Poliitikud teevad ajakirjanduse abil endale reklaami

Juulikuu läheneb lõpule ja augustis on looduseski kindlasti märgata sügise märke. Sügise märke on juba ka ajakirjanduses, kui jälgida, missuguse innukusega sajab veergudele ja eetrisse ettepanekuid seaduste muutmiseks või strateegiate arutamiseks, ja kui näljaselt lehed ja kanalid neist kinni haaravad. Kahtlemata väljendub selles ajakirjanduse "neljanda võimu" olemus ja seni tehtud ettepanekud on lähtunud ka tegelikust olukorrast, kuid alati jääb mind pisut vaevama küsimus, et miks siiski sellised probleemid ja just suve ajal. Miks just seadusesätted, mis peavad liigutama suuri masse? Ja nimelt siis, kui seaduseandjad muidu eriti ei tegutse, ehkki väidetavalt töötavad suvekuumuses palehigis edasi, kohtudes oma valijatega kõikjal maailmas pardikoibi närides või dinosauruse kujulisi kanakotlette nosides. Kuluhüvitised tahavad ju väljateenimist!
Kaks nädalat tagasi rääkisin sellest, kuidas Eestimaa suve liiklusõnnetuste laine on vallandanud ägeda diskussiooni liikluskultuuri üle ning tõstatanud tuhandeid hääli roolijoodikluse ja muude selliste sigaduste eest karistuste karmistamiseks. Ministrid haarasid populaarsest teemast kohe kribinal-krabinal kinni ja tegid ettepaneku liiklusseaduse oluliseks muutmiseks ning karistusmäärade märgatavaks tõstmiseks. Jääb vaid loota, et need lubadused ei jääks pelgalt suvise meediavaakumi täiteks ning saaksid õigusruumis aktsepteeritava liha lubaduste klõbiseva luukere kontide külge. Tihtilugu ju sumbub suvine energia sügisel komisjonide suletud uste tagusesse vaikusse ning suure saali tragikoomiliste väitluste kärasse. Ent mis peamine, kõlama peab jääma ju poliitikute soov rahva õiglastele nõudmistele igati vastu tulla, kõigi opositsionääride ja muude sulide kiuste.
Lisaks liiklusseaduse karmistamisele on suvisest meediast juba läbi käinud kasiinoteema. Max Kauri üleskutse loobuda erakasiinode metastaatilisest paljunemisest riigikasiino monopoli käivitamisega sai kähku vastulöögi rahandusministeeriumi kasiinondust ohjava eelnõu näol, mille toimivust pidas osa poliitikuid ebapiisavaks või suisa kasiinondust edendavaks. Igatahes on nii ühed kui teised püüdnud jätta endast rahva tõeliste huvide eest seisja mulje, ehkki vaevalt sellestki aasimisest lõpuks midagi mõistlikku sünnib. Oleme näinud ju teistegi seaduste puhul seda, et lõpuks lahjenevad selged nõuded kompromisside virvarriks ja eriõiguste segapudruks, millest võidavad eelkõige need, kes seaduseväänajate abiga omakasu taga ajavad ja ühiskonna huvisid lihtsameelseks lobaks peavad.
Postimees tõi eelmisel nädalal avalikkuse ette olukorra Tallinki laevadel, kus väidetavalt rikutakse tubakaseadust, sest baarides ja ööklubis saavat suitsetada, suitsetamiseks eraldatud ruume ega alasid õigupoolest pole ja nii edasi. Loomulikult tõrjus Tallink ajalehe süüdistused seaduseaukudele tuginedes ning mõisteid ka omatahtsi tõlgendades. Üllatab muidugi see, et tarbijakaitseamet elavnes alles ajalehe publikatsiooni peale ja ka sotsiaalministeerium kippus küsimuses jääma kõrvalseisjaks. Ei usu, et nõnda jääb see kauaks, sest taas pakub teema ju võimalust poliitilisi plusspunkte teenida. Nagu pakkus muide ka ühe enneaegselt sündinud lapse Eestisse erilennukiga tagasitoimetamise seebiooper, mis vallandas lausa parteipoliitilise heategevuse tsunami.
Reformierakonna noorpoliitik Taavi Rõivas otsib oma šanssi SMS-laenude keelustamisega, rohelised teevad panuse Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumisele ja nii edasi. Suvine poliitiliste algatuste veski jahvatab ajakirjanduse veergudel täie hooga ning toimetused lähevad sellega ka meeleldi kaasa - ikka midagi kopsakamat, kui kirjutada vaid Mikk Saare surfama õppimisest või Mikk Saare ja JZBelle'i üllatavast suhtest. Tegelikult on ju Mikk Saargi igati tore poiss ja suvised seaduseelnõu alased lainetusedki üldiselt õiges suunas, ainult et sügis kipub orbiidile tõstma juba uued tantsutähed ning poliitikud kui ajakirjanikud unustavad suvesoojas kuuma peaga üleshaibitud eelnõud kähku ning tavapärane poliitiline mudamaadlus läheb taas lahti. Aga muidugi seegi ajakirjanduse "parema osa" tõhusal toel. Kuulmiseni juba nädala pärast!

Aga poliitikute eraelu?!

Tere taas kuulama meediakommentaari! Tinglikult võiks öelda, et tänasest kaldub suvi oma teise poolde, elame puhkuste kõrgaega, kui suuri uudiseid napib ja meedia haarab kinni ka õlekõrrest, et oma lehekülgi ja saateminuteid täita. Olen tähele pannud, et just kesksuvel paisatakse eetrisse ja ajalhtedesse konkreetsete isikutega seotud skandaalikesi, mis tavapärasel tiheda agendaga ajal jääksid väärilise tähelepanuta. Eelmisel nädalal avalikustas suur nädalaleht loo ühe Tallinna volikogu liikme kriminaalsest minevikust, ehkki see isik oli volikokku valitud juba sügisel 2005, kui ta oli üsna hiljuti kinnipidamiskohast vabanenud. Siis ei pälvinud tema valituks osutumine mingit tähelepanu. Mis võis olla vaikimise põhjuseks? Kas teadmatus? Vaevalt küll, sest nüüd kinnitavad kõik kommentaatorid, et info tema karistatuse kohta on olnud kogu aeg avalikest andmebaasidest kättesaadav. Miks seesama uuriv ajakirjandus siis sellele toona tähelepanu ei pööranud? Ilmselt olid tollal tähelepanukeskmes tähtsamad haid ning prügikala püüdmine jäeti uudistevaesemale ajale, kui see juhtum ärataks laiemat tähelepanu ning aitaks ka suvel ajalehti paremini müüa.
Veel paneb mind imestama üks samuti eelmise nädala sündmusele toetuv tendents, mis samuti seostub suveajaga. Nimelt just suvel tegeleb ajakirjandus agaralt kas kiirust ületanud, napsisena autoroolis istunud või muidu liikluses sigatsenud poliitikute paljastamisega, õigemini küll nende suure kella külge riputamisega, sest vaevalt usuks keegi, et vaid need poliitikud ja üksnes suvel liikluseeskirju rikuvad. Lihtsalt suvel, kui liiklusteema on märgatavalt aktiivsem kui pakase ja talvetuiskudega, äratavad niisugused lood märksa rohkem tähelepanu ja aitavad taas kord meedial ennast tõhusamalt müüa. Küllap on teisigi motiive, aga jäägu need juba vandenõuteoreetikute arutada.
Ent ühtaegu, kui poliitikute liiklushuligaansus pälvib nii tohutut tähelepanu, sest väidetavalt on poliitikud ju avaliku elu tegelased ja iga nende sammu tuleb jälgida suurendusklaasiga, siis kas olete märganud mõnes ajalehes või isegi kõmuajakirjas viimasel ajal lugusid poliitikute üleaisalöömistest, kaksikelust, Eestile nii iseloomulikust pidevast paarivahetusest!? Või arvate, et seda ei juhtu!? Näiteks meie naaberriigis Soomes on peaminister Matti Vanhanen pidevalt kõmuajakirjanduse hambus seeses nii eelmise abielu karilejooksmise kui üha kummalisemaks ja kohati koomilisemaks muutuvate naisseiklustega. Ehkki ka Soomes arutletakse palju selle üle, kas poliitikule tuleks lubada eraelus teatud kaitstust, kaldub avalik arvamus pigem sinnapoole, et poliitikute moraalsus ja usaldusväärsus peegeldub ka tema eraelus, võimes sõlmida püsivaid ja viljakaid inimsuhteid, mis võiksid olla eeskujuks valijatele, eelkõige aga noorsoole.
Millal on viimati Eestis neist asjadest seoses poliitikutega räägitud-kirjutatud, ehkki ajakirjandusringkondades liigub vägagi mitmesuguseid jutte ja mahlaseid väiteid ühe või teise tipp-poliitiku eraelu kohta? Võib-olla hirmutab ajakirjandust endiselt too igiammune kohtulugu, kui Enno Tammer jäi südi selles, et nimetas üht naisterahvast "rongaemaks"!? Tegelikult muidugi polnud see naine siis veel poliitik, aga siiski!? Liikluseeskirjade rikkumine on kahtlemata ju fikseeritud väärtegu, mitte lihtsalt oma lähedaste ja avalikkuse petmine, kuid kas üksnes fikseeritud rikkumiste põhjal tuleks otsustada ühe või teise poliitiku usaldusväärsuse üle või vääriks tema isiksuse profiil ka sügavamat lahtirääkimist!? Palun siiski mitte Kroonika kinnimakstud roosamannavahu tasemel!
Küll aga võime juba mitu nädalat lugeda näiteks vastuolulisi ja ilmselt faktidest kaugel seisvaid väiteid ajakirjanduskolleegi Vahur Kersna eraelust ja suhetest eksabikaasaga. Eks ole temagi ju serva pidi avaliku elu tegelane, vähemasti ei ole ta teatavasti keeldunud ajakirjanikele teavet andmast, kuid mille poolest need tema isiklikud probleemid on avalikkuse jaoks kuidagi olulisemad kui näiteks mõne ministri probleemne või kahepalgeline eraelu. Ei, ma ei kutsu üles selleks, et asuda nüüd kõiki rahva seas levivaid kuulujutte kohe trükis avaldama või eetris ette kandma, kuid ma tahan lihtsalt küsida, et mis motiividel ja miks ajakirjandus teeb seda ühel või teisel juhul, ühe või teise poliitiku puhul, aga mõnikord ja mõne muu puhul mitte!? Kas mõni neist on juba piisavalt diskrediteeritud, et tema puhul lastakse kohe latt madalamale, mõne teise puhul aga peetakse kinni vandeseltslaslikust vaikimiskokkuleppest ja tehakse "humaanseid" erandeid?!
Tegelikult virgutas mind selleks mõtiskluseks Priit Pulleritsu nn taustalugu Närbuvad staarid, mis ilmus laupäevases Arteris. Ma saan aru meie tunnustatud meediaõppejõu soovist manitseda inimesi mitte tahtma saada kuulsaks üksnes Lihtsa elu või Baari-saate taoliste tõsieluseepide kaudu, sest see võib neile mitte tuua kuulsust, vaid sageli põhjustada hoopis pettumusi, frustratsiooni ja isiksuse allakäiku. Ma olen sellega nõus, kuid ma ei saa aru sellest, kuidas meedia enda roll jäetakse siinjuures täiesti tähelepanuta. Vaevalt oleksid need, ausalt öeldes edevad ja lihtsameelsed, ikkagi väga noored, inimesed sattunud sellele libedale teele, kui kogu meediamasin poleks neid selleks jõuliselt ahvatlenud, kasutanud neid ära niiöelda odava tööjõuna, sisuliselt meediaorjadena kanalite omanike kasumimarginaalide maksimeerimiseks!? Selle asemel, et tänitada ja parastada Bussi-Birjo või Baari-Paavo kallal võiks Pullerits küsida endalt kui ajakirjanikult ja oma tsunftikaaslastelt, miks suhtutakse meedias inimestesse nii hoolimatult, pealegi sellistessegi meie kaaskodanikesse, keda ei saa tegelikult kuidagi nimetada "avaliku elu tegelasteks"? Sageli suhtutakse neisse hoolimatumalt ja ebaeetilisemaltki kui neisse päris avaliku elu tegelastesse. Tegelikult puistab ju nende "närbuvate staaride" uus eksponeerimine Arteris vaid soola nende niigi veritsevatesse hingehaavadesse. Kas ikka maksab?

Rahvusringhääling peab pakkuma noortele alternatiivi

Juulikuu on käes ja see aasta on kaldunud oma teise poolde, alanud on pikkade puhkuste ja aja mahavõtmise aeg. Aasta suursündmus, koolinoorte laulu- ja tantsupidugi sai kenasti peetud, suurema vihmata ja tõsisemat tähelepanu väärivate korralduslike probleemideta. Vähemasti nõnda võib järeldada tänaste ajalehtede põhjal, mis annavad eilse päeva ülevatest hetkedest rongkäigus ja Lauluväljakul päikeselise ülevaate, pisut Eesti Päevalehes norides küll piduliste toitlustuse korralduse pärast. Isenesest on see ju tore, kui kõige hea kõrval ei unusta ajakirjandus ka midagi sellist, mida annab veel paremaks teha ja üht toredat pidu veelgi täiuslikumaks muuta. Ja võib-olla vääriks ka Postimehe juhtkirja soovitus muuta peod piletivabaks riigijuhtide seas tõsist kaalumist, ei tohiks ju peopiletite müügist saadavast tulust ilmajäämine olla võrreldavgi selle kogu rahvast ühendava emotsionaalse laenguga, mida selline sündmus meile kõigile kingib.
Siinkõneleja pidi laulu- ja tantsupeole kaasaelamisel leppima raadio ja teleri kaudu pakutavaga. Ja sedagi vaid katkendlikult ja muude tähtsate tegemiste vahel, ent tuleb tunnistada, et üsna heade tulemustega, sest seekord eetris ja ekraanil ruulinud noorsugu õigustas suuresti end peo vahendajana. Eriti sümpaatne oli kuulata just Vikerraadiot, kus noored ja kogenumad toimetajad töötasid käsikäes ja seetõttu ühendati ka nooruslik elaan ja entusiasm faktitäpsuse ja suurema üldistusjõuga. Telepildi puhul lummas aga eriti operaatori- ja režissööritöö, mis andis parima tulemuse just nii tantsijate, eriti aga lauljate suurte ja kõnekate plaanide loomisel. Laul ja ilmed ütlesid kõik, ilma kommentaaridetagi. Ehk oli positiivse mulje üheks põhjuseks ka see, et sain esimest korda vaadata laulupidu kirka ja terava digipildi pealt. Võib kinnitada, et eesti noored on telepildis ilusad, reipad, heatujulised, aga samas särab nende silmis ka tõsine teada tahtmise tuluke, nad pole see ajuvaba mass, kellena noori meile pahatihti esitlevad kommertskanalid.
Jääb loota, et noored hääled ja näod rahvusringhäälingu kanaleil tõid vastuvõtjate juurde ka tuhandeid selliseid noori, kes ise seekordsel peol ei osalenud, ei ole ju lauluhäält ega tantsujalga kõigile meist kingitud. Tunnistagem, et peol osalejate seas oli siiski eesti noorsoo vähemus, vaieldamatult tegusam ja tublim vähemus, ent siiski vähemus. Ning just seepärast tuleks ringhäälingumaailmas mõelda üha tõsisemalt sellele, kuidas selliseid rahvast ühendavaid ja ülendavaid sündmusi, seda elujaatavat ja inimesi liitvat positiivset kõrgepinget viia võimalikult enamate omamaiste inimesteni, eriti veel laste ja noorteni. Et traditsioonid edasi kestaksid, kuid ühtaegu ka areneksid ja ajaga sammu käiksid, mitte ei jääks tolmuma ega tuhmuma vaid vanema põlvkonna hõllandusse.
Tegelikult on mure meie noorte maailmapildi pärast igati ajakohane ning just tänastes ajalehtedes on avaldatud ka mõningaid tähelepanekuid ühe värske ajakirjandusmagistri Kristina Veidenbaumi magistritööst "Uudistemagasin kui sotsiaalne ressurss teismelistele. Kvalitatiivne uurimus telesaate "Reporter" retseptsioonist." See uudistemagaisn, mis suvel kannab "Suvereporteri" nime, on vaieldamatult üks populaarsemaid televisiooni uudistesaateid ning selle atraktiivne vorm ja sõnakad saatejuhid veenavad eelkõige noort vaatajat. Ent nagu täheldab ka Kristina Veidenbaum, võib lööv vorm sageli peita endas küsitavat sisu, mitte aidata kaasa meid ümbritseva tegelikkuse mõistmisele, vaid konstrueerib seda tegelikkust ja suhtumisi, surub maailma mudelitesse ja nende kaudu manipuleerib meiega.
"Kurb kui selline maailmanägemine muutub harjumuspäraseks," tõdeb vastne magister. Vaevalt õnnestuks kunagi muuta kommertskanali hoiakuid, mille tegevust juhib eelkõige siiski aktsionäride kasumihuvi, küll aga saab neile järeldustele tõsiselt mõelda rahvusringhääling, püüdes leida paremat kontakti Eesti noortega. Need pürgimused ei tohiks kunagi langeda efektse pealiskaudsuse lõksu. Laulu- ja tantsupeo ülekanded tõestasid, et seda probleemi on teadvustatud ja töö käib. Jõudu selleks!