisalt aru, miks ketšup või muud maitseained peaksid üldse kuuluma söögikorra juurde automaatselt. Rääkimata sellest, et sel juhul on need lisandid nagu nii toidu hinna sisse juba arvestatud. See nn rootsi laua sündroom, kui meile „tundub“, nagu saaksime midagi tasuta, on väga petlik. Tavaline inimene ei suuda ealeski ära süüa nii palju toitu, kui on rootsi laua väljamüügihind tegelikult. Võrreldes näiteks tootja omahinnaga. Küllap leidub vaid üks tuhandest inimesest (õgardist), kes seda suudaks või julgeks ära süüa, aga illusiooni „tasuta“ toidust usuvad paljud, võib-olla isegi enamik. Nagu ka meie võrdväärset kuulumist Lääneliitu.

Me elame kahepalgelises maailmas, kus paljud kõlavad loosungid, millest kindlasti viimastel aastatel kõige rohkem kõlanud „Euro 2011!“ on tegelikult kõige silmakirjalikum. Lugege asjatundlike majandusteadlaste, ja mitte üksnes Eesti hästitasustatud (Rootsi) pankade analüütikute „analüüse“, ja te veendute, et järjekordne rahareform ei too meie õuele automaatselt mingit õnne. (Nagu tasuta ketšupki!) Tegelikult oleks juba aeg möönda, et euro aitab ehk vältida uusi õnnetusi, veelgi sügavamat majanduslangust, allakäigu jätkumist, aga kindlasti ei viruta Eestit enam majandustiigrite sadulasse.

Mul pole midagi euro vastu, sest olen seda pidanud aastaid kasutama välismaal käies. Olen suutnud seda oma riigile teenida märkimisväärsel määral, makstes üksnes oma intellektuaalsele omandile toetudes selle pealt Eesti riigile aastaid 21-26 % tulumaksu. (Saamata selle eest vastu küll mitte midagi muud kui üha õhenevat riiki ja üleskutseid võltspatriotismile!) Ent ma tean ka väga hästi, kuivõrd paratamatult on kasvanud neis riikides, kus eurole üle mindi, tarbijahinnad ja teenused.

Ehk parim näide selle kohta on seesama praegu Euroopa Liidus ülekohtuselt nöögitav Kreeka. Kui veel 1990. aastate keskel seal puhkasin, maksin selle eest drahmides mitte oluliselt rohkem kui samavõrd aega Tallinnas elades. Viimati mullu seal kaks nädalat elades maksin oma hotellimajutuse ja toitlustuse eest umbes 3 korda rohkem kui ealeski varem Kreekas olles. Vaevalt küll sealsed oliivid, vintske lambaliha või kahjuks üsna keskpärane vein selle aja jooksul oleksid omandanud uusi ja enneolematuid konkurentsieeliseid võrreldes naabermaadega. Eurotsoon lihtsalt ühtlustas hinnad seninigi ülikalli Itaalia ja keskkalli Hispaaniaga, rääkimata põhjapoolsematest riikidest. Saksa ja Skandinaavia turistide jaoks on Kreeka hinnatase ju endiselt üsna „soodne“.

Tulles tagasi ketšupi juurde, mis enamiku ülekaaluliste ameeriklaste meelest kuulub lahutamatult mõttetu rämpstoidu juurde, sest annab sellele vähemasti mingisugusegi maitse, siis mulle näib, et eurol saab Eestis olema samasugune maitselisandi roll. Me saame nüüd oma tagasihoidlikule eluhamburgerile pritsida veidi krehvtist euroketšupit ja meile tundub seejärel, et koos sellega oleme veidi globaalsemad ja tõsiseltvõetavamad. Röhitseme üheskoos kogu eurotsooniga ja tunneme teatavat solidaarsust kõigi nende rahvastega, kes enne meidki on selle „maitseelamuse“ läbi teinud. Et siis edaspidi üha sagedamini märgata, kuidas nn MacDonaldsi indeks ühtlustab meie muudki hinnataset Euroopa, Ameerika ja lõpuks ehk ka Antarktikaga. Et saaksime seejärel koos tasuta ketšupiga jõuliselt järada „vaid veidi pisut“ kallimat hamburgeri.

MART UMMELAS

Vaata ka Järelkaja

http://kammeljas.blogspot.com/

JÄRELKAJA

Mart, miks Sa arvad, et lõpuks...
Sa pingutasid märkimisväärsel määral selleks, et teha ühe konkreetse (pole enam oluline, kas äpardunud või õnnestunud) küsitluse üle arutamisest mitu põhimõttelise tähtsusega probleemi. Ehkki Sa üritasid enda arvates vaid vältida seoses toimunuga labast politiseerimist, kukkus välja vastupidi. Sa pole esimene ega ainuke, kelle sõnavõttude tagant kumab läbi mingi lootus kuuluda nende hulka, kes võtavad endale õiguse kõigile ühiskonnas koht kätte näidata. Ka selles pisiväitluses, mille me äsja maha pidasime, tuli välja (sai peaaegu avalikuks saladuseks), et ajakirjanike, ametnike, saadikute ja nende nõunike hulgas on ka selliseid, kelle kujutlus sõnavabadusest, kompetentsusest, teaduslikust uuringust, andmete ja faktide usaldatavusest jpm vajaks täpsustamist.



Keegi ei tea ega oska kõike. Võimatu on ka kõigest aru saada, aga sellest on kõrge elatustasemega maades üsna hästi aru saadud, et tänapäeval on (peab olema!) kogu elanikkond, sh kõik asjamehed, ametikohast hoolimata, elukestvas õppes. Muidugi on ka teistes maades selliseid, kes käivad õppimise asemel siin-seal niisama jalgu kõlgutamas...

Muidugi on ka selliseid, kelle kohta ütles Jüri Lotman ühes samasuguses väitluses, et suhteliselt kerge on varjata viletsat kõrgharidust, ent võimatu on varjata viletsat lastetuba.



Demokraatia on kultuuri funktsioon!

Demokraatiat ei saa hoida; hoida on võimalik ja vaja demokraatia eeldusi.

Ka sõnavabadus on demokraatia eeldus, tunnus ja tulemus. Kui sõnavabadus satub ohtu, siis võib demokraatia kokku kukkuda.



Tundub nii, et hoolimata oludest ja olukorrast, on Eestis päris palju inimesi, kellel ei ole sugugi ükskõik, mis Eestist edasi saab. On ka neid, kellel on kodanikujulgust selleks, et avaldada ja kaitsta oma seisukohti, olenemata sellest, kas teatud või teadmata erakonna liidrid arvavad samamoodi või teisiti.

Kodanikupäeva tähistamiseks korraldatud küsitluse üle arutamisel tuli välja, et sõnavabadus on sattunud ohtu. Kui oleks tehtud mõni uuring, siis oleks täpsemalt teada, mil määral ja miks on inimesed settinud „kihtidesse”, milles ülemistes kihtides (straatides) olevad inimesed kujutavad ette, et neil on igas punktis õigus ja meri põlvini. Sõnavabadus tähendab neile õigust öelda kõikjal kõigile, mis pähe tuleb. Seetõttu neid ärritab, kui keegi söandab avaldada eriarvamust ja lausa vihastab, kui keegi söandab tugineda objektiivsele (korrektselt korraldatud teadusliku uuringuga tuvastatud) teadmisele.



1. otsustamiseks ei ole mingit ühiskonna kohta käivat teaduslikku infot enam ammu vaja olnud;

2. usaldatavaid, rahuldaval määral süsteemseid ja kompleksseid andmeid Eestis elamise ja olemise, elukeskkonna ja elutegurite kohta Eestis ei ole;

3. arvamusedki jagunevad kahte lehte: „minu arvamused” ja „valed arvamused”.

4.



Sa kirjutasid (minu rõhutused –Ü.V.): „Ei tahaks diskussiooni väga austusväärse Juhaniga edasi pidada ega ole ka kursis küsitluse sotsioloogilise tasemega. Ent mulle tundub üha sagedamini, et kui midagi seondub teatud erakonnaga, siis see on a priori kõlbmatu, vähemasti nende jaoks, kelle meelest see erakond on tabu, paaria või vaenlane.”

Siin võiks meenutada vene vanasõna, et kui tundub (kažetsa), siis oleks vaja risti ette lüüa. Tundmusi ei maksa teadmiste, uskumuste, unistuste jms segi ajada! Ammugi mitte ei sobi Sul süüdistada kedagi seetõttu kõlvatuses ja küündimatuses, et Sulle tundub üha sagedamini... Kas Sa, Mart, tõesti arvad, et Juhan ja Ivi tegid küsitluse ja selle tulemuste tõlgendamise kohta kriitilisi märkusi seetõttu, et selle küsitluse tellijaks oli keskerakondlik linnavolikogu?



Ka minul pole mingeid kahtlusi selles, et ka Keskerakonnas tahetakse saavutada siiski mingit muutust. Ometi ei tähenda see, et peaksin ükskõik, millise erakonna tellimusel ükskõik kuidas tehtud ja interpreteeritud küsitlusi uuringuteks pidama. Kui ajakirjanik tunneb (teab?), et ta käsitletava protsessi või nähtuse, asja või selle mõne omaduse kohta mitte midagi ei tea, siis ta võiks küsida või lugeda, natuke mõelda ja siis ka arvestada seda, mida teavad need, kes on selle ala tundjad.



Sa kirjutad: „Muutuste puudus viimase 15 aasta Eestis on vaieldamatult suurim häda, elame üha rohkem sumbuvas, enda saba neelavas mõttetus ühiskonnas.”

Kust Sa võtad, et just muutuste puudumine on Eesti viimase aja SUURIM HÄDA? Kui Sa tead seda, siis kirjuta, kuidas see fakt on tuvastatud (kes, millal ja kuidas selle fakti fikseeris). Kui see on Sinu arvamus, siis ole nii hea ja lisa argumendid. Ehkki Sa kinnitad, et muutuste puudumine on VAIELDAMATULT Eesti suurim häda, oleks vaja just vaielda, sest võibolla on suurimaks hädaks siiski hoopis harimatus, võõrdumine ja võõrandumine?



Sinagi ju ei usu, et olulisi muutusi oleks võimalik saavutada üleöö ja et muutuste vahendiks võiksid olla küündimatud küsitlused, aga pead võimalikuks manitseda, et vahel ei tasuks siiski ka seda lapsukest koos pesuveega välja visata.

Mis või kes on siin „lapsuke”? Sina, Mart, oled teinud ERR-s teadussaateid ja peaksid teadma, mis on probleem, mis on süsteem, mis on põhjus ja mis on tagajärg, mis on eesmärk ja mis on vahend, mis on fakt ja mille alusel oleks võimalik hinnata andmete ja faktide usaldusväärsust...

Mida siis oleks Sinu meelest vaja sellisel puhul teha (öelda?), kui Toompeal sisendatakse üksteisele ja üldsusele, et Eesti on teadmistepõhine ühiskond, ent pole ühtki sellist otsust, mille all oleks teadusliku uuringuga tuvastatud teadmine ega ka ühtki juhtumit, mil mõne õigusakti või organisatsioonilise sammu vastuvõttu-arusaamist-omaksvõttu, täitmist, tulemusi ja tagajärgi oleks üritatud uurida? Valitsuse tellimusena koostatud ja Riigikogus „heaks kiidetud” programmis teadmistepõhise ühiskonna rajamiseks, käsitletakse prioriteedina hoopis tehnoloogiaid (info-, bio- ja materjalitehnoloogiat).

Ühiskonnateadused on viimase 15 aastaga Eestis tegelikult välja surnud. Eestis ei ole minu teada enam sellist kohta, kuhu saaks pöörduda Valitsus või Riigikogu, mingi ametkond, erakond, maakond või firma selleks, et tellida uuring. Heal juhul saab tellida mingi kirjelduse, mis koostatakse küsitlusega kogutud andmete põhjal.

Praegu pole mõtet teha erakondadele ega Riigikogule või Valitsusele etteheiteid selle eest, et nad ei arvesta teaduslike uuringute tulemusi. Uuringuid ei ole! Uuringute asemel tehtud küsitlused pole tavaliselt palju paremad sellest, mida Sa millegipärast hellitavalt „lapsukeseks” nimetad. Kui uuringuid ei ole, siis ei saa (pole võimalik) nende tulemusi arvestada isegi sel juhul, kui saadikutel ja ametnikel oleks mingi ettevalmistus inimese, perekonna, kogukonna, erakonna, ühiskonna... ja kultuuri alal.

Ühiskonnateadlasi (neid üksikuid, kes on veel siia-sinna alles jäänud) ei maksa selle eest hurjutada, et olukord on nii drastiliseks kujunenud.

Mart, Sa võiksid parem kirjutada, miks on Eestis kujunenud selline olukord, kus valitseb usaldamatus ja vastutamatus. Miks on mitmes teises endise „idabloki” maades enam-vähem samasugune olukord?

Võiksid ju kirjutada, millal ja kuidas juhtus, et ametnikud võtsid võimu ja hakkasid arvama, et mitte nemad ei pea rahvast teenima (NB! mitte „teenindama”) vaid vastupidi, rahvas peaks neid teenima? Kuidas läks kaduma arusaam, et rahvas ei ole oma kodumaal mitte klient, vaid peremees! Kuidas juhtus, et riigikogusse ja teistesse otsustuskogudesse hakati sokutama isikud, kellel ei olnud (ei ole) mitte mingisugust ettevalmistust inimese, perekonna, kogukonna, ühiskonna ja kultuuri nägemiseks, veel vähem õigusaktide loomiseks? Millal ja miks hakkas riik võõranduma ja rahvas riigist võõrduma?

Vähe tõenäoline, et Valitsus või Riigikogu üritab nendele küsimustele usaldatava vastuse saamiseks midagi ette võtta. Kas Sulle on oluline, milline erakond võiks initsiatiivi ilmutada? Kui alguse võtab üles „teatud erakond” , või mõni teine, kellele läheb see probleemistik korda mitte ainult võimul püsimiseks või võimule pääsemiseks vaid riigi jätkusuutlikkuse tagamiseks ja rahva elujõu säilimiseks vajalike eelduste taastamiseks, siis oleks vaja ikkagi vaadata, et eesmärgid ja vahendid segi ei läheks ja diletantsus normiks ei muutuks.

Oluline oleks märgata ja arvestada ka seda, milline erakond sõnavabaduse ja demokraatia kui probleemi käsitlemise peale vilistab ja „oma asja” edasi ajab, sõltumata sellega kaasnenud ja edaspidi tõenäoliselt kaasnevatest tagajärgedest.

Oluline oleks vaadata, kuidas tegutsetakse. Oluline oleks, et profaanid ja diletandid, petised ja muud susserdajad saaksid võibolla vastu näppe ja vastu keelt mitte kunagi edaspidi (hiljem, umbes järgmiste valimiste ajal), vaid võimalikult kohe ja kindlasti.



Sa kirjutad: „Meie avalik õhustik on siiski sedavõrd mürgine ja minu jaoks arusaamatu, et peaks toimuma siiski mingi oluline nihe või isegi pauk, et sellest painest lahti saada, mis kõiki ausaid inimesi siin üha rohkem vaevab.”





Mis puutub muutustesse, siis need on tõesti vajalikud, aga enne nende tegemist, oleks vaja üldsusele selgitada,

1. millised on need olud, olukord ja situatsioon, milles riik peaks funktsioneerima, muutuma ja arenema;

2. mis soodustab ja mis raskendab riigina toimimist?

3. mis võiks olla eesmärgiks (milline olek, millised olud, olukord, situatsioon oleks vaja saavutada mingiteks tähtaegadeks);

4. mis on ühiskonnas stabiilne ja mis on labiilne, millised muutused on objektiivsed ja millised on inimeste poolt inspireeritud,

5. mis siis tõenäoliselt juhtub, kui me ei võta ette mitte midagi, või kui teeme seda, teist või kolmandat, aga ei võta arvesse, mis meie tegevusega kaasnes ...;

6. millises suunas oleks mõistlik liikuda (millised sihid oleks mõistlik seada);

7. millest sõltub inimlik aktiivsus ja vastutustunne;

8. millest sõltub ühiskonna jätkusuutlikkus jpm.





Sündmuseks, millest meie arutlus alguse sai, oli KODANIKUPÄEV. Linnavolikogu ja Linnavalitsus otsustasid seda päeva (väärikalt) tähistada ja see on suurepärane. Imestama ja kurvastama peaks selle üle, et kõikjal üle riigi samamoodi ei toimitud. Küsimus tekkis sellest KUIDAS selle päeva tähistamiseks korraldatud UURING tehti ja esitati.

Kui linna juhtkond otsustas välja selgitada, milline osa Tallinna elanikest tunneb end kodanikena ja milline osa kõrvaltvaatajatena, siis ka see on hea. Ometi võib ju küsida, mida selle teadmisega peale hakata. Selleks, et linna juhtkond saaks kavandada meetmete süsteemi linnakodanike kaasamiseks ja igal muul viisil aktiviseerimiseks, oleks vaja teada PASIIVSUSE JA HOOLIMATUSE PÕHJUSEID (kausaalseid ja funktsionaalseid seoseid).

Kas Sina oled kuulnud, et mõne erakonna juhtkond teab, miks õpetaja, koolijuht, kasvatusteadlane, omavalitsustegelane vm ei saa võtta osa hariduselu täiustamisest? Võin Sulle öelda vähemalt põhjust:

Esiteks, õpetajal pole, kus öelda oma arvamust, sellist foorumit Eestis enam ei ole, kus oleks normiks avada tervikpilt (mitte mõned fragmendid ilma kontekstita), kus esitataks probleemid koos nende seoste ja sõltuvuste süsteemiga, kus eeldatakse, et analüüsile järgneb süntees, mille alusel koostatakse ka prognoosid ja stsenaariumid käitumiseks nii stagneerunud ("hangunud") kui ka radikaalselt muutuvates oludes. Oleks vaja toetuda faktidele ja/või asjatundjate (eksperdiks peetavate isikute) argumentidele, mitte juhuslike isikute arvamustele. Teiseks, õpetajal pole, kellele öelda, sest arutlejad ei saa üksteisest aru (ei tea nende sõnade tähendusi ega seoseid, mida arutlustes kasutatakse), ei adu probleeme ega nende põhjuseid ning seoseid. Osa õpetajaid on tüdinenud ja tülpinud, sest neid ei võeta kuulda. Aga need, kes ei saa kuigi palju üldse aru, miks midagi arutatakse, tahaksid asuda etteotsa, kõiki esindama, kuulavad peamiselt vaid ennast (eriarvamust ei peeta enam väärtuslikuks), ei tunneta personaalset vastutust selle eest, mida nad teevad ja tegemata jätavad.

Kolmandaks, teadmine, arvamine, uskumine, unistamine jms on enam-vähem ühes hinnas, otsustajatel pole teadmist vaja.

Järelikult pole vaja ka uuringuid.





Sõnavabaduse, nagu iga teise vabaduse kohta, võib igaüks küsida, mis teda huvitab, aga uuringu korraldamiseks on vaja sõnastada mitte ainult teema, vaid ka uurimise objekt ja avada uuringu aine. Uurimise objektiks on probleem ja uuringu aineks kõik, mis iseloomustab uurimise objekti ja mida mõõdetakse, hinnatakse või loendatakse antud uuringus.



Uuringu korraldamise eelduseks on nende

 üld-, keskastme- ja konkreetteooriate valdamine, mille abil määratletakse ja piiritletakse põhimõisted ja nende seosed,

 printsiipide süsteem, mida uuringus arvestatakse (metodoloogilised lähtekohad):

 meetodite kogum usaldatavate algandmete kogumiseks ning andmetöötluseks ja analüüsiks, usaldusväärsete faktide fikseerimiseks, hinnangute andmiseks ja järelduste tegemiseks.



Hästi läbi mõeldud küsitlustega kogutud andmed iseloomustavad vastajaid, mitte seda, mille kohta midagi küsiti. Küsitlused, mis on korraldatud selleks, et midagi teada saada, mitte selleks, et midagi teada anda, iseloomustavad korraldajaid.

Küsitlused ja ühiskonna-alased uuringud iseloomustavad olusid, olukorda ja situatsiooni, milles elatakse.

Ammu on pandud tähele, et ühiskonnateadust ja ühiskonnateadlasi peetakse vajalikuks vaid demokraatlikes maades. Teistes poputatakse vaid selliseis „keskusi”, kus toodetaks surrogaate ja neidki peamiselt selleks, et kellelegi näida ja oleks, mida näidata .

Kui „valitsejad” satuksid võimule tänu ausatele valimistele, mitte mingite manipulatsioonide ja trikkide abil, siis oleks Eesti ühiskond praegusega võrreldes sootuks teistsugune.



Selleks, et riigis saaksid toimuda valimised, peaks valitsema tunde, mõtte, sõna ja tegutsemisvabadus

a) rahvas peks olema küllalt

 haritud selleks, et

o aduda inimest ühiskonnas kui institutsionaalses ja kultuuris kui holograafilises süsteemis ning enam-vähem tundma nende süsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldusi,

o näha probleeme ja tuvastada nende seosed-sõltuvused,

o sõnastada oma seisukohad küllalt süsteemselt, täpselt ja selgelt;

 informeeritud nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku kohta, nii soodustavate kui ka raskendavate asjaolude kohta, võimaluste ja piirangute kohta siin ja mujal (NB! kui inimesed ei ole küllalt haritud, siis nad ei jaga välja, millal nad on rahuldaval määral informeeritud.);

 kogenud selleks, et ette näha, ära tunda ja eelistada neid, keda oleks võimalik uskuda ja usaldada, kelle mõtted, jutt ja teod loodetavasti kokku langevad;

 julge, et oma seisukohad koos argumentidega sõnaselgelt välja öelda oma arusaamu kaitsta, võidelda nii aadete ja ideaalide kui ka leiva ja kodukandi püsimise nimel;

 aus, et ei valeta ei endale ega teistele, ei ehi end võõraste sulgedega, ei ürita näida selle asemel et olla, ei kandideeri mingiks saadikuks ega ametnikuks, kui rahuldavaks tegutsemiseks – orienteerumiseks, otsustamiseks ja vastutuse kandmiseks pole veel eeldusi kujunenud;

 õiglane, et ei kannata edu saavutamist kellegi õnne, kultuuri, tervise ja looduse arvel;

 ustav, isamaale ja perekonnale.



b) juhtkond peaks olema küllalt

 haritud, et ei peaks häbenema ja tõrjuma kompetentsuse printsiibi kehtestamist kõigis riigi- ja omavalitsusasutustes;

 informeeritud,

 kogenud,

 õiglane,

 aus,

 töökas,

 täpne,



c) riigis valitsema kord, mis

 kindlustab kõigile ühesuguse õiguse olla vaba;

 võimaldab kõigil kujuneda haritud inimeseks ja olla õppes kogu elu;

 väärtustab asjatundlikkuse ja välistab põhjendamatu autoriteedistruktuuri kujunemise;

 loob eelduse olla informeeritud ja välistab süstemaatilise demagoogia;

 tagab sõnavabaduse;





Kui „valitsejad” reaalselt ei vastuta selle eest, mida nad on teinud, mida teevad ja tegemata jätavad, siis nad ei tea ega tahagi midagi teada ei inimese ega ühiskonna ja selle alasüsteemide koha. Siis piisab juttudest, mida ju keegi ei saa kontrollida. Demokraatiast, mille kohta on keelatud märkusi teha ja mille kohta ei tohi nõudlik olla, jääb üsna varsti järele vaid mälestus.



Demokraatlikus ühiskonnas on hulk nn veealuseid karisid. Nende üle oleks vaja pikemalt ja põhjalikumalt aru pidada. Nimetan siin mõned karid, mille otsa on nii siin kui mujal ikka ja jälle sattutud.

Näiteks, võib tuua, et üksmeel, koostöö, vabadus jms on printsiibid, mitte eesmärgid!

Kui juhtub, et üksmeel muutub eesmärgiks, muutuvad eriarvamused taunitavaks ja need inimesed, kes suudavad ja tahavad oma peaga mõtelda, kujunevad algul raskesti talutavateks ja varsti täiesti talumatuks.

Need inimesed, kes näevad uusi võimalusi ja ohte, heidetakse välja, pannakse kinni, lastakse lahti, või maha. Vanas Roomas öeldi, et kui näed ühehäälset otsust, siis otsi despooti või petist!

Sõnavabadus on eksistentsiaalne probleem!

Sõnavabadus ei tähenda seda, et „massid võivad soovi korral suud pruukida”. Demokraatlikus ühiskonnas tähendab sõnavabadus mitte ainult kodanikele, vaid kogu riigile kui institutsionaalsele süsteemile kohustust

a) olla küllalt asjatundlik selleks et ühiskonna- ja kultuurielus kaasa rääkida,

b) olla võimeline ette nägema ja ära tundma, mis ühe või teise lahendusega võib kaasneda otse ja kaudselt, kohe ja hiljem avalikult ja varjatult siin (lokaalselt) ja mujal (globaalselt);

c) vastutada nii oma juttude kui ka tegude eest, otsuste ja nende realiseerimisega kaasnevate tulemuste-tagajärgede eest.

Nii kui mõni printsiip, olgu üksmeel, koostöö, vabadus, vms muutub eesmärgiks, siis muutuvad inimesed nende eesmärkide saavutamise vahenditeks (ressursiks või/ja tingimuseks) kellegi käes ja ... süsteem võõrandub – pöördub oma loojate vastu, muutub neile vaenulikuks jõuks.



Mart, kas sa panid tähele, et Sa astusid (pole praegu tähtis, kas tahes või tahtmatult) sisuliselt välja kompetentsuse printsiibi vastu?

Vaatame seda veidi laiemas kontekstis!

ERR –l on nii raadio kui TV poolel mitu saatesarja, mida nimetatakse „probleemsaadeteks” , aga kus ei ole veel kunagi üritatud avada mõnd PROBLEEMI selleks, et leida mingi rahuldavaks peetav lahendus. Tegelikult ei saakski seda juhtuda, sest

a) nendesse saadetesse kutsutakse „kogemustega inimesi”, keda nimetatakse mingi valdkonna „esindajaks” (ehkki neil kellegi või millegi esindamiseks mingeid volitusi ega muid eeldusi ei ole),

b) probleemid jäävad sisuliselt sõnastamata (paistab, et saatejuhtidel ja nende taga oleval üüratul seltskonnal ei ole probleemi nägemiseks vajalikku ettevalmistust (üld- keskastme- ja konkreetteooriaid käsitluse alla võetud „küsimuse” nägemiseks ega ka metodoloogiat,

c) ERR peab oma ülesandeks „pakkuda meelelahutust” , mitte aidata rahvast selleks, et oleks võimalik võtta osa põletavate probleemide põhjuste avastamisest ning meetmete süsteemi loomisest selleks, et nendest põhjustest kasvõi osaliselt ükskord vabaneda.



Avalik lobisemine mingitel teemadel kujundab mulje nende teemade käsitlemise kohta ja viib nad päevakorrast välja. Seetõttu niisugused saated pigem kahjulikud kui vajalikud. Kui keegi nüüd arvab, et olen probleemsaadete vastu, siis sai ta minust valesti aru; soovitan viia nende saadete nimetus ja sisu kooskõlla.

Mart, küllap mäletad, et varemgi on öeldud: „Sa oled küll mu sõber, aga....” Otsime ja mõtleme edasi!

ÜLO VOOGLAID

Juhin lõpuks tähelepanu sellele, et küsitluse tulemusi pole avalikes  allikais seni avaldatud, seepärast tundub eriti ebaeetiline (ka  sotsioloogide) kriitika selle kohta, ehkki paljud ajalehed avaldavad täiesti  ilma igasuguse metoodikata küsitlusi ajalehtedes iga päev. Vaadake või  Postimehe küsitlust ravikindlustuse finantseerimise küsimuses. Kui  objektiivne on selline teave? Usutavasti siiski suurusjärgu võrra vähem  objektiivne kui Turu-uuringute AS Tallinna tellimusel esitatud küsitlus  sõnavabaduse küsimuses, millega Eestis on tõsiseid ja süvenevaid probleeme. Ilma igasuguse küsitluseta tunnetab seda iga aus Eesti elanik.

MART UMMELAS

Vikerkaaretagi valge

Eesti kliimas saame vikerkaart näha väga harva. Üksnes suviste soojimate ja äikeselisimate päevade ajal. Vikerkaar on eestlastele eriline ja ülimalt rõõmustav ilmastikunähtus. Samasse ritta võiks seada ka Vello Vikerkaare kolumnid, mida oleme viimasel ajal lugenud. Need puhastavad Eesti õhku ja annavad meile teatava sõltumatu, rahvusvahelise vaate meie kohati sumbunud asjadele.

Lugenud siiski 6. märtsil Postimehest tema laialivalguvat Ketšupieesriiet tekkis mul mõningaid küsimusi ja arusaamatusi. Alustaksin MacDonaldsi mainest Eestis, mis pole kunagi ligilähedaseltki tõusnud sellele tasemele kui USA-s. Tunnistan ausalt, et pole sellist toitlustusasutust Eestis kunagi külastanud nagu ka Hesburgerit ega muid hamburgerlate kloone. Olen küll välismaal sunnitud olnud selle keti asutust umbes ühe korra kümne aasta jooksul külastama. Mul pole mingeid negatiivseid järelmeid sellest külastusest, kuid mulle tundub lihtsalt, et see kett pole selline, mida külastaksid mõistlikud inimesed, kes gastronoomiast midagi jagavad ega ole siiski valmis ka arvestatava tasu eest sööma standardseid (jumal-teab-kus-toodetud) tooteid, mille hügieenilisuses ega toitvuses ei saa siiski olla mingit kahtlust. Kõik batsillid on hävitatud! Me ei saa öelda midagi negatiivset hamburgerlate kohta, aga mul pole ka mingit põhjust neid esile tõsta.

Niisiis jutt ketšupi lisahinnast. Ma ei söö ketšupit, sest see on teisejärguline toode, milleta saab iga inimene hakkama. Kui väga soovitakse, võib kasutada tomatikastmeid, sealhulgas ökoloogilisi. Äädika lisamine tomatikastmele on puhtalt tehnoloogiline vahend säilivuse tagamiseks, mitte seotud selle kastme maitseomadustega. Leian, et ketšup kui mõttetu ja sisuliselt mittevajalik toidulisand peakski olema lisatasu eest. Ka alkoholi aktsiisimaks ei tekita kellelgi meist enam küsimusi. Niisamuti võiks suhtuda ketšupi lisahinda, mida Ida-Euroopas küsitakse. Jumal tänatud, et küsitakse! Ehk jätab keegi rumaluke selle kasutamata!

Rohkem paneb mind hämmastama see, et koos ketšupiga laseb Vello Vikerkaar allavoolu ka Eesti iseseisvuse. Kas tõesti oleme kogu maailma jaoks lihtsalt mingi Ida-Eurooap riik, peaaegu et Lääne-Venemaa!? Oleme ju püüdnud oma välispoliitikaga väga selgelt eristuda idapoolsest Venemaast ja sellele selgelt vastanduda. Ei usu eriti ka neisse mainekirjeldustesse, mida Vello Venemaa kohta esitab. Tundub, et ühe väliseestlase jaoks on problemaatiline näha Eestit lihtsalt euroopaliku riigina, kus MacDonaldski on pigem sõimusõna kui väärtus. Meie selge ärapööramine Venemaast pole aga temani lihtsalt jõudnud. Kas siis teadmatusest või ehk ka soovimatusest? Igal juhul ei saa MacDonald asendada meile iseseisvust ega osalust Euroopa Liidus.

MART UMMELAS

Vildakas triumfikaar

Eelmisel kuul diskuteeriti Eesti meedias kaitseminister Jaak Aaviksoo Tartu rahu aastapäeval peetud kõnes kasutatud väljendi „Tahte triumf“ üle. Miks? Saksa keeles on „Triumph des Willens“ Leni Reiefenstahli tõeliselt vastumeelse „dokumentaalfilmi“ pealkiri. See film kajastab füürer Adolf Hitleri saabumist 5. septembril 1934 natsionaalsotsialistliku partei kongressile Münchenisse ja kõike sellele järgnenut. Keda see film huvitab, saavad seda täies ulatuses vaadata Internetist. Ma usun, et vaatamisjärgne mulje on isegi palju masendavam kui NLKP parteikongresside kajastused.

Kahtlemata on tegu meisterliku filmirežissööri emotsionaalselt väga mõjuva teosega, mis täna tekitab minul küll vaid külmavärinaid. Tollal aga võis see film Saksamaa rahvast lummata, lausa hüpnotiseerida, arvestades seda, mis järgnes. See film kinnitab veelkord, et eriti ohtlik ja tõeliselt inimvaenulik on siduda totalitaarseid, antihumaanseid ideid professionaalse teostuse, omamoodi perverssusse kalduva kunstimeisterlikkusega. Sellest saavadki sündida üksnes poliitilis-kultuurilised megamonstrumid, mis otseselt või kaudselt toovad kunagi endaga paratamatult kaasa miljoneid reaalseid inimohvreid. Kunst on ju sellise võimu käes märksa võimsam hävitusvahend kui aatompomm.

Kui meie kaitseminister kasutas seda väljendit, siis (looodetavasti) ei mõelnud ta sellele, mida niisugune sõnaühend võiks tähendada näiteks tänastele sakslastele või kogu maailma juutidele. Kuuldavasti kasutas üks meie endisi kaitseministreid kunagi välismaal esinedes ka väljendit „Töö teeb vabaks“ (sks Arbeit macht frei!), mis teatavasti ilutseb (äsja varastada üritatud) sepisena Auschwitzi koonduslaagri väraval. Reaktsioon rahvusvahelises seltskonnas olevat toona olnud piinlikkust tekitav. Küllap peeti seda siiski vaid ministri lapsus linguae’ks, mitte Eesti kaitseministeeriumi motoks.

Jah, kahjuks ei mõtle me väga sageli sellele, mida teised inimesed, rahvad või kultuurid arvavad meie jaoks iseenesestmõistetavaist väärtustest ja arusaamadest. Mida peaksime siis tegema?! Kas ignoreerima neid „võhikuid“, jätkama oma tõekspidamiste kaitsmist, tuginedes rahvuslikult sissepoole pööratud semantiliste tähendusseoste ahtakesele ruumile?! Loomulikult võime seda endiselt teha ja rõõmutseda isekeskis asjade üle, millest teised midagi ei mõista või mis neid suisa kummastavad. Ent milleks siis muretseme nii kangesti sellepärast, missugune on meie riigi maine, miks loome kalleid kampaaniaid à la „Welcome to Estonia“?! Ehk piisaks mõnusast enesega rahulolust selle üle, mida kõike head me ise endast arvame?! Vähemasti teatud väikesele osale meist, eestlastest, enesekindlaimaile ja silmaklapistatuimatele rahvuslastele, on see põhiliseks eneseusu kinnituseks.

„Triumf“ on kindlasti üks neid sõnu, mis tänases Euroopa kultuuriruumis tekitab samasuguseid tahtmatuid külmavärinaid nagu Riefenstahli filmgi. Viimati püstitati triumfikaari Napoleoni sõdade ajal*. Tänasel päeval seisavad nad mõnes linnasüdames (Rooma, Pariis, Peterburi, Moskva jm) edasi, kuid liiklus on neist mööda juhitud. Kaare alt võisid kunagi läbi marssida jalaväerügemendid, kuid tänapäevane mitmerealine liiklus sattuks neid läbides peagi hätta. Juba see osutab, et triumfidest kõnelemine võiks jääda ajaloolisse ruumi, tänases päevas suudame neist kõneldes esile kutsuda vaid üldist kohmetust, et mitte öelda hullemini. Ainus triumf, millest tohiksime tänapäeva maailmas süümepiinadeta kõnelda, on inimlikkuse triumf, aga sellel pole midagi pistmist ühegi riigi ega rahvuse, ühegi asõjalise võidu ega üleolekutundega. See on selline triumf, mis ei nõua kunagi (inim)ohvreid, üksnes elementaarset inimlikkust, eelkõige inimeseks, mitte mingi rahvuse esindajaks jäämist. Või pole me inimestena enam selleks suutelised, sest meil on nõrk identiteet - olla LIHTSALT INIMENE?!

MART UMMELAS
__________________________________________________
* Vt asjatundlikku kommentaari, püstitas viimati ka Mussolini