esmaspäev, 17. august 2009

Eestis helde = loll

Mis on heldus? Kui uurida viimaste aastate eesti ajakirjandust, siis käsitletakse seda üldjuhul vaid anekdootlikus või iroonilises kontekstis. Helde saab olla ehk vaid riigi- või kohalik võim, aga mitte inimene. Iga üksiksisiku, kui tahes rikkagi puhul, kõneldakse parimal juhul sponsorlusest, metseenlusest jne. Igatahes omakasuga seotud „heldusetaolisest“ suhtumisest väetimasse.

Tekib küsimus, kas ka tavaline, üsna vaene, keskmine inimene võiks olla helde, selline, kellel pole vaja oma heldust siduda mingi totra kampaaniaga ega lihtsalt maskeerida oma „heldust“ tegelike äriliste huvide taha? Kas majanduslikult rasked ajad välistavad üldse igasuguse helduse selle üldfilosoofilises mõttes?!

Eestlaste iseloom on minu jaoks üldse suur müsteerium. Kui lugeda Andrus Kivirähki teoseid, siis jääb mulje, et eestlased on vähemasti euroopalikus mõttes täiesti barbaarsed, egotsentrilised, et mitte öelda - antihumanistlikud - inimesed, keda huvitab vaid oma isiklik perversne heaolu, mis vastandub elementaarseile ühiskondlikele normidele. Ma ei tea, kas nii on tõesti, kuid tundub, et suuresti on kirjanikul oma hüperboolseis hinnanguis õigus, vähemasti tänase masu kontekstis.

Ent ma ei arva sugugi, et sellise hoiaku puhul oleks tegu vaid mingi nõukogude aja jäänukiga, sotsiaaldarvinistliku disproportsiooniga või lihtsalt mandunud eetikaga. Ilmselt on see omane eestlastele kui kuidagi ellujäänud rahvusele, kes on loonud oma identiteedi, jäljendades üksnes mitmeid vallutajarahvaid ja püüdes neid võimalikult hästi järele aimates saada väliselt samasugusteks. Soovimata aga sealjuures omaks võtta nende poolt proklameeritavat kristlikku eetikakoodeksit.

Seoses eesti keele normeerimise eelnõu arutlusega olen söandanud ajakirjanduses välja käia mõtte, et eestlasena olen ma vaid oma keele ja rahvuse vang. Sündides ei saanud ma ju valida teist keelt ega ka rahvust. Kui ma nüüd tunnen, et paljudes muudeski väärtushinnanguis ei suuda ma oma rahvaga leida ühist keelt, siis süüdistatakse seepeale loomulikult mind, aga mitte näiteks rahvusliku iseloomu kitsarinnalisust. Kas selline suhtumine on ikka põhjendatud tänases maailmas, kus pigem indidviid on primaarne, võrreldes selle juurdemõeldava rahvusliku mustriga, kuhu ta on „kogemata“ sattunud?!

Just heldusega seoses on mul tekkinud ka oma elus mõningad isiklikud probleemid. Tahaksin pidevalt olla kellelegi hea, anda talle rohkem, kui annab tema minule, aga see kujuneb tavaliselt farsiks. Isegi sellises naljakas seoses kui mu pangateenus, milelga toetan tänavalapsi. Mulle ei selgitata paraku kunagi, kes on need lapsed, kellele igakuiselt oma toetust jagan. Loomulikult annan vaid heast tahtest, aga kas siiski on vaid panga prerogatiiv valida toetuse saajaid!?

Teen oma põhitööd enda teada andumusega, olen raadioajakirjanik ja saan selle eest üsna tavalist keskmist palka. Tahaksin sellest hoolimta olla oma loomingus kvalitatiivselt midagi erilist, märksa enamat kui see, mille eest mulle makstakse, aga pidevalt tunnen tagasisidena, nagu arvaksid paljud ümberringi, et seegi, mida ma teenin, on kuidagi liigne. Ehkki ma pole kunagi esitanud nõudmisi oma töötasu suhtes! Kas se on eestlaslik uskuda, et keegi teine saab nagu nii teenimatult palju, ehkki ise saadakse enamgi!?

Olen tavalise väikese inimesena alati püüdnud teha teistele heameelt oma tagasihoidlike kingitustega, parimaga, mida suudan välja mõelda ja oma piiratud võimalustega rahastada. Olen kohati siiski tundnud, et seegi vähene seab kingisaajad piinlikku olukorda: nad arutlevad isekeskis, kas peaksid nüüd mulle samavõrd vastu kinkima? Ehkki nende võimalused võivad tegelikult olla ka suurusjärgu võrra suuremad.

Hiljutine debatt laste hääleõiguse osas oli mulle isiklikult valus, sest üritasin avalikkusele selgitada, et ehkki mul endal pole olnud õnne lapsi saada, tahaksin siiski toetada oma rahvast ja ühiskonda sel viisil, mis on minu võimuses, mitte üksnes spermat alaiali pritsides. Kahjuks kommentaaride tagasisidest jäi mulle mulje, et minu reaalne HELDUS ei huvita Eestis mitte kedagi. NEMAD (eestlased) tahaksid ikka saada reaalset tasu, kas või minu hinge omandamise näol, ehkki sellel pole mingit pistmist eesti rahva püsimajäämisega.

Selline protoplasma tasemel eestlaskonna suhtumine on mind jätkuvalt võõrandanud nn rahvast, seetõttu tahaksin üha sagedamini olla keegi muu kui keskmine eestlane, sest tunnen, et suur osa mu rahvast ei oska enam olla SIIRALT HELDE. Ei suuda suhtuda oma edasipüsimisse rahvana vabalt, sõltumata füüsilisest, kvantitatiivsest eksistentsist, tehes panuse täiustumisele inimestena. Rahvuse võrdkujuna nähakse vaid iseenda sissepoole pööratud mina. Mida peaksin mina selles rumalas olukorras tegema? Kas vabatahtlikult lahkuma sellest elust? Kas see rahuldaks enesekeskset rahvast? Kahjuks pean tõdema, et vaevalt seegi! Märterlus on meile paraku sama võõras kui heldus!