Siit algas minu väljasöömine raadiomajast

Meediakommentaar 10. märts 2008

Tere taas kuulama Ummelase negatiivset programmi! Parafraseerin sellega üht teist kommentaatorit, kelle positiivses programmis on minu jaoks harva märgata midagi positiivset. Mina tahaksin küll oma kriitikaga juhtida tähelepanu meie ajakirjanduses esinevaile nähtustele ja probleemidele, millest oleks võimalik hea tahtmise juures jagu saada. Kui vaid oleks piisavalt ausust, arusaamist ja andumust oma tööle. Leian, et ka kõige paadunumad küünikud, edevad eneseimetlejad ja oma alaväärsuskomplekse jõhkrate rünnakutega teiste inimeste vastu kompenseerida püüdvad inimesed võivad hea tahtmise korral muutuda, areneda, paraneda või siis vähemasti targemaks saades vait jääda. Ütlesid ju vanad roomlasedki, et kui oleksid vaikinud, oleks sind ehk peetud filosoofiks.

Pisut samasse kanti tüürib ka see kampaania, mille on viimasel ajal käivitanud paar suurt ajalehte, kutsudes inimesi andma allkirju Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmiseks. Allkirju kogutakse meil praegu mitmesuguste üleskutsete toetuseks. Kui selliseid kampaaniaid on piisavalt palju, nullivad need üksteist, aga sageli varjutavad ka palju tõsisemaid probleeme, mis riigi ja ühiskonna ees seisavad. Võiks küsida, kas parlamendisaadikute palga kasvu peatamine või isegi mõningane vähendamine annaks midagi tänases majanduse alajahtumise olukorras. Kas on tõesti lootust, et poliitikud võtavad väiksema palga eest nüüd midagi otsustavat ette, et peatada hinnatõusu või parandada majanduse konkurentsivõimet!? Pigem on asjalood ikka nii, et võideldes innukalt kellegi väidetava ülipalga vastu unustavad inimesed hetkeks ära oma isiklikud probleemid, laenuintresside kasvu, lubatud palgatõusu ärajätmise, süveneva soovi hääletada tänase poliitika vastu näiteks oma jalgadega.

Nõukogude ajal kirjutas partokraatia ajakirjandusele ette, et ta peab olema mitte ainult kollektiivne propagandist ja agitaator, vaid ka kollektiivne organisaator. See tähendab, et ajakirjandus pidi enda peale võtma masside juhtimise ja nendega manipuleerimise valitseva ideoloogia huvides, aga ka tollase võimu järjekordsete majandusäparduste ja lausrumaluse varjamiseks käivitama hoogsaid kampaaniaid. Kindlasti pole tänane suhe võimu ja vaimu vahel  samasugune, see on märksa komplitseeritum ja sageli ka vastuolulisem. Ent midagi sarnast on sellistes üldrahvalikes kampaaniates, mille tegelikke põhjusi ja niiditõmbajaid me ei tea ega näe, ja mille järelmeid on ka raske ette näha. Küsigem, mida siis õieti sellise kampaaniaga tahetakse saavutada. Mis on see positiivne programm selle sõna õiges, mitte karikatuurses tähenduses? Kas lihtsalt vastuseis, laamendav protest on ikka kohane demokraatlikule ühiskonnale või viib see meid tegelikult üha rohkem selle "vaikiva ajastu" suunas, millest mõlemal pool nähtamatut rindejoont on hakatud viimasel ajal, paraku üsna silmakirjalikult, rääkima?

Ma ei saa lahti tundest, et niisugused allkirjakampaaniad on ette nähtud eelkõige selleks, et suurendada klikkide arvu ajalehtede veebikülgedel ning tõestada reklaamitellijaile väljaannete suurt loetavust. Loomulikult peab ajakirjandus osalema suurtes sotsiaalsetes debattides, mõjutades nii ajakirjanike, eelkõige aga meedia vahendusel esinevate teiste arvamusliidrite seisukohavõttudega ühiskonnas toimivaid protsesse. Ent mulle isiklikult tundub, et meil on kümneid kui mitte sadu probleeme, mille lahendamisse ajakirjandus võiks anda kaalukama panuse kui 101 riigikogulase palkade reguleerimine. Eriti veel sel juhul, kui see ajakirjandus ise mingit arvestatavat lahendust pole välja pakkunud. Miks ajakirjandus ei tegele näiteks kellegi võimaliku jälitamisega meelsuse põhjal, millele viitasid vasakpoolsete meeleavaldusest osavõtnud, miks jäi pressis vähimagi tähelepanuta puudega sündinud laste olukord, millest eelmisel nädalal räägiti murelikult Põhjala foorumil, miks ei taheta võtta konsensuslikku seisukohta alkoholimüügi piiramise küsimuses, mässides teema kõmulisse vassimisse ja elades välja vaid oma isiklikke poliitilisi eelistusi? Kas tõesti kõik mainitud probleemid laheneksid Riigikogu liikmete palga mõnekümne protsendise revideerimisega?!

Kui paljud meie meediajuhid ja -kommentaatorid on pidanud selles samas meedias avaldatud etteheiteid ajakirjanduse kolletumise vastu vaid sooviks tugevdada riikliku regulatsiooni ja vaba sõna maha suruda, siis soovitaksin neil endal peeglisse, veel parem, oma südamesse, vaadata ja küsida, kas sellised kampaaniad on ikka päris siirad ja suunatud meie ühiskonna tõeliste probleemide lahendamisele või üksnes katse ajakirjanduse usaldusväärsusega seotud tõsiseid probleeme maskeerida, kolletavat palet sätendava make up-i abil usutavamaks muuta!?

10 aastat hiljem on ametliku Eesti huvi hääbunud

Meediakommentaar 12. november 2007

Tere taas! Viibisin kogu nädalavahetuse lähetuses Helsingis, selle esimesi tulemusi kuulete meie tänases Reporteritunnis. Teatavasti on just mardipäeva-ajast saanud kõrghetk Soomes, mil kõik sealsed tuhanded Eesti-sõbrad kogunevad mardilaadale, et kinnitada oma siirast poolehoidu meile siinpool Soome lahte ja omalaadset usku eesti rahvasse.

Ka Eesti ametivõimud on üha rohkem hakanud selle sündmuse ja koostöö väärtust meie kahe riigi suhete arendamises ning ühiste väärtuste kaitsmises Euroopa Liidus tähtsustama ning sellesse viimastel aastatel märkimisväärselt panustanud. Esialgsetel hinnangutel kohtus seekord Helsingi kultuurikeskuses Kaablitehases kümnete eesti sõnaliste ja muusikaliste esinejatega, ostis kaasa väärt eesti kaupa või sai teavet turismi võimalustest Eestisse üksteist tuhat Soome inimest. Vaevalt leiaks Eesti kusagil maailmas sama omakasupüüdmatut ja heatahtliku vastuvõttu kui just Soomes.

Poleks mõtet siinkohal üle korrata, missuguse otsustavat rolli Soome ja soomlased on etendanud meie taasiseseisvumise järgses arengus nii majanduslikult kui mentaalselt. Missuguse riigi president veel astuks nagu muu seas läbi ühelt selliselt laadalt, et ka endale midagi kojuviimiseks kaasa osta. Aga just nii toimis eile pärastlõunal president Tarja Halonen Kaablitehases, kus temalt ka lühiintervjuu sain, mida peagi kuulete.

Kõik võiks olla tegelikult üsna suurepärane, kui ma ei peaks kordama aasta tagasi väljaöeldud nukrat ja kohati lausa masendavat mõtet. Mardilaada ning laiemalt Eesti-Soome kultuurisuhete kajastajaina olid seekord kohal vaid Kadi Alatalu ETV-st tegemas uudislugu ning siinkõneleja, niisiis vaid rahvusringhääling. Vaid mõni päev varem parvles eesti ajakirjanikke Soomes aga tublisti rohkem seiramas verise tragöödia tagajärgi Jokela koolis Tuusulas. Ilmselt saadi siis kõik sensatsioonimaigulised või lausa õõva tekitavad faktid ja pildid paari päevaga kätte ning pühiti kiiresti Soome tolm jalgelt, enne kui oleks saadud ka millestki positiivsest ja tulevikku suunatust seoses meie naabritega kirjutada-rääkida.

Just tänavu tunduvad eesti ajakirjanduse hoiakud eriti küünilised ja nördima panevad, kui leiti raha, aega ja ressursse, et naaberriigis toimunud kahetsusväärset üksikjuhtumit kajastada sedavõrd piinlikkust tekitava põhjalikkusega, siis jäeti samal ajal igasuguse tähelepanuta niiöelda head uudised, selle et kahe naaberrahva kultuurisuhted on jõudmas uuele tasandile, sündimas on uut sünergiat, millel on tegelikult julgeolekupoliitiline mõõde. Kuulake Reporteritunnist!

Nagu tõdeti Helsingis toimunud seminaril eestikeelse hariduse kohta Soomes, siis elab sealmail täna juba üle 27 tuhande eestlase, kellele meie hõimurahvas ja riik on pakkunud heaolu ja turvalisust, mida Eesti veel ei suuda anda. Kas tõepoolest ei vääriks see teema pidevat ja süvenevat kajastamist ka niinimetatud sõltumatu ajakirjanduse poolt, selle asemel et teha vaid välkdessante teiste õnnestuste kajastamiseks ja veriste üksikasjade otsinguil!?

Mõtlesin sellele just pühapäeval, kui samal ajal sängitati maamulda ka minu õpetajat professor Juhan Peeglit. Mina õppisin temalt igatahes esmajoones seda, et ajakirjaniku jaoks ei tohi kunagi kujuneda esmaseks eesmärgiks halb uudis, et meie elus on piisavalt ka häid asju, inimlikkust, positiivsust, mida peaksime ajakirjanikena suutma rohkem väärtustada ning oma ajakirjandusliku tööga veenma ka oma auditooriumi just sellist ellusuhtumist väärtustama. Muuhulgas sellesama noorsoo kasvatamiseks, et ta ei haaraks relva järele ega peaks ennast jumalaks, kes saab otsustada teiste iniemste elu üle.

Vähemalt mina sain õpetajastnõnda aru, aga paistab, et iga tema õpilase jaoks on olemas oma Peegel. Aga eks seegi ole omamoodi rikkus!

14 aaastat tagasi pärast Riigikogu valimisi

MEEDIAKOMMENTAAR 3. MÄRTS 2003Tere taas meediakommentaari kuulama! Valimised on siis selleks korraks läbi ja tulemused kogu rahval teada. Muide, kõige ajakohasemad tulemused ei esitanud mitte ükski Eesti leht, vaid tänahommikune Helsingin Sanomat, kus ainsana on sees Keskerakonna ja Res Publica võrdne kohtade arv. Meie trükiajakirjandusel on veel, kuhu areneda, sest suurimad lehed on oma kontori sulgenud õhtul kella 22 paiku, soomlased aga lõpetasid lehe tegemise vähemalt tund aega hiljem. Huvitav, miks meie väidetavalt nii vaba ja liberaalne konkurents ei ole senini sünnitanud ühtki sellist trükikoda, mis suudaks Helsingin Sanomatest 10 korda väiksemaid tiraaže paari öötunniga ära trükkida. Rääkimata nende laialivedamisest üsna pisikeses Eestis, mis on vahemaadelt võrreldav Soome keskmise maakonnaga.
Tunnistagem, et valimiste tulemused on siiski üsna üllatuslikud ja kõnelevad meie ühiskonna seisundist märksa ilmekamat keelt kui tuhat kommentaari. Eesti rahvas on üha selgemini jagunenud kahte leeri, niiöelda pooldajateks ja vastasteks. Kaks Eestit, mis muud! Ja selle üle vaevalt üldrahvalikku rõõmu tunda tahaksin. President on sellise valiku ees, mida ise mingil juhul küll teha ei tahaks, sest eesti ühiskonna kui terviku arengu seisukohalt pole ükski lahendus eriti konstruktiivne. Vastasseis ähvardab vaid teravneda ja neli aastat kulub taas totaalsele poriloopimisele. Niisugune vastasseis muudaks Eesti muu maailma silmis naeruväärsemaks kui seni. Igatahes Soome suurleht pealkirjastas oma valimisreportaaži 6-aastase tüdruku sõnadega: “Ema, vali ikka kõige noorem ja ilusam!” See kõneleb üsna ilmekat keelt, mida üks põhjanaaber meie valimistest ja uuest poliitikast arvab.

Meie tõhusalt toimival ajakirjandusmasinal oli taas üsna kaalukas, iseasi, kui puhas roll selles saatuslikus etenduses kaasa mängida. Põgus eelvalimiste ja lõplike tulemuste võrdlus näitab ilmekalt, kuidas viimase valimiseelse nädala jooksul ajakirjandusse paisatud kirjutised vähendasid ühe ja kasvatasid teise poole toetust. Sest pange nüüd tähele. Praktiliselt kõik teemad, mis sellel perioodil välja toodi, seondusid valimiste uustulnuka põhiloosungiga – poliitika eetika ja korra nõudmisega. See mõjus eriti kogenematule valijale nagu hüpnoos, omalaadne uimasti, mis märkamatult juhtis alles pühapäeval valimas käinute kätt. Kahtlemata kummardus professionaalidele sellise eduka manipulatsiooni läbiviimise eest, aga kas demokraatia areng ka sellest võidab? Siiski jäi pärast neid publikatsioone hinge kriipima kartus, et eelmisel nädalal prantsuse suurima ajalehe Le Monde ümber puhkenud skandaal võib omalaadse teeklaasi tormina korduda ka Maarjamaa mõnes toimetuses.

Jättes kõrvale trükiajakirjanduse tuleb tunnustada Eesti Televisiooni üsnagi sisuka peaministrikandidaatide valimisdebati eest. Ilmselt alles selles saates ja paar päeva varem kolme suure vahel toimunud maksuväitluses oli märgata mõttemõõkade vehklemist ja vaatajalgi tekkis huvi saate kui saate vastu. Üldse panid seekordsed valimissaated tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas meie valimis- ja igasugusest muust reklaamist üleküllastunud meedias muuta sisulisi arutlusi vähegi jälgitavaks. Lõpptulemust analüüsides võib öelda, et valijad lähtusid oma otsuse tegemisel üha rohkem primitiivse reklaami survest ja üha vähem juhindusid kaalutletud arutlustest ja põhjendatud tervikseisukohtadest. Eelkõige on see märgatav kahe väiksema partei tagasihoidliku tulemuse põhjal, asetasid ju nemad pearõhu argumentidele, mitte loosungitele. See omakorda sunnib eelkõige avalik-õiguslikku ringhäälingut tõsiselt mõtlema tuleviku valimissaadete atraktiivsemaks muutmisele, kaotamata sealjuures aga nende kaalukat sisu.
Seevastu valimistulemuste väljaselgitamisel paistis positiivselt silma Kanal 2, kes suutis mobiliseerida suure pressimaja parimad jõud ning hoida vaatajat reaalajas pidevalt kursis toimuvaga. Selles mõttes oli üsna imelik ETV otsus panna valimistulemuste väljaselgitamise kõige magusamal hetkel eetrisse pikk spordipakett mitte just esimese tähtsusastme sõnumeist. Näiteks Kanal 2 ajastas oma autorallipaketi aega, kui kõik oli sisuliselt juba selge. ETV stuudiopilt mõjus ka pisut unisena, ehkki jällegi Kanal 2-l oli ohtralt eetripraaki ehk kellegi kortsus pintsakuselja, pooliku kohvitassi või saatejuhtide segaduse kaadreid. Mõlemale soovituseks, et erakondade peopaikades intervjuusid tehes oleks otstarbekas ekraaniservas näidata, millal see intervjuu on kella-ajaliselt tehtud, et asi ei muutuks kohati kummaliselt nihestatuks. Keegi hõiskab tulemuste üle, mis juba ammu on minevikku vajunud!
Üsna lõpuks esitan siiski küsimuse. Me teame, kuidas valimiste eelse päeva ajalehtedesse reklaamipindu ja üldse leheruumi broneeritakse. See toimub vähemalt pool aastat varem. Seda kummalisem oli laupäeval Eesti Päevalehes ilmunud tasutud kuulutus Kaur Kenderilt. Kas tõesti pani kirjanik leheruumi kinni juba oktoobris 2002, ja kui ta seda ei teinud, vaid tegi meediaagentuur, siis küsigem, missuguse hinna eest ning missuguse erakonna reklaamipinna arvel see kuulutus ilmus. Ja miks see sel juhul ei ilmunud Postimehes? Selle juhtumi aus lahtirääkimine on sama oluline kui Jevgeni Bõkovi lindistuste lahtikodeerimine. Tänases SLÕhtulehes küll Kender tunnistab, et sai innustust selleks reklaamiks Tõnis Paltsilt. See paneb veelkord mõtlema valimistulemuste ja uue politiika tegeliku sisu üle.

Põlevkivist 11 aastat tagasi.

MEEDIAKOMMENTAAR 9. OKTOOBER 2006

Tere päevast! Täna tahaksin kõnelda ühest põletavast teemast, mis viimastel kuudel on meie ajalehtede veergudel võistelnud sageduselt presidendikampaaniaga. See on Eesti energeetiline tulevik, põlevkivi kui meie ainsa arvestatava energiaressursi kasutamise jätkamine versus ajakirjanduses maalitud õuduspildid põlevkivi kaevandamise ja põletamise kahjulikkusest Eesti looduskeskkonnale. Nagu ka presidendikampaanias, on ka selles küsimuses võtnud nii üksikult kui kollektiivselt sõna paljud meie kultuuritegelased. Põlevkivi vastast võitlust on hakatud võrdlema kunagise fosforiidisõjaga nagu ka presidendikampaanias Rüütlit sageli käsitleti kui vaid minevikunähtust. Avalikkusele on pakutud uusi märke, mis vanade, sissetöötanud sümbolite alusel peaksid andma soovitud tulemuse. Ja osaliselt on andnudki. Missuguse rolli selles semantilises võitluses on võtnud aga ajakirjandus ja missuguse ta peaks võtma, kui lähtuda ajakirjanduse kõrgemaist funktsioonidest ühiskonnas?

Näitena võiks tuua eelmisel reedel kultuurilehes Sirp ilmunud Hasso Krulli luulelise pealkirjaga mureliku kirjutise "Kas tõesti nii olema peab?", milles ta muretseb meie keskkonna tuleviku pärast, eelkõige kava pärast laiendada põlevkivi kaevandamist, kuid andmaks kaalu oma sõnumile meenutab praegugi aktuaalset tanker Probo Koala juhtumit. Tsiteerin: "Samasugune kostus hakkas peas kumisema ka siis, kui võisime jälgida septembri lõpus Probo Koala nimelise mürgilaevaga toimunud sündmusi Paldiskis. Nagu ajalehtedest lugeda, oli tegemist tankeriga, mille omanik asub Kreekas ja finantspeakorter Hollandis, mida rendib ühe Šveitsi ettevõtte Londoni haru ja mis sõidab Vene madrustega Panama lipu all. Niisiis oli jälgede segamine teostatud kõrgtasemel. Nagu sellistel puhkudel ikka, püüdis meie keskkonnaministeerium esialgu vältida igasugust kokkupuudet tekkinud probleemiga. Õnnetus hoiti ära ainult tänu Greenpeace’i võitlejatele, kes Eesti kodanike elu ja tervist kaitstes ei hoolinud piirivalvest ega meediast ning kellest viimaks saidki loo ainukesed kangelased."

Mul pole vähimatki kahtlust Hasso krulli heades kavatsustes, kuid otsides jälgede segamist kõrgtasemel, kirjeldab ta kõnealuse tankeri omandi- ja rendisuhteid kui mingit saatanlikku võrgustikku, millesse on eriti salakavalalt põimitud ka meie keskkonnaametnikud. Kahjuks on sellised omandi- ja rendiskeemid maailma kaubalaevastikus ja logistikas pigem reegel kui erand, võiks öelda, et Probo Koala omandisuhted on isegi väga läbipaistvad. Pealegi on korduvalt kinnitatud, et enne konkreetset kaasust polnud selle tankeriga esinenud mingeid sarnaseid probleeme. Nimetades laeva "mürgitankeriks" sooritame aga tüüpilise eufemistliku manipulatsiooni, mis Hasso Krullile kirjanduskriitikuna peaks olema tuttav demagoogia võte. Väga tõenäoliselt ei ole see tanker kuidagi hullem kui teised samasugused ega ka meeskonna süüdistamine ehk peale kapteni kunagi õnnestu. Rääkimata tankeri omanikest, kes ilmselt jäävad kogu loost kõrvale. Ja mis tähtsust on meremeeste päritolul või nn mugavuslipu all sõitva laeva plagul!? Me pühendame tohutult energiat konkreetsete süüdlaste otsimisele ja ajakirjanduslikule hukkamisele, selle asemel et analüüsida regulatiivseid, majanduslikke ja sotsiaalseid puudeid, mis viisid inimeste hukkumiseni ja kümnete tuhandete mürgitamiseni Elevandiluuranniku pealinnas Abidjanis. Eelkõige oli selle katastroofi põhjuseks siiski vaid majanduslik otstarbekus, soov kokku hoida ohtlike jäätmete puhastamiselt ning sellega kaasnevad lepingute rikkumised ja leppetrahvid. Ehk meilegi nii tuttav ärimoraal.

Hasso Krull jätkab, tsiteerin aja kokkuhoiuks kärbetega: "Ometi pole Probo Koala meie ainuke keskkonnamure. Otsekui kirves ripub meie pea kohal põlevkivikaevanduste ähvardus. Eestis on kaua toodetud elektrit primitiivse tehnoloogiaga, kus ei kasutata seadmete jahutusel vabanevat soojusenergiat kütteks, vaid see lastakse lihtsalt merre. Niisugust pillavat majandamist õigustatakse väitega, et meil on käepärast palju põlevkivi, mis tuleb lihtsalt maa seest välja tuua. Põlevkivi kaevandamist on Põhja-Eestis järk-järgult suurendatud, hävitatud terveid külasid. Pärast kaevandamise lõpetamist pidavat laastatud alad “metsastuma”: nojah, fotodel oli näha, kuidas tumedate seisvate veekogude vahel võrsub hallidel killustikuhunnikutel mingi võsa. Tõsi küll, põhjavesi enne järgmist jääaega ei taastu, ja keegi ei tea täpselt ka seda, kuidas tekkiv mürgine kõrb mõjutab ülejäänud Eesti põhjaveevarusid. Lisada tuleb veel, et laiendamise tegelik tagamõte on hoopis põlevkiviõli tootmine, mille kõrval elektrienergia roll jääks tulevikus üsna marginaalseks. Kogu sellest enesetapjalikust projektist oleks Eesti Vabariigil seega umbes sama palju rõõmu kui Eesti NSV-l oli Dvigateli sõjatehasest."

Karm tekst, ei ole midagi öelda. Just samasuguste argumendimürskudega on meie meedias kuude kaupa tulistatud Eesti tänast ainsat jätkusuutlikku energiaressurssi põlevkiv. Ehkki kampaania taustal aimub selgelt ühe teatud seltskonna poliitiline huvi, ei vähenda see muidugi probleemi tähtsust. Poliitikasse on tuldud ju ka märksa tühisemate argumentidega. Küll aga paneb mind imestama meie ajakirjanduse valdav suhtumine. Ajalehed pole praktiliselt andnud mingit veeruruumi meie põlevkiviteadlastele ega energeetikuile. Aastakümneid nendesamade probleemide tegeliku lahendamisega tegelnud akadeemikuid ja professoreid on pandud paika keskkonna-aktivistide sarkastiliste ja demagoogiasse kalduvate kommentaaridega. Teaduslik, konstruktiivne lähenemine on hüljatud, probleemid tahetakse lahendada ühe kirvelöögiga.

Septembri algul kogunes Tallinnas maailma energeetikaasjatundjate koorekiht, kes olid siiralt üllatunud ja vaimustunud Eesti põlevkiviteaduse ja -tehnoloogia tänasest tasemest. Põlevkivist kõneldi kui 21. sajandi ühest perspektiivseimast energiaressursist kogu maailma jaoks. Eesti meedia läks nii sellest suurkoosolekust kui ka foorumilt esitletud siinse energeetika reaalsetest probleemidest külmalt mööda, küll aga kajastatakse jätkuvalt mõõdutundetult iga ettevõtmist, kus põlevkivienergeetikat lihtsalt sõimatakse. Olen veendunud, et ka Hasso Krulli kõigile küsimustele on meie teadlased valmis andma adekvaatseid vastuseid, paraku keegi neilt ei küsi seda. Ja kui nad vahel harva ise püüavad rääkida nagu kevadisel energeetikafoorumil, siis vaikitakse see meedias lihtsalt maha. Hakka või tõesti uskuma vandenõuteooriatesse, et kellelegi idas või ka läänes on Eesti energeetiline sõltumatus pinnuks silmas!? See sunnib küsima, sõnavabadus ei eelda siiski elementaarset kompetentsust!?

Kes mäletab veel "Punast tuba"? Klikimajandus teeb asjad veel hullemaks

MEEDIAKOMMENTAAR 25. MÄRTS 2002
Tere taas mõneks minutiks koos minuga arutlema meie massimeediumide hetkeseisu üle. Eelmisel nädalal sain ühe meili, kus kuulaja kiitis mind ja võrdles mu kommentaare Soome meediakriitikaga. Tegelikult ei ole ma ise varem sellele sügavamalt mõelnud, et minu arusaamad massikommunikatsiooni sotsiaalsetest ülesannetest ja funktsioonidest on küllap tõesti rohkem põhjamaist päritolu. Olen sellest hakanud alles üsna viimasel ajal aru saama, kui mul on olnud üle mõne aja võimalus kuulda seda, mida ajakirjanduse eesmärkide all mõtlevad tänased noorte ajakirjanike koolitajad. Kuuldavasti õpetatakse Eesti noori ajakirjanikke Tartu Ülikoolis juba kümmekond aastat hoopis teistsuguste mallide ja põhimõtete järgi, kui õpetati veel mind 25-30 aasta eest Juhan Peegli juhitud ajakirjanduskateedris. Tempora mutantur et nos mutamur in illis. Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Ent kas siiski nii palju?
Minu jaoks on ajakirjandus olnud eelkõige konkreetse inimese, isiksuse kutsumuslik tegevus, veendunud soov mõista ise ja aidata kaasinimestel maailma paremini mõista ning sellega ümberringi toimuvaid protsesse teadlikult mõjutada. Ajakirjanik tähendab minu jaoks ühiskondliku eliidi esindajat, keda iseloomustab muust rahvast märksa kõrgem tundlikkus, madalam valulävi ja suur missioonitunne. Primaarsed on pühendumus ja eetilised omadused, kutseoskused on sekundaarsed, need tulevad ajapikku iseenesest. Paraku, tänapäeva ajakirjanduslikus koolituses tõlgendatakse ajakirjandust just vastupidi: eelkõige mingi konkreetse teenuse osutamisena, kus osav meediakäsitööline täidab keskmise lugeja-kuulaja-vaataja tellimust, rahuldab tema soove ja kapriise, et ära teenida selle eest ühemõttelise majandusliku kompensatsiooni, kas siis ajalehe ostmise või reklaami vaatamise kujul. Selline teenus ei sisalda kindlasti auditooriumi arendamise, tema ajakirjandusliku vastuvõtuvõime kvaliteedi tõstmist. Umbes nii, et kui inimesel on probleem, siis ei õpeta ajakirjandus teda seda lahendama, vaid pakutab talle uimastit, et seda kiiremini unustada.
Olen kahel nädalal vaadanud Eesti Televisiooni uut saadet "Punane tuba", mille tegijail on kahtlemata teistsugune ambitsioon kui meie ajakirjandusel üldisemalt. Ja see on muidugi kiiduväärt, et tahetakse inimesi panna mõtlema ka olemuslikumate küsimuste üle, arendama võimet abstraheerida tegelikkuse üksikfaktidest olulisemaid tendentse ja arenguid. Ent samas, tunnistagem, kogu aeg on tunda seda, et saatetegijad ei võta oma auditooriumit eriti tõsiselt, pidevalt tehakse mööndusi sellele samale keskmisele vaatajale, keda on juba kümme aastat toidetud kommertstelevisioonide välise sädeluse ja sisulise tühjusega.
Mis toimus tegelikult? Eelmise nädala saates kangelastest vastandusid tühised kõmuajakirjanduse libatähed näiteks teletorni kaitsjatega, ja sedagi vaid ühe raevuka vaatajakommentaari põhjal. Paraku ainus reaalne kangelaslikkus, inimeste igapäevane sangarlus, oskus ja suutlikkus elada oma elu ausalt ja omakasupüüdmatult - see ei meenunud paraku kellelegi. Seda peeti a priori nii naeruväärseks ja eluvõõraks, et seda ei juletud väärtustadagi. Tulemuseks oli aga see, et vaatajate teadvuses vaid kinnistus pseudo-ettekujutus kangelasest ja seda just tollesama Kroonika-taolise kõmuajakirja peatoimetaja väärtushinnangute tasandil. Võiks küsida, kas selleks on vaja teha telesaadet, et edendada inimestes niigi esinevat rumalust ja lihtsameelsust? Vaevalt saatetegijad seda taotlesid, kuid paraku nad sellesse lõksu siiski langesid, sest ei suutnud tõusta kõrgemale tänasest nukrast Eesti meediasituatsioonist. Ei suutnud olla teadlikult alternatiivsed ja arrogantsed. Tahtes naeruvääristada primitiivsust ei julgenud nad ise olla piisavalt elitaarsed ja muutusid seetõttu ise naeruväärseks. Ei saa olla ühekorraga preester ja kloun.
Veel ühest teemast, seda küll algselt Soome näitel. Teatavasti soomlaste negatiivsus Euroopa Liidu suhtes kasvab pidevalt, sealjuures eriti tõrjuvalt suhtutakse uniooni laienemisse. Viimaste arvamusküsitluste kohaselt on uute riikide võtmine Euroopa Liitu soomlaste meelest kõige vähem tähtis küsimus, millega liidu juhtorganid peaksid praegu tegelema. See on küllap oluline sõnum ka meie, eestlaste jaoks, kelle ühinemisse liiduga suhtuvad soomlased siiski üsna optimistlikult. Soome meediakriitikud on püüdnud analüüsida, miks soomlaste hoiakud liitu kuuludes on muutunud üha negatiivsemaks.

Tuomo Lappalainen Suomen Kuvalehti viimases numbris arvab, et soomlasi ei ohusta täna mitte infopuudus Euroopa asjadest, vaid selle üleküllus ja ühekülgsus. Euroinfot antakse inimestele mitte lusikaga, vaid kulbiga, ja valdavalt sellisel kujul, et inimesed ei saa aru ega mõista, kuidas see neid konkreetselt mõjutab. Infopuudust on asendanud infosse lämbumine. Põhjuseks on terve euroajakirjanike plejaadi tekkimine, kes kõnelevad vaid sellises keeles, mida mõistavad asjatundjad. Seepärast kutsub ta üles, et euroasjadest kõneleksid rohkem ka tavalised toimetajad, mitte vaid ala friigid. Ehk oleks meiegi ajakirjandusel õppida sellest sõnumist, ja mitte üksnes euroteemade kajastamisel. Olen üsna veendunud, et paljud inimesed tahaksid näiteks mõista tänase turumajanduse toimemehhanisme, omandamata enne selleks ärimagistri kraadi. Kui ma eespool väitsin, et ajakirjandus on kohanenud eksima tarbija üsna vähenõudliku maitse ja vajadustega, siis üks selle ilminguid on just hoidumine raskematest teemadest, sügavuti minekust. Võib-olla aitaks inimeste õpetamine ja harimine lõppkokkuvõttes paremini lahendada neil oma reaalseid probleeme, kui nende jätkuv uinutamine ja uimastamine meedia kaudu pseudo-probleemidega, a la kes on seksikaim meie maal või kas naisel sobib tellida prostituuti!? Jah, ka need on probleemid, kuid kahtlemata mitte sellised, mida üldrahvaliku hääletusega võib lahendada.

Eesti maailmas 13 aastat tagasi

MEEDIAKOMMENTAAR 22. NOVEMBER 2004
Tere taas kuulama, mida siinkõneleja meedia-asjadest arvab. Olen kunagi varem väitnud, et Eesti meedia on väga enesekeskne, nagu kogu eesti rahvas. Väikesel riigil ja rahval on kujunenud välja egotsentriline arvamus, nagu oldaks pidevalt maailma sündmuste keskpunktis või vähemasti sellele väga lähedal. Ühest küljest on selline liialdatud enesekindlus ehk toregi: kui rahval on kõrge enesehinnang, siis jääb vähem aega enesehaletsuseks; teisalt võib selline enesekindlus ühel hetkel hakata pimestama teravat pilku nägemaks oma tegelikku mitte just kiiduväärt olukorda ja tõsiseid probleeme. Sellisest kanapimedusest aitab üle saada see, kui aegajalt püüda välja selgitada, missuguse pilguga teised meid vaatavad, mis neile meie juures huvi pakub ja missuguseid küsimusi tekitab.
Tänapäeval on interneti abiga võimalik teha üsna põhjalik analüüs sellest, mida näiteks märksõnaga "Eesti" kirjutavad maailma suurimad infoagentuurid ja ajalehed, rääkimata siis juba meie naaberriikide meediast. World News -portaal kogub kogu maailma interneti portaalidest kokku tohutul hulga artikleid, millest lihtsa otsingusõna "Estonia" või “Estland” sisestamisega sain näiteks eelmise nädala kohta sadakond Eestiga seotud uudist või kirjutist. Olles sedasama otsinguportaali pikema aja jooksul jälginud, võin kinnitada, et umbes kolmandik Eesti mainimistest on seotud spordiga - peamiselt jalgpalli ja ralliga, talviti ka suusatamisega. Kuna USA ja tema liitlaste kaotusi Iraagis jälgitakse samuti väga täpselt, siis ka selles seoses käib Eesti riigi nimi kahjuks maailma pressist sageli läbi.
Võrreldes lääneriikidega esineb Eesti nime suhteliselt palju Venemaa ingliskeelseis meediakanaleis. Eesti sisepoliitika kohta saabki praktiliselt vaid RIA Novosti või Interfaksi kaudu midagi täpsemalt teada. Lääne-Euroopa ja USA jaoks on meie sisepoliitika sisuliselt aga terra incognita. Mis kõige imelikum, ka näiteks naaberriigis Soomes ei kirjutata Eesti sise-elust enam peaaegu mitte midagi, rääkimata siis juba meile endale nii palju põnevust pakkuvaist sisepoliitilistest skandaalidest. Isegi kaitseministri äsjane lahkumine läbis sealset ajakirjandust vaid paarirealiste nuppude tasemel. Eelmise nädala Helsingin Sanomates, aga ka suurimais maakonnalehtedes Kalevas ja Keskisuomalaises polnud eelmisel nädalal spordisõnumite kõrval praktiliselt ühtki Eestit puudutavat lugu, kui välja arvata lood alapalgatud eestlastest Soomes töötamas ja Siim Kallasest Euroopa Komisjoni liikmena. Eesti positiivne, aga märksa sagedamini negatiivne eeskuju satub küll Soome lehtede juhtkirjadesse, aga see on ka üldjuhul kõik.
Inglise press on siiski viimastel aastatel olnud üsna suur erand, sest sealsetes suurimateski lehtedes ilmub pea iga nädal mõni kirjatükk Eesti elust, sagedamini küll siinsete turismiobjektide reklaam, aga vahel ka asjalikum artikkel või reportaazh. Näiteks eilses kvaliteetlehes The Observer on küllaltki hoiatav artikkel inglise poissmeestele, kellel teatavasti tavaks Tallinnas sarvi maha jooksmas käia, hoiatusega, et siin ähvardab iga nurga taga AIDS. Suurimaks ohuallikaks pidavat olema just teismelised tüdrukud. Lugu algab kellegi heroinisti Juri elu kirjeldamisega, kes autovarguse järel oli aasta vanglas ja pärast seda, olnud kuus kuud kuival, avastas, et ta on HIV-positiivne. Ta ei julge sellest rääkida oma 19-aastasele sõbratarile. Seejärel tulevad kirjutises ka karmid faktid: 1% 1,4 miljonilisest eesti rahvast on HIV-positiivne.
Loo autor Nick Paton Walsh meenutab, et Tallinnast on kujunenud tuhandete inglise lõbujanuliste noormeeste pidutsemiskoht, kes lisaks kohalikule odavale viinale kindlasti teevad tutvust ka sama kättesaadava seksiga. Nelli Kalikova kinnitab tema arvamust - järgneva nelja aasta jooksul levib HIV kõige kiiremini heteroseksuaalsete inimeste seas. Seepärast ei jäävat paljudel eestlastel lähiaastatel üle muud kui kohaliku arstiabi puudusel otsida seda viisavabaduse saabudes teistest Schengeni riikidest, nii ennustab inglise ajakirjanik.
Eeloleva ülemaailmse AIDSi päeva eel leiab ta, et Eesti valitsus panustab AIDS-ivastasesse võitlusse ilmselt liiga vähe, alla 500 tuhande naela aastas on tema jaoks naeruväärne summa. Järgnevad veel mõne kohaliku elaniku kogemused seoses HIV-ga ning seejärel ühe noore inglise turisti kogemus, kes saabunud Tallinna Easyjetiga 40 naela eest, hotellitoa saanud 20 naela eest ning peale selle kohtunud kohalike toredate tüdrukutega, ja seda sugugi mitte üksnes vanalinna imetlemiseks. Üks küll olevat tõrkunud, aga pea kogu me kamp sai siiski otsa peale, tõdes 22-aastane Dave Ford ajakirjanikule lõpuks.
Sellised lood kinnitavad veenvamalt kui miski muu, et maailma meedias kujunenud pilt tehnoloogiliselt edumeelsest, liberaalse majanduse ja ehk veelgi liberaalsemate kommetega riigist on kahtlemata põnev ja vaatamist väärt. Samas hoiatus, ei maksa luua illusioone, et siinne elu on sama normaalne ja turvaline kui Läänes. Eesti eeskujust võivat mõndagi õppida, kuid enamikul juhtudest pole see sugugi positiivne kogemus.
Selle kurva tõdemuse kõrval on eriti nukker, et ükski maailma meediaportaal ei juhi meid ühegi Eestis väljaantava ingliskeelse väljaande või meediakanali juurde, mis võiks anda meie olukorrast objektiivsema pildi. Küllap sellel lihtsal põhjusel, et sellist allikat Eestis lihtsalt pole. Eesti on jätnud enda kohta võõrkeeltes levitatava informatsiooni vahendamise sajaprotsendiliselt teiste riikide ja rahvaste otsustada. Ja mida paremat peaks siis sel juhul ootamagi!?

10 aastat möödas ja kommertsmeedia ongi võitnud kodanikuühenduse!

Meediakommentaar 26. november 2007

Tere päevast! Täna on kodanikupäev. Päev, mil igaüks meist, kes me sellel väikesel maalapil elame, peaks mõtlema, mida ta on ise ära teinud, et mitte üksnes temal endal ja lähikondsetel, vaid ka kõigil kaasmaalastel, kogu meie ühiskonnal oleks parem, õnnelikum ja turvalisem elu. Kodaniku staatust on aga sageli käsitatud liialt kitsalt. Kui riigialama, riigi ees vastutava kodaniku rollina. Tegelikult on demokraatlikus ühiskonnas just kodanikud ja nende ühendused see tegelik jõud, kes moodustab riigi. Ei saa ega tohi olla mingit muud jõudu, mis asetaks ennast kodanikkonnast kõrgemale, ega mingeid selliseid huvisid, mis on tähtsad riigile, aga mitte tema kodanikele. Vahel kipub see ununema nii demokraatlikult valitud juhtidel, aga ka ajakirjandusel, kes pretendeerib neljanda võimu rollile.

Eesti ajakirjanduses on väga tagasihoidlikuks jäänud lugejate, kuulajate ja vaatajate roll meedia sisu ja hoiakute kujundamisel. Kosuv blogindus toob sellesse seisu ehk pisut elavnemist, kuid uut kvaliteeti see ei sünnita. Viited sellele, et kolletuv meedia lähtub igasuguste reitingute arvestamisega oma auditooriumi tegelikest huvidest, on kindlasti eksitav. Sel juhul võiks ju lõpetada tõsise muusika loomise, ilukirjanduse väljaandmise või kujutava kunstiga tegelemise, sest kindlasti kaotaksid need tegevused edetabelisse panduna nädala poplaulule, astroloogilisele nõuandjale või klantspostkaardile. Kui me võtaksime kuulda, mida kooliõpilased tahaksid õppida, siis järgmises põlvkonnas poleks enam neid, kes üldse suudaksid midagi õpetada.

Rääkides massihinnanguist ja -eelistustest ajame need sageli segi kodanike, ühiskonna teadlike liikmete ja nende ühenduste tegeliku tahtega, mida kindlasti pole võimalik formaliseerida üksnes mustvalgeteks, jaa-ei, poolt-vastu otsusteks. Nagu formaalselt demokraatlikud valimised ei muuda ühiskonda sisuliselt demokraatlikuks, nii ei saa ka kodanike tegelikku tahet ega huve mõõta protsentides lihtsakoelistele küsimustele vastamisega. Just selle vastu eksib meie ajakirjandus pahatihti, korraldades kõikvõimalikke hääletusi, mis mitte ei selgita kodanikkonna tegelikku tahet, vaid annavad sellest vaid mingi kõverpeegelduse. Näiteks viimatine diskussioon telekanalite reitingute üle on tüüpiline häma, numeroloogiline manipulatsioon, millega õigustatakse vaid kellegi isiklikke ja üsna amoraalseid kasumihuve. Jutud selle kohta, et televisioon peaks olema eelkõige meelelahutuslik, on sama kui väita, et tõde peab olema ilus ja kõigile meeldiv. Ei ole, nagu ei tohi ka televisioon ega ajakirjandus laiemalt muutuda vaid labaseks showks.

Lõpuks tahaksin veel rääkida ühest konkreetsest juhtumist, mis samuti seostub ajakirjaniku kodanikuvastutusega. Eelmisel nädalal kirjutas üks Postimehe tuntud ajakirjanik loo Oliver Kruuda meediaimpeeriumist, tuues seal välja selle väidetavad arhitektid. Päev hiljem oldi sunnitud, küll täiesti märkamatus kohas lühiõienduses tõdema, et Eesti Ajakirjanike Liidul ega tema juhil Marica Lillemetsal pole mingit väidetud seost uue meediakontserniga. Nüüd võiks küsida meie kuulajailt ja Postimehe lugejailt, mitu inimest märkas esialgset kirjutist ja mitu järgnenud kirjamargi suurust õiendust ning lugeda selle peale Eesti Ajalehtede Liidu leheküljelt eetikakoodeksit, mida selle ühenduse liikmeslehed väidetavalt tunnistavad. Jääb vaid küsida, millega õigustada nn vaba ajakirjanduse rünnakut selle kodanikuühenduse vastu, mis ülemaailmse organisatsiooni likmena võitleb sõna- ajakirjandusvabaduse eest Eestis? On arusaadav, et seniseid meediamoguleid häirib uue tegija tulek turule, kuid mis õigust on sellesse sõtta kaasa tõmmata kõrvalisi isikuid ja organisatsioone, eriti veel sellist, mis püüab kõige kiuste meie meediamaailmas jääda ajakirjanike kui kodanike huvide kaitsjaks?

Mõelgem sellele tänasel kodanikupäeval!

Uue mardi- ehk isadepäeva künnisel ehk täna 14 aastat tagasi

MEEDIAKOMMENTAAR 10. NOVEMBER 2003

Tere taas kuulama mõtisklust meie meediamaailma ülimalt kummaliste keerdkäikude üle. Mulle tundub, et meie meediakanaleisse sugeneb üha rohkem silmakirjalikkust. See mõte tekkis mul, kui tänastest lehtedest lugesin kahe tunnustatud Eesti ajakirjaniku arutlusi seoses meessoo käsitlemisega meedias, oli ju eile niiöelda isadepäev. Muide, Vene ajal oli samal päeval nõukogude miilitsa päev.

Tahaksin kohe kõigile meenutada, et täna on siiski eelkõige mardipäev ja eile oli mardiõhtu, see aeg, kui minagi oma lapsepõlves, süngetel okupatsiooniaastatel, nagu nüüd kõmiseva võltspaatosega on kombeks öelda, käisin oma agulitänava majanaabritele marti tegemas. Ei, mitte raha ega kompvekkide pärast, pole kunagi kummastki eriti lugu pidanud, vaid ajendatuna mingist seletamatust sunnist, emapiimaga omandatud traditsioonist, mis aitas ka tollal, iseenesest üsna vaesel, kuid tänasest kindlasti palju ausamal ajal, tunda möödakihutava elu tukset ja väärtuste järjekestvust. Kahjuks ei märganud ma küll eile õhtul mingit sellesuunalist liikumist. Ilmselt arvati kodudes, et isadepäeva õhtul ei kõlba ikka lasta lapsi santi tegema. Naabrid arvavad veel, et isa on saatnud lapsed endale almust paluma. Tähtis on ju näida edukas ja jõukas, see on tänase väikekodanlase ülim ideaal.

Nüüd juba mõne aasta jooksul oleme siis aga siin Kodu-Eestis mardipäeva ja miilitsapäeva asemel pidanud isadepäeva, mingit ei-tea-kust-tulnud traditsiooni, mis paraku oma ideoloogilise õõnsusega tekitab vägagi vastuolulisi suhtumisi ega kinnista seetõttu ka mingeid tõeliselt adekvaatseid väärtushinnanguid, pigem lammutab neid. Sest eks ole ju isadepäev üsna samast puust leiutis kui naistepäev, aluseks sootunnus ja selle kommertslik või propagandistlik ekspluateerimine. Olgem ausad, kristlikust traditsioonist lähtudes võiks õige isadepäev olla pigem ülestõusmispüha, lihavõtted, mis pühendatud viljastamisele, uuestisünnile, isadusele selle sõna kõrgeimas tähenduses. Mingi iseseisva isade niiöelda ametipäeva sisseseadmine mõjub vähemasti kentsakana, et mitte öelda – ebapühana. Ja kõigele lisaks isadepäeva paigutamine täpselt kuue kuu kaugusele emadepäevast viitab vaid külmale ärilisele kalkulatsioonile ja nende kahe rolli selgele vastandamisele, mis tänapäevaste teadmiste ja moraaliga inimestele, normaalsele euroopalikule ühiskonnale peaks olema ometi üsna võõras.

Sellest ka juba kommentaari alguses mainitud kummalised ja arusaamatud reaktsioonid kahelt tunnustatud ajakirjanikult Priit Hõbemäelt ja Priit Pulleritsult, kellel kummalgi on omast kohast õigus, kui vaadata asja vaid nende kommentaari piires, immanentselt, kui kasutada keerulist võõrsõna. Hõbemägi protestib Tallinna Kaubamaja isadepäeva kampaania “Isakesed” vastu, mis tõstis esile macholiku mehe kuvandi. Hõbemäe kommentaar kannab iroonilist pealkirja “Isadepäevaks püstol, käerauad ja pudel”. Ta lõpetab oma kommentaari lausa kantslist kajava õpetussõnaga: “...reklaamitegijatel on suur vastutus. Nad loovad meeldejäävaid kujundeid ja eeskujusid, mis oma lihtsustatuse ja visuaalsusega mõjutavad inimesi. Ja on väga mage, kui üks koopainimene tahab omasuguseid juurde teha.” Jah, kahtlemata töötab reklaam tavapärastel turumajanduse stereotüüpidel, paraku ei loo neid stereotüüpe mitte reklaamitegijad, vaid need on nopitud meie vaalikust ruumist, eelkõige meediast. Kas Hõbemägi võib ausalt käega vastu rinda lüüa ja kinnitada, et Eesti Päevalehele on täiesti võõras koopainimeste juurdetootmine!? Oma meediakommentaari avaldamine erileheküljel koopainimeseliku pealkirjaga “Melu” ja samas kõrval olev Päevalehe töökuulutus, millest selgub, et toimetus võtab tööle kultuuri ja meelelahutuse külgede toimetaja, sealjuures ühe ja ainsa, kes peab endas kehastama nii Saulust kui Paulust, sunnib küll tõsiselt kahtlema ajalehe vastutava väljaandja sõnade siiruses või siis sotsiaalsete protsesside elementaarses mõistmises.

Vastupidiselt Hõbemäele, kes arvab, et macholikkus ja militaarsus võiks kuidagi väärastada meie pealekasvava poistearmee moraalset võitlusvõimet, näeb Priit Pullerits Postimehe kommentaaris tõelist tonti meie meediasse pugevas hoopis metrohomoseksuaalsuses. Tema tõukub oma väidetes raadiokolleeg Allan Roosilehe eetriküsitlusest, milles huvituti, kas mehed peaksid ennast meikima. Lisaks toob ta tõeliselt õudsete näidetena soolisest väärastumisest välja reklaamkirjutised Eesti ajalehtedest, kus on soovitatud meestelgi rohkem iluteenuseid kasutada ning pöörata tähelepanu oma aluspesu moekusele. Pulleritsu meelest on see selge tagaukse avamine ebamehelikkusele ja koos sellega tõeliselt taunitavaile väärtushoiakuile. Kõige kaalukama argumendina sealjuures see, et tõelised naised ei huvitu kindlasti taolistest mukkivaist meestest. Kõik oleks jälle nagu õige selle kommentaari piires, kui aga lehitseme veidi Postimeest ja Arterit, siis leiame sealt ohtralt ülistusi ameerikalikule massikultuurile, mis teeb ilma igasuguse pieteeditundeta rahaks sellesama inimese soolise identiteedi, selle objektiivsed erinevused, psühholoogilised vastuolud ja anatoomilised kõrvalekalded keskmisest. Kriitik kritiseerib niisiis sisuliselt sedasama meediategelikkust, mida ta on oma põhitegevusega aastaid ja aastaid loonud, selle järelmite pärast muret tundmata. Ja see on juba vähemasti silmakirjalik.

Moraliseerimine väljaspool sotsiaalset konteksti, teatud maailmavaateliste ja poliitiliste valikute tulemusena loodud objektiivse tegelikkuse ignoreerimine, selle üksikute, tervikust lahtirebitud ilmingute silmakirjalik kritiseerimine pole aus ega ka väga tark. Miks arvavad meie ajakirjandusjuhid, et kui tosin aastat on inimestele kogu raha eest müüdud üht teatavat liberaalset väärtusmalli, lamedat, ühemõõtmelist, ilma sidususeta ja sotsiaalse dialoogita pseudo-ühiskonda, kus valitseb täielik eetiline relativism, peaksid lugejad nüüd taoliste kõmisevate kantslijutluste peale suutma vahet teha näiliste ja põhiväärtuste vahel!? Kui see pole põgenemine vastutuse eest, vastutuse eest sellepärast, missugune ühiskond on oma ideoloogiliste valikute ja tegevusega üles ehitatud, siis mis see on?! Ja see teeb märksa rohkem muret kui paukpüsside reklaamimine lasteaialastele või meeste kasvanud lõhnavee ja puudri tarbimine. Näitavad need ju tegelikult igatsetud vabaduse ja sõltumatuse määra, paraku küll ilma vähimagi mõistmiseta, mida selle suure ja piiritu vabadusega nüüd peale hakata.

See jäi kümmekond aastat tagasi üheks viimaseks mu meediakommentaariks Vikerraadios

MEEDIAKOMMENTAAR 5. mai 2008

Maikuu, suur toomepuu! Nagu täna Laululahingus, hõiskas kord Eesti rahvas Jüri Toomepuu reklaami peale, ja valis ta Riigikogusse. Mis on saanud Toomepuust ja tema abil vastuvõetud seadustest? Küllap on need õied ammu tolmu kukkunud. Eesti ühiskond on viimase paarikümne aasta jooksul pööranud oma ajalooraamatus nii palju erinevaid lehekülgi, et keegi ei mäleta enam selle raamatu pealkirjaga, mida oleme üha kiirenevas tempos lehitsenud ja lugeda püüdnud. Ja kes mäletaks, et kunagi oli 5. mai Pravda sünnipäev ja koos sellega ka nõukogude ajakirjanduse päev!?

Üks suuri müstifikatsioone on olnud meie verisulis vabariigis levinud väide, nagu valitseks meil täna erakordselt avar, põhjatu ja õiglane sõnavabadus. Jätaksin sõnavabaduse teema siinkohal siiski sügavamalt käsitlemata, sest mul pole soovi asjaomaste organitega kohtuda ja arutada nendega koos teeklaasi taga selle üle, kas ma pole oma kahtlustes näiteks mõne naaberriigi mõju all. Küll aga räägiksin pisut ajakirjandusvabadusest ja mitte omapäi, vaid just nüüd lansseeritud järjekordsest Freedomhouse'i edetabelist lähtudes, kus Eesti on 16 punktiga Ida-Euroopa riikide seas suisa esikohal.

Freedomhouse'i edetabeleid on meie meediakontsernid ja nende väljaannete juhid juba palju aastaid uhkusega esitlenud kui meie ajakirjanduse eriti kõrge kvaliteedi näitajat. Selle indeksi formaalne hinnang ühiskonna seisundile on nõnda osava ümberütlemisega transformeeritud ajakirjanduse kõrge kvaliteedi näitajaks. Kas see on ikka nii? Indeksi koostamise metoodikast pisut hiljem lähemalt, aga vaadakem parem, missuguste riikidega siis meie ajakirjandusvabadust viimases Freedomhouse’i uuringus võrreldakse.

Oma 16 punktiga jääme näiteks küll alla "demokraatia hällile" Jamaicale, kus piiranguid on vaid 15 punkti jagu. Oleme aga samal tasandil tuntud meediariigi Saint Lucia ja selle üsna suure naabri USA-ga. Mitme punktiga  jääme siiski alla veel Uus-Meremaale ja teisele Okeaania saareriigile Palaule. Lääne-Euroopas pole me küll sama edukad kui idas, jagaksime siin alles 13. Kohta, teisalt selliste vanade ajakirjandusmaade nagu Saksamaa, Iirimaa ja vürstiriigi Monacoga. Teisalt oleme koguni 3 punktiga ees Suurbritanniast. Paras inglastele, vaba ajakirjanduse kodumaale!

Ida-Euroopas edestame tõesti nii Tšehhiat, Leedut kui Lätit ning ka viiendana olevat Slovakkiat. Viimase puhul tuleks küll kohe lisada, et peagi hakkab seal kehtima selline seadus, mis keelab riigijuhte karistuse ähvardusel üldse kritiseerida. Niipalju siis reaalsest ajakirjandusvabadusest!

Mida kõigest eelnevast järeldada? Mitte midagi, sest ajakirjandusvabaduse reitingud ei kajasta kuidagimoodi ajakirjanduse sisu ega ka selle kvaliteeti. 0-30 punkti võib saada ajakirjandust väidetavalt piiravate seaduste, või vastupidi, seda tagavate seaduste puudumise, eest; 0-40 punkti saab anda poliitilise surve ja kuni 30 punkti majandusliku surve eest ajakirjanduse eneseväljendusele. Arvestust peetakse 23 teema põhjal.

Kui vaadata konkreetsemalt Eesti kohta tehtud raportit, siis selle sissejuhatusest leiame üheks "kaalukaimaks" argumendiks riigi sekkumise kohta ajakirjandusse väite, nagu oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti juht Mari Pedak eraviisilises vestluses põhjendanud pressiesindaja Mart Soidro vabastamist sellega, et ta kritiseeris presidendivalimiskampaania ajal keskerakonna ja Savisaare tegevust. Me mäletame seda juhtumit, mis käis põgusalt läbi ka meie pressist.

Olgu lisatud, et tänaseks on ka Mari Pedak vabastatud ametist. Kui ookeanitagune uurimisasutus aga opereerib niisuguste "vettpidavate" argumentidega, siis tekitab see küll vähemasti küsimuse, kes ja kuidas neile neid raporteid saadab ja missugusel tõendatavuse tasemel need on. Samasuguseid eraviisilisi süüdistusi kellegi vabastamise põhjusena ajakirjandustöölt võivad küllap paljud meist tuua oma pikalt tööteelt nii mõnegi, kuid tavaliselt me ei kiirusta nendega Freedomhouse’i või Rahvusvahelisse Pressiinstituuti, sest teame, et see võiks sulgeda meile üldse tee ajakirjandusse.

Kui aga lähemalt vaadata nn üleminekuriikide raportit samalt Freedomhouse’lt, seda küll 2005. aasta materjali põhjal, siis täheldame, et Eesti areng viimase 10 aasta jooksul on selle organisatsiooni meelest toimunud ühiskonnas tervikuna, seadusandluse ja tsiviilprotsesside osas, aga ajakirjanduse kaalu kasvule ühiskonnas ega paranenud kvaliteedile ei leia me sealt mingit ülistuslaulu, tegemist on iseenesest mikroskoopiliste muutustega.

Raporti põhjal tõdetakse siinse sõltumatu ajakirjanduse kohta küll, et turg on Eestis imepisike ning seetõttu väljaannete sõltuvus reklaamist suur ning pole välistatud ka poliitilised tellimused. Freedomhouse’i põhimure seostub aga hoopis venekeelse ajakirjanduse olukorraga Eestis, mis osutab, mida tegelikult selline rahvusvaheline ühendus meilt ootab ja soovib. Igatahes mitte seda, kui hea või tasakaalustatud või kaalukas ühiskonna toimivuse seisukohalt on meie eestikeelne ajakirjandus.

Seepärast on väga naljakas taas ja taas kuulda ning lugeda, kuidas meie ajakirjandusjuhid aegajalt võrdsustavad eesti ajakirjanduse väidetavalt kõrge taseme selle ookeanitaguse üsna formaalse reitinguga, mis kajastab hoopis teatud eeldusi, aga mitte kindlasti tulemust. Tulemuste hindamiseks on teised, kohalikud kriteeriumid, näiteks ajakirjanduse usaldusväärtus, aga see on juba omaette jutt.

Meediumid tegelevad vaid iseendaga, mitte ümbritseva eluga

MEEDIAKOMMENTAAR 25. NOVEMBER 2002
Tere taas arutlema koos minuga selle üle, kuidas meile avalikes meediumides asjadest kõneldakse ja kirjutatakse. Meediumid on ju vaid vahendajad, vähemasti peaksid seda olema. Meediumide väärtus auditooriumi ehk siis kõigi kasutajate, meie jaoks peaks seisnema selles, et nad võimalikult tõetruult vahendavad ühiskonnas levivat informatsiooni, arvamusi, meeleolusid, aga ka sümboleid ja narratiive. Meediumid peaksid olema meie jaoks seda paremad, mida vähem üritavad nad sealjuures vahele poetada oma huve, kallutada auditooriumi ühes või teises suunas, luua meile illusioone või hämada asjade tegelikku tausta.
Teooria on ju ilus, ainult et meediumid ei tegutse ammu enam lihtsalt vahendajatena, vaid on ka ise asunud tegelikkust kujundama ja lausa ümber kujundama. Üha rohkem, et mitte öelda - enamik uudiseid sünnib täna mitte elus, vaid toimetustes, reklaamiosakondades, aga küllap ka väljaandjate ja peatoimetajate peades, ja seda ainsa eesmärgiga, et ajakirjandust kui tarbekaupa üha tõhusamalt müüa. Hiljuti ilmus Soomes raamat "Peod Tornis": Hulk soome noori intellektuaale kogunes tänavu kevadel legendaarsesse Helsingi hotelli "Torni" ja arutles seal isekeskis tänase päeva põletavate probleemide üle, sellest diskussioonist tehtigi too põnev raamat. Üheks teemaks selles on meediumid.
Teema sissejuhatavas sõnavõtus ütleb dramaturg ja lavastaja Pauliina Hulkko: "Võib öelda, et meedia hoopis vähendab diskussiooni. Meedia juhib tähelepanu eemale sellest, mis, kus, millal, kellele, kuidas ja miks tegelikult toimus. Kõik need on Bertold Brechti määratlused heale dramaatilisele olukorrale."
Niisiis, arvab Soome mõtleja, et tänane ajakirjandus ei räägigi tegelikult enam asjast, vaid üksnes iseendast, meediumist. Ka uudiste-, arvamus- ja eluküljed ning kõigi nende igasugused vasted elektroonilistes kanalites, ka internetis, ei tegele enam ammugi ümbritseva reaalsuse probleemidega, vaid peamiselt vaid iseenda probleemidega, iseenda vahendamise ja müügiga väljapoole, selleks et säilitada oma positsioon auditooriumi ees, sisuliselt ostja ja tarbija ees.
Selline lähenemine võimaldab meil ka mõista, miks telekanalid tegelevad õhtust õhtusse vaatajate mehaanilise kogumisega, vähimalgi määral muretsemata sellepärast, miks, missuguse kasuga inimesed teleri ees viibivad. Kunagi muretsesime hirmsasti seebiooperite massilise leviku pärast, sest nad labastavad nii elu kui loomingut. Täna tundub seebiooper lausa klassikalise ooperina võrreldes näiteks "Miljonimängu" või "Teletaibuga". Muide, igasugused mälumängud on üks kõige võõrandunum meedianähtus üldse ja teravas vastuolus ajakirjanduse olemusliku rolliga.
Sajad tuhanded inimesed kogunevad telerite ette jälgima üsna rumalate, sest ei tea suurt midagi, ahnete, sest hoolimata tühisusest tahavad palju raha, ja edevate inimeste, sest lähevad oma rumalust kõigile demonstreerima, mõttetut võitlust tähtsusetute ja sageli lausa eksitavate küsimustega. Sealjuures vastused neile, kui üldse antakse, ei anna vaatajaile mingeid reaalseid teadmisi, isegi ei korrasta nende seniseid teadmisi, vaid pigem hajutavaid teadmiste raasusid veelgi. Kunagi teadmiste omandamisele virgutanud rahvahariduslikust saatevormist viktoriinist on tänaseks tele-ekraanil saanud tarkuse ja arukuse karikatuur, mis piltlikult tõestab, et tänapäeva maailmas pole süsteemsetel teadmistel enam mingit reaalset väärtust, iga lollgi võib aga hea õnnega saada variante valides ja nõnda tarkust imiteerides pööraselt rikkaks. Erudiidid aga närigu pori.
"Miljonimängu" taga on tegelikult tänase globaliseeruva ja samas degenereeruva maailma eetiline käsulause: tähtis pole see, kui loll sa oled, vaid kui tark sa teistele lollidele välja paistad. Tähtis pole olla Inimene, vaid seda pidevalt amatöörlikult mängida, täpselt nii, nagu sisseostetud nõme saateformaat ette näeb. Too formaat võimaldab nimelt üsna hästi varjata oma tegelikku tühisust. Olgem ausad: vaid täielikud tühisused suudavadki sellises maailmas tõusta lendu kõrgele-kõrgele. Ja nende tiibade tihenev sahin annab tunnistust sellest, et tühisusel on tänases maailmas eriline kõrgkonjunktuur.
Tegelikult tahtsin ma hoopis kõnelda ühest teisest äärmusest. Olen juba varem kiitnud "Postimehe" essee-rubriiki, kus sel laupäeval ilmunud Viivi Luige lugu maastiku mõjust inimmeelele on palsamiks siinkõnelejale, kes on kaotamas lootust taasleida mõtlevat ajakirjandust. See on ehk ajakirjanduse viimane ohe, sest televisioonist ja internetist üle võetud põgusus on tänaseks tunginud ja tungimas vähegi tõepärase vahendamise asemele kõikjal mujal - ajalehtede uudistes ja majanduskülgedel, ajaloost ja inimsuhetest kõneldeski. Kogu teave peab täna olema sõrmede vahel pudendatud puruterakesteks, mida ka hambutu - mõtlen ajudest hambutu - lugeja suudaks vaevata mäluda.
Teine äärmus on aga 1. novembri "Sirbis" ilmunud Malle Pärna kriitika, kelle meelest kogu tänase meediamaailma suurim õnnetus seisneb selles, et raadio saatejuhtide jutu alla mängitakse muusikat, nn helivaipa. Selline hoiak meenutab mulle koduperenaist, kelle koju tungivad murdvargad, kuid tema ainus etteheide neile on see, et nad uksematil jalgu korralikult puhtaks ei pühkinud. Kogu meediamaailm elab läbi dramaatilist ja kohati kohutavatki murrangut, aga meie tunneme siin ja praegu endiselt muret diktori artikulatsiooni või deklamatsioonioskuse pärast. Jah, olid kunagi ilusad ajad, kui suurepärase häälekooliga, tavaliselt näitlejaharidusega diktorid kogunesid vähemalt tund aega enne töö algust oma tuppa, tegid hääleharjutusi ning siis redigeerisid neile nädalaid varem laekunud tekste, et eetris etlemisel anda oma parim.

Kahtlemata tekitab selle meenutamine täna nii mõneski nostalgiat. Paraku, maailm on juba hoopis midagi muud ning raadio roll on mujal kui eksaktses etlemises. Iga raadiodiktor võitleb täna kõigi oma võimalustega selle õnneliku hetke eest, kui üksik raadiokuulaja ta omaks võtab, tunneb temas ära OMA mõtteid ja tundeid, ootab temalt hingelist tuge ja mõista tahtmist, aga mitte viimseni lihvitud, võltsi ja kanget poosi, kõiketeadja hoiakut. Meedia võib meist võõranduda ühtviisi nii süveneva labastumise kui elitaarsuse elevandiluust torni tõmbumise tõttu - mõlemal juhul ei lähe meediumile oma auditoorium korda ja ta tegeleb vaid iseenda siseanalüüsi ja turustamisega. Niiöelda asjaga iseeneses!

Soomest 10 aastat tagasi

Meediakommentaar 12. november 2007

Tere taas! Viibisin kogu nädalavahetuse lähetuses Helsingis, selle esimesi tulemusi kuulete meie tänases Reporteritunnis. Teatavasti on just mardipäeva-ajast saanud kõrghetk Soomes, mil kõik sealsed tuhanded Eesti-sõbrad kogunevad mardilaadale, et kinnitada oma siirast poolehoidu meile siinpool Soome lahte ja omalaadset usku eesti rahvasse.

Ka Eesti ametivõimud on üha rohkem hakanud selle sündmuse ja koostöö väärtust meie kahe riigi suhete arendamises ning ühiste väärtuste kaitsmises Euroopa Liidus tähtsustama ning sellesse viimastel aastatel märkimisväärselt panustanud. Esialgsetel hinnangutel kohtus seekord Helsingi kultuurikeskuses Kaablitehases kümnete eesti sõnaliste ja muusikaliste esinejatega, ostis kaasa väärt eesti kaupa või sai teavet turismi võimalustest Eestisse üksteist tuhat Soome inimest. Vaevalt leiaks Eesti kusagil maailmas sama omakasupüüdmatut ja heatahtliku vastuvõttu kui just Soomes.

Poleks mõtet siinkohal üle korrata, missuguse otsustavat rolli Soome ja soomlased on etendanud meie taasiseseisvumise järgses arengus nii majanduslikult kui ka mentaalselt. Missuguse riigi president veel astuks nagu muu seas läbi ühelt selliselt laadalt, et ka endale midagi kojuviimiseks kaasa osta? Aga just nii toimis eile pärastlõunal president Tarja Halonen Kaablitehases, kus temalt ka lühiintervjuu sain, mida peagi kuulete.

Kõik võiks olla tegelikult üsna suurepärane, kui ma ei peaks kordama aasta tagasi väljaöeldud nukrat ja kohati lausa masendavat mõtet. Mardilaada ning laiemalt Eesti-Soome kultuurisuhete kajastajaina olid seekord kohal vaid Kadi Alatalu ETV-st tegemas uudislugu ning siinkõneleja, niisiis vaid rahvusringhääling. Vaid mõni päev varem parvles eesti ajakirjanikke Soomes aga tublisti rohkem seiramas verise tragöödia tagajärgi Jokela koolis Tuusulas. Ilmselt saadi siis kõik sensatsioonimaigulised või lausa õõva tekitavad faktid ja pildid paari päevaga kätte ning pühiti kiiresti Soome tolm jalgelt, enne kui oleks saadud ka millestki positiivsest ja tulevikku suunatust seoses meie naabritega kirjutada-rääkida.

Just tänavu tunduvad eesti ajakirjanduse hoiakud eriti küünilised ja nördima panevad, kui leiti raha, aega ja ressursse, et naaberriigis toimunud kahetsusväärset üksikjuhtumit kajastada sedavõrd piinlikkust tekitava põhjalikkusega, siis jäeti samal ajal igasuguse tähelepanuta niiöelda head uudised, selle et kahe naaberrahva kultuurisuhted on jõudmas uuele tasandile, sündimas on uut sünergiat, millel on tegelikult julgeolekupoliitiline mõõde. Kuulake Reporteritunnist!

Nagu tõdeti Helsingis toimunud seminaril eestikeelse hariduse kohta Soomes, siis elab sealmail täna juba üle 27 tuhande eestlase, kellele meie hõimurahvas ja riik on pakkunud heaolu ja turvalisust, mida Eesti veel ei suuda anda. Kas tõepoolest ei vääriks see teema pidevat ja süvenevat kajastamist ka niinimetatud sõltumatu ajakirjanduse poolt, selle asemel et teha vaid välkdessante teiste õnnetuste kajastamiseks ja veriste üksikasjade otsinguil!?

Mõtlesin sellele just pühapäeval, kui samal ajal sängitati maamulda ka minu õpetajat professor Juhan Peeglit. Mina õppisin temalt igatahes esmajoones seda, et ajakirjaniku jaoks ei tohi kunagi kujuneda esmaseks eesmärgiks halb uudis, et meie elus on piisavalt ka häid asju, inimlikkust, positiivsust, mida peaksime ajakirjanikena suutma rohkem väärtustada ning oma ajakirjandusliku tööga veenma ka oma auditooriumi just sellist ellusuhtumist väärtustama. Muuhulgas sellesama noorsoo kasvatamiseks, et ta ei haaraks relva järele ega peaks ennast jumalaks, kes saab otsustada teiste inimeste elu üle.

Vähemalt mina sain õpetajastnõnda aru, aga paistab, et iga tema õpilase jaoks on olemas oma Peegel. Aga eks seegi ole omamoodi rikkus!

15 aastat, aga eestlane on sama rumal

Üsna täpselt 15 aastat tagasi. Kas ei tule tuttav ette!?

MEEDIAKOMMENTAAR 4. NOVEMBER 2002
Tere alustama uut nädalat meediakommentaariga. Eelmise nädala lõpul möllasid kired pensionikindlustuse niinimetatud teise sambaga liitumise ümber. Nagu ka paar nädalat varem toimunud kohalikud valimised, osutas seegi kampaania, et Eesti rahvas on ülimalt manipuleeritav kogum. Nii kohalikel valimistel kui ka pensionikindlustuse võtmisel käitusid inimesed esmajoones massiivse reklaamikampaania ajel, ja see on tulevikule mõeldes ohtlik. Miks? Aga sellepärast, et massiivset reklaami tellivad alati sellised huvigrupid, kelle eesmärgiks on tarbijat veenda kasutama kaupu, teenuseid või käituma sel kombel, nagu tarbija ise tõenäoliselt vabatahtlikult ei teeks. Ja nõnda toimivad need, kellel on selleks nii konkreetsed egoistlikud huvid kui ka piisavad ainelised vahendid. Kuna mõlemal puhul oli tegu väga kaugeleulatuvate otsuste mõjutamisega, siis inimeste valikuvabadusega manipuleerimine niivõrd suures ulatuses muudab toimunu eriti murettekitavaks sotsiaalseks pretsedendiks.
Näiteks kogumispensioni puhul kavandasid selle ettevalmistajad, et esimesel etapil ehk novembrini liitub sellega umbes 100 tuhat inimest, liitus aga kaks korda rohkem. Lähtudes sellest, et prognoos oli siiski teaduslikult ja majanduspoliitiliselt põhjendatud, võiks nüüd küsida, kas ülejäänud 100 tuhande puhul ei osutu liitumine peagi pettumuseks? Kas nende lootused ei või puruneda? Kas ei ohustata sellega tänast riiklike pensionide süsteemi? Jah, pangad ja muud pensionifondide omanikud kindlasti võidavad täna kaks korda suuremast rahavoost, kuid kas ka kindlustuse võtjad ja millal!? Kas 20 tuhat inimest, kes liitus üsna viimasel hetkel, suutis üldse analüüsida, mida see konkreetselt tema jaoks tähendab? Või toimisid nad dresseeritud ahvi kombel? Kas inimesele on veel jäetud võimalust eksida ka täiesti ise, oma rumalusest või tarkusest lähtuvalt? Kas inimesed on täna enam vabad langetama õigeid otsuseid, mille eest nad ka ise täiel määral vastutavad? Need küsimused vaevavad mind.
Rääkides massimeediumide tegevusest selles olukorras, tundub mulle, et kuskil ületati piir informeerimise ja manipuleerimise vahel. Igapäevased hoiatused tähtaja lähenemisest kõlasid otsekui maailmalõpu ennustus ja käivitasid inimestes paanilise enesekaitserefleksi, milleks on alati karjaga kaasajooksmine. Kriitiline meel ühel hetkel vaikis, hoiatusi enam ei antud, sest neid ei võetud ka kuulda. Nii mõnigi liituja ärkab aga peatselt nagu joobnu kassiahastuses ja märkab, et on sattunud võõrasse voodisse. Häda polegi niivõrd selles, et too otsus võiks osutuda majanduslikult kahjulikuks, esialgu sellisteks muredeks alust pole, ehkki näiteks Ungaris sealne sarnane pensionireform on osutunud vägagi probleemseks. Küll aga on see otsus taas veidi vähendanud inimese enda kriitilise otsustamise võimet, teinud ta vastuvõtlikumaks toimimisele massi osana, mitte iseseisva indiviidina. Täpselt samuti kui alludes lämmatavale valimisreklaamile, kus kodanik muutus otsustajast üksnes vahendiks poliitilise eliidi mängus. Ja seda suurel määral tänu tarbimisühiskonna osaks madaldunud angažeeritud ehk siis reklaamitellijaist sõltuvale ajakirjandusele.
Soome Kirjanduse Selts, mille liige ma olen, saadab mulle regulaarselt ajakirja Hiidenkivi ehk Hiiekivi. See on kultuuriajakiri, kus käsitletakse soome rahvuskultuuri nähtusi, eelkõige verbaalseid, aga samuti tegeldakse kultuurisotsioloogiaga. Viimases numbris kirjutab filosoofiadoktor Vesa Heikkinen Soome õhtulehtede, nagu ta ütleb, kaunilt haigest maailmast. Nagu ka Eestis, on Soomes suurima läbimüügiga tabloidid, meil SL Õhtuleht, seal Ilta-Sanomat ja Iltalehti. Võttes aluseks ühe septembrikuu alguse nädalavahetuse numbri, küsib Vesa Heikkinen, miks on tähtsaimad teemad järgmised: kas tuntud lauljatari tütre Maria Lundi rinnad on päris või silikoonist? Mida mõtleb kunagine Miss Soome Lola Odusoga meestega flirtimisest? Kas avaliku elu tegelastest naised peaksid olema saledad ja ilusad?
Miks ei tohiks lugejad kahtluse alla seada Maria Lundi rindade ajakirjanduslikku kaalukust, miks peavad lugejad leppima kõmulehe hoiakuga asjade tähtsustamisel? küsib ta. Miks näiteks peab lugeja hindama väga oluliseks Lola hüüatust: "Mulle meeldib flirtida!" Või uskuma Maria Lundi väidet: "Olen ehtne," mis peaks ilmselt tähendama, et tal pole rindades silikooni?
Vaatasin umbes sama silmaga üle laupäevase SL Õhtulehe. Tuleb tunnistada, et naisilu teema ekspluateerimine pole Eestis veel Soome tasemele arenenud. Seevastu täidab meie kõmulehte räigelt kriminaalne materjal, mis oleks Soomes võimatu juba sealsete rangete seaduste ja eetikareeglite tõttu. Ent missugusest maailmast meie ümber kõnelevad pealkirjad: "Narkouimas taksojuhi terrorisõit Tallinnas", "Hüvitusfondi juhi elukaaslane miljonipettur?", "Ment lõi naist täiest jõust saapaga näkku" või "Kunstimuuseumi ehitus lammutab Lasnamäe maju?" Ehkki suhteliselt erandlikult leiame samast lehest ka positiivse konstruktiivsusega ümbritsevat elu lahkavaid kirjutisi, on tendents sama kui Soome tabloididel. Vesa Heikkinen võtab selle kokku küsimustega: "Millest selline paigast nikastatud maailmapilt on tekkinud?" "Ja kas peaks nüüd muretsema selle asja pärast, mida kunagi kutsuti ajakirjanduseks?" Kommentaari alguses toodud näited meie inimeste, eriti nooremate manipuleeritavusest viitavad sellele, et taoline mure on ka siin, Eestis täna üha ajakohasem ja tõsisem. Ka meie rahvas elab üha enam illusioonide ja kimääride maailmas.

Kes minevikku ei mäleta...

Eesti meedia tänane väga põletikuline seisund vajab meenutusi. Pakun järgnevalt selles blogis oma meediakommentaare, mida esitasin Vikerraadios aastail 2002-2008, enne kui see saade Allikmaa soovil kinni pandi.

Meediakommentaar 2. juuni 2008

Mida tähendab avalik päevakord ehk agenda? Meie suured ajalehed armastavad väita, et just nemad kujundavad pilti sellest, millest Eestis kõneldakse ja millest seega ka PEAKS kõnelema. Maikuu algul korraldati kuuldavasti Riigikohtu eestvõttel ümarlaud õigussüsteemi ja meedia esindajate osavõtul teemal "Süütuse presumptsioon ajakirjandusvabaduse tingimustes".

Kaudseist allikaist on tänaseks selgunud, nagu oleksid trükiajakirjanduse esindajad seal väitnud, et avalik-õiguslik meedia ei hoia piisavalt ülal ajakirjandusvabadust, seda tegevat vaid kuus suurt kommertsajalehte. Neist tulevat põhiosa niinimetatud uudistest ja kõneainetest. Sellel ümarlaual olevat koguni väidetud, et kui majanduse jahtumine sunnib päeva- ja nädalalehti kokku tõmbuma, sattuvat ohtu Eesti sõltumatu meedia ja sõnavabadus ülepea.

Sellised väljaütlemised on jätnud mõningase jälje ka avalik-õiguslikus meedias osa inimeste teadvusesse ja seepärast on löödud kahtlema, kas peaks ehk ka Rahvusringhäälingu kanaleil otsustavamalt hakkama sekkuma näiteks kohtutes menetletavatesse juhtumitesse või isegi spetsiaalselt otsima selliseid juhtumeid meie elust, millel võiks või peaks olema väljund politsei- ja kohtumenetlusse. Et ringhääling peaks võtma omamoodi süüdistaja rolli.

Julgen küll arvata, et Eestis on avalik-õiguslik meedia seni suutnud end delikaatselt hoida sekkumast õigusemõistmisse, ja see on igatahes kiiduväärt, mitte aga mingilgi määral taunitav. Kommertsmeedia jõuline pooltevalik paljudes kohtuasjades on pigem olnud kahjuks kui kasuks õigusemõistmisele, õigusriigi aluste tagamisele üldisemalt.

Olukorras, kus Eestis on loodud niigi ülimalt õhuke riik ja suvaline, ka tühine tsiviilvaidlus lahendatakse meil kohtus, on igasugune meedia sekkumine selles olukorras ebaproportsionaalne ja õigusemõistmist mitte ainult takistav, vaid pahatihti tõsiselt moonutav. Eriti veel siis, kui seaduse jõuga ja oma kõrge usaldusväärsuse turvil tegutsev avalik-õiguslik meedia hakkaks neisse protsessidesse ettevaatamatult sekkuma.

Kommertsmeedia esindajad võivad ju küll arvata, et kogu maailm pöörleb nende ümber, kuid elu on pigem näidanud just vastupidist. Enamik nende käivitatud õiguslikke, eetilisi ja muid propagandistlikke protsesse (esikülje lugusid), seahulgas selliseidki, mis on jõudnud õiguskaitseorganeisse ja kohtusse, on vaikse sisinaga sumbunud, tasalülitunud.

Hiljemalt Euroopa Kohtus on paljud meedias haibitud "kurjategijad" saanud õigust, millele osutavad näiteks kunagi Enno Tammeri või ka viimati pankur Andres Bergmanni juhtum. Selline praktika peaks kutsuma kõiki meediategelasi, eriti maksumaksja kulul tegutsevaid kanaleid ja nende otsustajaid üles pigem ettevaatusele kui lahmivale aktiivsusele järjekordsete "kurikaelte" paljastamisel.

Avalik-õiguslikul ringhäälingul on täna piisavalt tööd ja tegemist Eesti riigi positiivsel ülesehitamisel, selle asemel et laskuda amatöörlikul juriidilisel tasemel kohtuvaidlustesse ainsa eesmärgiga võistelda kommertsmeediaga niinimetatud päeva kõneaine pärast. Meil pole vaja konkureerida esikülgede ega reklaamitellijate pärast, meie kõigi mure on oma riigi tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsuse tagamine, nii siin kui Euroopas laiemalt.