pühapäev, 25. november 2007

Kodanikupäeval ajakirjandusest

Blog.tr.ee

Tere päevast! Täna on kodanikupäev. Päev, mil igaüks meist, kes me sellel väikesel maalapil elame, peaks mõtlema, mida ta on ise ära teinud, et mitte üksnes temal endal ja lähikondsetel, vaid ka kõigil kaasmaalastel, kogu meie ühiskonnal oleks parem, õnnelikum ja turvalisem elu. Kodaniku staatust on aga sageli käsitatud liialt kitsalt. Kui riigialama, riigi ees vastutava kodaniku rollina. Tegelikult on demokraatlikus ühiskonnas just kodanikud ja nende ühendused see tegelik jõud, kes moodustab riigi. Ei saa ega tohi olla mingit muud jõudu, mis asetaks ennast kodanikkonnast kõrgemale, ega mingeid selliseid huvisid, mis on tähtsad riigile, aga mitte tema kodanikele. Vahel kipub see ununema nii demokraatlikult valitud juhtidel, aga ka ajakirjandusel, kes pretendeerib neljanda võimu rollile.
Eesti ajakirjanduses on väga tagasihoidlikuks jäänud lugejate, kuulajate ja vaatajate roll meedia sisu ja hoiakute kujundamisel. Kosuv blogindus toob sellesse seisu ehk pisut elavnemist, kuid uut kvaliteeti see ei sünnita. Viited sellele, et kolletuv meedia lähtub igasuguste reitingute arvestamisega oma auditooriumi tegelikest huvidest, on kindlasti eksitav. Sel juhul võiks ju lõpetada tõsise muusika loomise, ilukirjanduse väljaandmise või kujutava kunstiga tegelemise, sest kindlasti kaotaksid need tegevused edetabelisse panduna nädala poplaulule, astroloogilisele nõuandjale või klantspostkaardile. Kui me võtaksime kuulda, mida kooliõpilased tahaksid õppida, siis järgmises põlvkonnas poleks enam neid, kes üldse suudaksid midagi õpetada.
Rääkides massihinnanguist ja -eelistustest ajame need sageli segi kodanike, ühiskonna teadlike liikmete ja nende ühenduste tegeliku tahtega, mida kindlasti pole võimalik formaliseerida üksnes mustvalgeteks, jaa-ei, poolt-vastu otsusteks. Nagu formaalselt demokraatlikud valimised ei muuda ühiskonda sisuliselt demokraatlikuks, nii ei saa ka kodanike tegelikku tahet ega huve mõõta protsentides lihtsakoelistele küsimustele vastamisega. Just selle vastu eksib meie ajakirjandus pahatihti, korraldades kõikvõimalikke hääletusi, mis mitte ei selgita kodanikkonna tegelikku tahet, vaid annavad sellest vaid mingi kõverpeegelduse. Näiteks viimatine diskussioon telekanalite reitingute üle on tüüpiline häma, numeroloogiline manipulatsioon, millega õigustatakse vaid kellegi isiklikke ja üsna amoraalseid kasumihuve. Jutud selle kohta, et televisioon peaks olema eelkõige meelelahutuslik, on sama kui väita, et tõde peab olema ilus ja kõigile meeldiv. Ei ole, nagu ei tohi ka televisioon ega ajakirjandus laiemalt muutuda vaid labaseks showks.
Lõpuks tahaksin veel rääkida ühest konkreetsest juhtumist, mis samuti seostub ajakirjaniku kodanikuvastutusega. Eelmisel nädalal kirjutas üks Postimehe tuntud ajakirjanik loo Oliver Kruuda meediaimpeeriumist, tuues seal välja selle väidetavad arhitektid. Päev hiljem oldi sunnitud, küll täiesti märkamatus kohas lühiõienduses tõdema, et Eesti Ajakirjanike Liidul ega tema juhil Marica Lillemetsal pole mingit väidetud seost uue meediakontserniga. Nüüd võiks küsida meie kuulajailt ja Postimehe lugejailt, mitu inimest märkas esialgset kirjutist ja mitu järgnenud kirjamargi suurust õiendust ning lugeda selle peale Eesti Ajalehtede Liidu leheküljelt eetikakoodeksit, mida selle ühenduse liikmeslehed väidetavalt tunnistavad. Jääb vaid küsida, millega õigustada nn vaba ajakirjanduse rünnakut selle kodanikuühenduse vastu, mis ülemaailmse organisatsiooni likmena võitleb sõna- ajakirjandusvabaduse eest Eestis? On arusaadav, et seniseid meediamoguleid häirib uue tegija tulek turule, kuid mis õigust on sellesse sõtta kaasa tõmmata kõrvalisi isikuid ja organisatsioone, eriti veel sellist, mis püüab kõige kiuste meie meediamaailmas jääda ajakirjanike kui kodanike huvide kaitsjaks?Mõelgem sellele tänasel kodanikupäeval! Kuulmiseni!

esmaspäev, 12. november 2007

Blog.tr.ee
Ajakirjandus: kas vaid negatiivsuse ülistus!?

Tere taas! Viibisin kogu nädalavahetuse lähetuses Helsingis, selle esimesi tulemusi kuulete meie tänases Reporteritunnis. Teatavasti on just mardipäeva-ajast saanud kõrghetk Soomes, mil kõik sealsed tuhanded Eesti-sõbrad kogunevad mardilaadale, et kinnitada oma siirast poolehoidu meile siinpool Soome lahte ja omalaadset usku eesti rahvasse.
Ka Eesti ametivõimud on üha rohkem hakanud selle sündmuse ja koostöö väärtust meie kahe riigi suhete arendamises ning ühiste väärtuste kaitsmises Euroopa Liidus tähtsustama ning sellesse viimastel aastatel märkimisväärselt panustanud. Esialgsetel hinnangutel kohtus seekord Helsingi kultuurikeskuses Kaablitehases kümnete eesti sõnaliste ja muusikaliste esinejatega, ostis kaasa väärt eesti kaupa või sai teavet turismi võimalustest Eestisse üksteist tuhat Soome inimest. Vaevalt leiaks Eesti kusagil maailmas sama omakasupüüdmatut ja heatahtliku vastuvõttu kui just Soomes.
Poleks mõtet iinkohal üle korrata, missuguse otsustavat rolli Soome ja soomlased on etendanud meie taasiseseisvumise järgses arengus nii majanduslikult kui mentaalselt. Missuguse riigi president veel astuks nagu muu seas läbi ühelt selliselt laadalt, et ka endale midagi kojuviimiseks kaasa osta. Aga just nii toimis eile pärastlõunal president Tarja Halonen Kaablitehas, kus temalt ka lühiintervjuu sain, mida peagi kuulete.
Kõik võiks olla tegelikult üsna suurepärane, kui ma ei peaks kordama aasta tagasi väljaöeldud nukrat ja kohati lausa masendavat mõtet. Mardilaada ning laiemalt Eesti-Soome kultuurisuhete kajastajaina olid seekord kohal vaid Kadi Alatalu ETV-st tegemas uudislugu ning siinkõneleja, niisiis vaid rahvusringhääling. Vaid mõni päev varem parvles eesti ajakirjanikke Soomes aga tublisti rohkem seiramas verise tragöödia tagajärgi Jokela koolis Tuusulas. Ilmselt saadi siis kõik sensatsioonimaigulised või lausa õõva tekitavad faktid ja pildid paari päevaga kätte ning pühiti kiiresti Soome tolm jalgelt, enne kui oleks saadud ka millestki positiivsest ja tulevikku suunatust seoses meie naabritega kirjutada-rääkida.
Just tänavu tunduvad eesti ajakirjanduse hoiakud eriti küünilised ja nördima panevad, kui leiti raha, aega ja ressursse, et naaberriigis toimunud kahetsusväärset üksikjuhtumit kajastada sedavõrd piinlikkust tekitava põhjalikkusega, siis jäeti samal ajal igasuguse tähelepanuta niiöelda head uudised, selle et kahe naaberrahva kultuurisuhted on jõudmas uuele tasandile, sündimas on uut sünergiat, millel on tegelikult julgeolekupoliitiline mõõde. Kuulake Reporteritunnist!
Nagu tõdeti Helsingis toimunud seminaril eestikeelse hariduse kohta Soomes, siis elab sealmail täna juba üle 27 tuhande eestlase, kellele meie hõimurahvas ja riik on pakkunud heaolu ja turvalisust, mida Eesti veel ei suuda anda. Kas tõepoolest ei vääriks see teema pidevat ja süvenevat kajastamist ka niinimetatud sõltumatu ajakirjanduse poolt, selle asemel et teha vaid välkdessante teiste õnnestuste kajastamiseks ja veriste üksikasjade otsinguil!?
Mõtlesin sellele just pühapäeval, kui samal ajal sängitati maamulda ka minu õpetajat professor Juhan Peeglit. Mina õppisin temalt igatahes esmajoones seda, et ajakirjaniku jaoks ei tohi kunagi kujuneda esmaseks eesmärgiks halb uudis, et meie elus on piisavalt ka häid asju, inimlikkust, positiivsust, mida peaksime ajakirjanikena suutma rohkem väärtustada ning oma ajakirjandusliku tööga veenma ka oma auditooriumi just sellist ellusuhtumist väärtustama. Muuhulgas sellesama noorsoo kasvatamiseks, et ta ei haaraks relva järele ega peaks ennast jumalaks, kes saab otsustada teiste iniemste elu üle.
Vähemalt mina sain õpetajastnõnda aru, aga paistab, et iga tema õpilase jaoks on olemas oma Peegel. Aga eks seegi ole omamoodi rikkus!
Kuulmiseni!