kolmapäev, 2. september 2009

Jutt või asi

Eestis elava briti nägemus Edgar Savisaarest ja keskerakonnast (PM 2.09.09 A. Turay Savisaar - Eesti seksikaim mees) on kahtlemata kellegi jaoks "seksikas" pamflett, ent kahjuks üsna pinnaline ja osutab autori vähesele Eesti nüüdisajaloo tundmisele.

Savisaare ja keskerakonna fenomeni mõistmiseks oleks britil tulnud vähemalt 30 aastat elada eelnevalt Nõukogude Liidus, et mõista, kust tulevad keskerakonna toetajad ja kust vastased. Tema väide, nagu oleks keskerakond vaikiva enamuse esindaja, ei saa kuidagi paika pidada, sest keskerakond kasvas välja just Eesti elanike aktiivseimast, tulevikku suunatud osast - rahvarindest. Vaikinud on nad suuresti tänases Eestis, sest keskerakonna toetamine pole „seksikas“.

Omaette probleem on see, et keskerakond on mitu korda "ajanud nahka" ja väga paljud selle intellektuaalsesse eliiti kuulnud inimesed on sealt erinevail põhjustel lahkunud. Ehkki, tunnistagem, mitte suutes enam sugugi samavõrd ühiskonna arengut mõjutada kui varem keskerakonna ridadesse kuuludes. Heaks näiteks on nii arengupartei kui sotsiaaldemokraatliku erakonna saatus - mõlemad „valgete erakondade“ potentsiaalsed partnerid tõrjuti peatselt just nende uute sõprade poolt võimu juurest eemale või nulliti lihtsalt ära.

Et Savisaar pole suutnud luua kolumnisti meelest „toimivat opositsiooni“, pole kahtlemata esmajoones tema süü, vaid ikka Eesti mineviku süü, mis tekitab umbusku igasuguse sotsiaalsuse suhtes. Ühiskonnas, kus elada on eesõigus vaid neil, kes ise suudavad välja ujuda, pole kohta kaastundel ega empaatial, mida keskerakond on püüdnud Eesti ühiskonnas jurutada. Muidugi mitte alati järjekindlalt ega ilma tagasilöökideta, sest sellise erakonna leiavad sageli üles ka need, kes tahavad sellel üksnes parasiteerida.

Kui tahetaks tänases Eestis Savisaare fenomeni objektiivselt analüüsida, ja ka sellest aspektist, miks erakond on endiselt suurima toetusega Eestis, eeldaks kriitikult, et tal poleks ideoloogilisi silmaklappe nagu tollel britil. Ilmekaks tõestuseks selle kohta on tema järsk kriitika Kadri Simsoni ettepanekute suhtes, mis kahtlemata on patriootlikud. vähemasti taotluslikult. Vaadaku britt vaid Soome suunas ja hakaku siis arutlema selle üle, kas üks riik on võimeline oma majanduse arengule kaasa aitama või mitte. Ja vaid ühe kibestunud lausejupiga väita, et Suurbritannias on need meetmed tema arust äraspidised, kinnitab taas kord tema enda eelarvamusi oma kodumaa ja seal teostatava leiboristliku, st sotsiaalsema poliitika suhtes.

Kordan, kahtlemata vajaks keskerakonna fenomen põhjalikku ja ausat kriitilist analüüsi. Olen ise lühikest aega kuulunud sellesse erakonda ja sealt välja astunud pärast seda, kui mind taheti sealt välja heita. Ent ma pole kunagi vaidlustanud seda kohta, mis kuulub keskerakonnale meie politiikamaastikul. Et keskerakonnal on nii suur toetus just venekeelse rahvaosa seas, on tegelikult suur pluss, sest see tasakaalustab mingilgi määral seda plahvatusohtlikku rahvuste segu, mis Eestis on nõukogude võimu tagajärjel sündinud. Ei tahaks mõeldagi sellele hetkele, kui Savisaart enam pole. Kelle poole pöördub siis suur osa vene elanikkonnast!?

Niisiis, ma ei leia, et briti mehe Delfi stiilis kirjutatud iroonia avaks kuigivõrd meie ühiskonna realiteete, pigem asetub see samasse ritta üllitistega kohalikelt propagandistidelt, kelle meelest üksnes naeruvääristades suurima erakonna juhti, üritades näidata teda mingi seksapiilse klounina, saavutame Eestis ühiskonna üksmeele ja õitsengu. Isegi siis pole sellest kasu, kui seda kirjutab poliitiliselt korrektse taustaga britt, kes peaks nagu seisma eemal meie poliitilisest mudamaadlusest.

Mart Ummelas
endine keskerakondlane