laupäev, 28. august 2010

INIMLÄHEDUSEST

Eesti meedia kirendab süüdistustest, et üks või teine erakond on populistlik. Enamjaolt on selliseid süüdistusi saanud keskerakond ja rahvaliit. Väga harva saame lugeda, et reformierakond või IRL käituks „populistlikult“. Mis on aga tegelikult populism? Väidetavalt valijate häälte püüdmine lihtsameelsete aktuaalsete lubadustega. Kas siis reformierakonna jõuline propaganda imaginaarse euro toetuseks ei sisalda populismi elemente või IRL-i rahvuslik liin ei toetu esmajoones teatava osa elanikkonna populistlikule arusaamale, et üks (meie) rahvus on iseenesest parem, ausam ja õiglasem kui teised (siinsed)!?
Probleem ongi tegelikult selles, et Eesti poliitiline debatt pole kaugeltki langenud mitte populismi, vaid populismi populistlikku käsitlusse, et osa erakondade vähe põhjendatud või sõrmest imetud loosungid kuulutatakse jätkusuutlikeks (sustainable), aga teiste erakondade valija- ja inimlähedasemad ettepanekud liigitatakse ilma vähimagi järelemõtlemise ja analüüsita populismi kategooriasse. Selline hoiak sildistab mis tahes positiivsed ideed, ilma et nende väärtusi üldse püütaks hinnata.

Mis on populism tegelikult? See on valijate tänaste ja reaalsete, eluliste soovide arvestamine. Kas tõesti ootame valijatelt, et nad teravdatult mõtleksid millelegi, mis toimub nende või järglastega 20-50 aasta pärast!? Kui enamik neist on läinud juba „Looja karja“. Miks peaksid nad toetama pensioniea tõstmist 20 aasta pärast ja ühtlasi leppima koos sellega tänase oma pensioni vähendamisega?! Mis motiveeriks neid selliseks absurdseks käitumiseks!? Usutavasti mitte isegi lubadused „homovaenulikust“ Eesti riigist ega Mannerheimi liini rajamisest Eesti idapiirile.

Inimesed ei mõtle selliseid asju kaks põlvkonda ette, nad mõtlevad iseendale ja maksimaalselt oma laste lähitulevikule. Kaugemale mõtlevad ehk „selgeltnägijad“ ja muud soolapuhujad. Ent muidugi ka need, kellele see on poliitiliselt kasulik just täna. Tegelik künism süüdistuste taga väidetavast populismist just selles seisnebki. Rääkida (kauge) tuleviku nimel, tähendab petta tänast – olevikku. Jutud sellest, et järgmiste põlvkondade nimel ei tohiks riik võtta võlgu, on väga küsitav poliitiline demagoogia, mis eeldab, et riigi senine juhtkond jätkaks samas koosseisus kunagise NLKP poliitbüroo eeskujul veel aastkümneid ja riiki juhiks parteilaste ja parteitute vääramatu blokk. Et viidaks järjekindlalt ellu mingit „kapitalismiehitaja moraalikoodeksit“. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et üleilmastuvas maailmas ja spasmiliselt muutuvas turumajanduses on see lihtsalt võimatu. Miks seda siis meile järjekindlalt lansseeritakse?

Lähenevate üldvalimiste valguses kaaluvad valijate silmis ulmeliste programmide asemel kahtlemata rohkem üles reaalsed lubadused või õigemini reaalsed teod, nimetagu poliitilised antipoodid neid siis „populistlikeks“ või mitte. Me elame täna ja ka tulevikus reaalajas, meie jaoks on tähtis just täna süüa saada, töötada täna kindlat sissetulekut tagaval töökohal, oma (ka rumalalt võetud) laenud just nüüd ära maksta, leida võimalused oma laste koolitamiseks ja perekonnaelu kindlustamiseks sel sügisel, mitte 10 aasta pärast, ka mõõdukaks meelelahutuseks pärast pingelist tööpäeva just täna õhtul. Mitte lükates seda lootust edasi hämarasse, olematusse tulevikku. Kui sellist suhtumist nimetada populismiks, siis oleme tõsiselt kaugenenud sellest, mis on olnud alati ühe riigi ja ühiskonna ülim eesmärk – inimlähedusest.