neljapäev, 26. juuli 2018

Eesti Vabariik ongi jäänud fatamorganaks

Kui 30 aastat tagasi liitusin Rahvarindega ja hakkasin Nõukogude ajast väljapääsu võitlema, siis tundus, et kogu Eesti rahvas on üksmeelne vähemalt ühes asjas - kõigepealt iseseisvus, siis kõik muu. Paraku märkasin juba toona, et eesti rahvas (väikese tähega) pole sugugi üksmeelne, vaid nii pea, kui tekkis mingigi lootus saada võim enda kätte, kerkisid esile igasugused uued satraabid. Laarid ja muud sellised "üdini rahvuslikud", aga tegelikult puhtalt oma tulu peal väljas. Nagu hiljem on selgunud, olid nad valmis selle nimel ka Eesti iseseisvuse reetma ning muutma Eesti USA 52. osariigiks. 51. on vist Puerto Rico. 
Täna näen, et samasugused umbrohud taas tõstavad pead. Eestit tahetakse muutma platsdarmiks NATO ja Venemaa vahelises konfliktis. Välisluure teenistuse juht Mikk Marran käis välismaal kintsukraapimas, et Eestis on Venemaa mõjuagendid. Mida see tähendab? Kas uusi repressioone Stalini võtmes või lihtsalt inimeste kõrvaldamist avalikkusest, mida olen ise kogenud? Nn õigusametnike kaasabil. Eesti on muutumas märksa suletumaks ja inimõigusi vääramaks kui idanaaber. Kas peaksime vaikima ja laskma meile, kellel on kogemust Venemaaga ja teame, kuidas toimida, lihtsalt pikalt teha? 
Eestit ei ähvarda täna ükski välisriik. Eestit ähvardab sisemine ebakindlus ja isegi psühhoos. See on kasulik neile, kes tahavad uuesti võimule pääseda Vene-vastase hüsteeria lainel, millel pool muud muud alust kui NATO kasvav juuresolek. Ehkki mul pole mingit kontakti Venemaa eales ega nüüdki olnud, vaatan üha sagedamini Venemaa telekanaleid, sest neist saan rohkem informatsiooni kui Eestist. Soome uudised veidi korvavad. Kui ma olen mõjuagent, siis olen rõõmuga, sest loodan, et suudame ükskord teha rahu meie suure naabriga, sest see oleks kasulik nii meile kui neile, ja oleks lootus selleks, et maailma ei lähe lõhki 21. sajandil.