pühapäev, 18. veebruar 2007

Ajakirjanduse võimetusest olla ühiskonna valvekoer


Tere taas! Ma ei lakka küsimast, miks on meie ajakirjanduses ikka veel nii vähe mitmehäälsust? Mõned meediakriitika autoriteedid, viimati Tarmu Tammerk, on sõnanud, et Eesti ajakirjandus on kõvasti paremale poole kaldu. Ühtaegu osutavad kõik usaldusväärsed uuringud, ka täna esitletav värske inimarengu aruanne 2007, et inimeste hoiakud röövkapitalismi alguaegadest on kardinaalselt muutunud, et materiaalsed väärtused pole enam nii kõigutamatult esikohal väärtushinnangute hierarhias, vaid üha rohkem hinnatakse vaimsust ja sotsiaalsust. Ma ei väsi kordamast, et suuresti on see kallutatus objektiivselt tingitud meie meediavälja ahtrusest, sellest et umbes 3/4 osas sellest otsustavad endiselt kaks suurt kontserni, mis ja kuidas.
Selle taustal on kummaline jälgida, missugune hädakisa on vallandunud ettevõtja Oliver Kruuda arglike katsete peale oma kirjastust asutada, otsekui variseks Eestis kohe kokku ajakirjandusvabadus ja demokraatia. Ma ei kuulu kahtlemata Kruuda austajate ringi, sest paljud tema väljaütlemised pärinevad tüüpilisest kauboikapitalismi arsenalist, a la "enne lasen ja siis mõtlen". Tema tegevus poliitika mõjutamiseks rahaga on olnud samuti küsitava väärtusega, suhted tuntud poliitikutega ehk liigagi intiimsed ja omapoisilikud. Ent küsigem, palju on selliseid Eesti ettevõtjaid, kellel poleks samasuguseid semusuhteid meie poliitika eliidiga, kes Eesti tõeliselt jõukaist poleks poetanud aegajalt mõne miljoni mõjutamaks tulevase valitsuse ja Riigikogu otsuseid!?
Kui seda väidavad täna klannimajandusest kõneldes meie meediamagnaadid, on see neist eriti küüniline, sest neil pole kunagi olnud vajagi endale vastuvõetava poliitika saavutamiseks kellelegi peale maksta, nad kahmivad niigi parteidelt enamiku reklaamirahadest, andes eetri ja ekraani sobilikele poliitikuile. Moosides ajalehtedes oma mehi, et saada neilt vastu endale sobivaid hoiakuid, nagu juhtus alles äsja isikuandmete kaitse seaduse eelnõuga, mis tehti kahe päevaga ringi, niipea kui paarist meediakontsernist oli pisut urisetud väidetava ajakirjandusvabaduse piiramise pärast. Samuti on läinud varasemail aastail väljaannete kojukande maksustamisega, aga näiteks ka välireklaami keelamisega valimiste-eelsel ajal. Et ikka meediakontsernid ja kommertskanalid saaksid võimalikult suure kulbitäie poliitilise reklaami supist enda suhu kallata. Meie meediakontsernid on täna juba nii selgelt ja suveräänselt poliitikas, et mingi Kruuda lisandumine sllesse seltskonda oleks võrreldav ehk vaid sääsehammustusega laisa elevandi tagumikku.
Olgu Kruuda võimalik ajaleht kui tahes kallutatud tänasest erinevasse äärmusse, oleks see ikkagi tervitatav ja tervistav õhuauk meie läppunud ajakirjandusruumis, pannes ka senised loorbereil lebavad meediakontsernid lõpuks reaalselt võistlema oma lugejas- ja vaatajaskonna pärast, mitte jagades vaid rasvaseid reviire igal aastal uuesti kartellikokkuleppeid meenutaval põhimõttel, kui palju kellelgi on lootust saada reklaamitellijaid, kui palju kellelgi on trükikojavõimsust ja eriti veel intellektuaalset potentsiaali. Tegelikult just suurim probleem Kruuda uue lehega seondubki viimase ehk intellektuaalse potentsiaali puudumisega. Eestis pole lihtsalt piisavalt elementaarsete kutseoskustega ajakirjanikke, et senistele poolkollastele lehtedele lisaks toita veel üht arvestatavat kasumlikku päevalehte. Ajakirjanike juurdekasvuga tegelemist pole ju seni üldse vaja olnud, sest väljaannete turuosad on vähemalt 10 aastat olnud magnaatide vahel aikival kokkuleppel täpselt ära jagatud.
Mingit liikumist ajakirjaniketurul on põhjustanud ehk vaid see, et riigivõim on aegajalt üles ostnud endale lojaalseid ajakirjanikke presidendikantselei, peaministribüroo ja ministeeriumide ning ametite pressiosakondade võimekuse tagamiseks, rääkimata eraettevõtteist, kes neelavad värskeid ajakirjanduseriala lõpetajaid kui Püha Jüriga mõõgad ristanud tuldpurskav draakon süütuid neitseid. Loomulikult peavad siis ka praegused toimetused aegajalt oma ridu koolilehtede toimetajate ja tõsielushowde tähtede arvel täiendama, hetkekski kõigutamata aga kontsernile ustavate pea-, asepea- ja osakonnatoimetajate suveräänset otsustusvõimu selle üle, missuguseid valikud kontsernileht igapäevaselt teeb. Selline status quo lihtsalt nõuab tõsist raputamist ja uusi arvestatavaid tegijaid, olgu või selleks odioosne Oliver Kruuda koos oma rahamaia ajakirjanikeseltskonnaga. Parem ikka pool muna kui vaikiva ajastu jätkumine!
Kuulmiseni!

pühapäev, 11. veebruar 2007

Eesti kui hulpiv laevuke maailmamajanduse ookeanis

Eesti väidetav kiire majanduskasv, millele on oma valimisloosungid üles ehitanud suurerakonnad reformi- ja keskerakond, on algusest peale suuresti vaid õhku täis mull. Eestis pole olemas mingit reaalset tootlikkuse kasvu ega ole ka sisulist heaolu lisandumist, on tegelikult vaid üks "positiivne" näitaja: (kinnisvara)laenude kasv. Kui see ongi riigi põhiline arengumootor, siis võiks üksikisiku tasandil suurimaks arengumootoriks olla ka aianurgas vedelev vana Datsun, millesse pritsitakse iga päev kümnete liitrite viisi bensiini, aga mis sellest hoolimata paigast ei liigu. Sest mootor lihtsalt ei vea. Ei vea ka Eesti majanduse mootor meie ühiskonda õiges suunas, nagu osutab viimane "Inimarengu aruannegi".
Miks Eestis hämatakse tegelike majandusnäitajatega? Kunagi uurisin Eesti Panga kõrgelt juhilt, miks meil SKT kasvu näidates arvestatakse ka Rootsist siia suunatavaid igakuiselt kümnetesse miljarditesse ulatuvaid laenusid, siis vastas ta, et kõik TEISED teevad samuti. Kes need "teised" on, ta muidugi ei täpsustanud. Kui need on rootslased, siis see on ka üsna mõistetav, sest sealse elanikkonna ja riigi kapitaliseeritus ületab kümnetes, võib-olla sadadeski kordades Eesti riigi kapitaliseerituse taseme. Loomulikult kajastavad Rootsis ka krediidid lõppkokkuvõttes sealse elanikkonna reaalset rikkust ja finantsilist võimekust, sest laenu ei anta sealgi vaid ilusate sõnade eest. Eestis on asjalood kahjuks viimastel aastatel olnud paraku täiesti vastupidi: mida rohkem sa laenu pangast küsid ja mida vähem reaalseid tagatisi omad, seda suuremaid (tarbimis)laene sa saad, ja seda ühtviisi nii era- kui ärisektoris. Bluffimine tasub eriti hästi ära.
Võin oma kogemuse põhjal kinnitada, et mul oli paari aasta eest üsna keeruline oma eluasemelaenu muuta hüpoteeklaenuks (kusjuures pangaintress selgelt tõusis), ehkki mu kinnisvara reaalne väärtus ületab vähemalt 10 korda sellele seatud hüpoteegi väärtuse. Samal ajal kuulen oma kolleegidelt pidevalt, kuidas neile pakutakse teistes pankades ilma igasuguse reaalse ja mõistliku tagatiseta ülisoodsaid tarbimislaene, kusjuures garantiiks piisab vaid ligikaudu keskmise palga igakuisest laekumisest kõnealusesse panka. Milline loogika sellises laenurallis üldse valitseb, muidugi peale soovi lihtsalt inimesi kõrgete intressidega õnge võtta, see jääb arusaamatuks!? Ja miks Eesti riik ja ka meie erakonnad sellist kamikadzelikku käitumist igati soosivad, jääb mulle samuti sügavalt arusaamatuks. Kas "õhukene riik" tähendabki rumalat ja avantüristlikku riiki? Kas inimeste infantiilsel tarbimishimul põhinevate kirgede üleskütmine on ikka asjakohane ja mõistlik tegevus 21. sajandi Euroopas?
Selliste küsimuste peale kostavad meie pankurid ja riigijuhid vastuseks ühel häälel, et eestlased on pikka aega elanud korraliku eluasemeta, et nad tahavad maailma näha ja nautida "valge inimese" kombel tänapäeva kõrgtehnoloogilise maailma pakutavaid hüvesid. Kas tõepoolest ei suuda eestlased enam elada üle miljoni euro maksvate eramute ja pool miljonit maksva vanalinna luksuskorterita!? Või käimata Keenias safaril? Aga näiteks Sloveenias on vaid üks kompuutertomograaf, kui Eestis on neid kindlasti vähemalt viis (isegi peatselt Valgas). Kas meie juhid ei saa tõesti aru sellest, et sellised ülikallid hanked ja üldse luksuse haipimine ning sellega inflatsiooni järjekindel soodustamine tähendab lõpuks üha kallinevat elamuehitust ehk hoopis seda, et enamate eestlaste jaoks jääb isegi tagasihoidlik uus eluase tegelikult üha kaugemaks unistuseks!? Ülisuurte laenude najal hangitavad eluasemed on ilmselge viitsütikuga pomm, mis võib plahvatada mitte ainult kodude kaotuse, vaid ka perekondade lagunemise ja enesetappude lainena. Kuhu on jäänud ettepanek kehtestada elementaarne luksuse- või lihtsalt kinnisvaramaks? Ja seda ka avaliku sektori priiskamise (ülikallid meditsiiniseadmed, kontoriremondid, ministrite luksusautod jms.) ohjeldamiseks.
Kuhu lähevad need perekonnad, kes ei suuda enam laene maksta? Eestis puudub ju praktiliselt üldse mõõduka hinnaga sotsiaalkorterite üüriturg, isegi suur osa sundüürnikke pole veel saanud riigilt, kes neilt omal ajal eluaseme röövis, elementaarset humaanset kompensatsiooni arvestatava elamispinna näol. Mõne aasta pärast võib meil olla tuhandeid peresid, kes ei suuda enam oma ülikõrge protsendiga eluasemelaenu tasuda, aga kellele pole pakkuda ka muud eluaset kui nendesamade kallite laenudega ehitatud kortereid, mille omanikud ise ägavad veel hüpoteeklaenude koorma all ja nõuavad seepärast uutelt elanikelt ka maksimaalset üüri.
Miks ükski meie erakondadest ei suuda pakkuda ühtki vähegi reaalset stsenaariumi, mille arvel hakkavad eestlased tagasi maksma oma senist 150 miljardilist era- ja ärilaenude koormat? Kuidas suudame pärast aastat 2013 või 2017 Euroopa Liidult saadud kümnete miljardite suurust toetust ehk sisuliselt võlga unioonilt hakata oma riigieelarvest (protsentidega) tagasi maksma, sest see raha pole enam mingi algusaastate annetus, vaid avanss selleks, et suudaksime tulevikus toetada liitu omakorda vastavalt selle senisele panusele? Lugege erakondade programme ja üritage leida nendele tõsistele küsimustele mingisugust vastust! Kui leiate, andke ka teistele "rumalatele" paberlaevukeses hulpijatele teada. Oleme veel pinnal. Kui kauaks?

kolmapäev, 7. veebruar 2007

Vastus Sakalale

Vastuseks tublile rahvatantsijale
7. veebruari Sakalas pahandab rahvatantsija Leili Kuusk sellepärast, et Vikerraadio hommikuprogrammis käsitleti Viljandis 3. veebruaril peetud "Talvist tantsupidu". Selline ilmselge solvumine hämmastab sügavalt, sest nagu Vikerhommiku saatejuht ka oma saatesõnas rõhutas, tõsteti toimunud tantsupidu üleriigilises raadiokanalis esile just selleks, et rõhutada - meil on Eurovisiooni lauluvõistluse kõrval ka oma rahvakultuurist lähtuvaid pidusid, millest asjalikult kõnelda.
Saatejuht palus spetsiaalselt Piret Ristil minna tantsupidu jälgima ning kommenteerida seda rubriigis "Teritaja", mis ongi mõeldud kultuurisündmuste arvustamiseks. Kohaliku tähtsusega sündmusi pole ajapuudusel just sageli olnud nii ulatuslikult võimalik kommenteerida nagu nüüd seda pidu. Mõeldud oli see helilõik just ettevõtmise laialdaseks tutvustamiseks üle-eestiliselt, samas aga ka tähelepanu juhtimiseks olulistele seikadele, mis korrespondendi ja ka toimetuse arvates võiksid anda sellele ettevõtmisele uue hinguse, seda värskendada ja ühtlasi andes mõtteainet mõningate problemaatiliste seikade (näiteks peojuhi keelekasutus, porine esinemiskoht jms) kohta, mille muutmisega võiks ehk tantsupeo kogumuljet veelgi tõsta.
Heatahtlik kriitika on ju alati suunatud ettevõtmise arendamisele, meie märkustele liig valulik reageerimine aga viitab pigem sellele, et püütakse avalikku arvamust tõrjuda, on niiöelda jäetud loorberitele puhkama. Ja lõpuks, raadioajakirjanikul on alati õigus seada ennast tavainimese positsiooni ja rääkida oma muljetest ning elamustest, süvenemata sealjuures rahvatantsu spetsiifikasse, tundmata korraldajate pikaajalisi traditsioone ja pigistamata seepärast silma kinni mõne ebakoha suhtes, mida ta parajasti näeb või kuuleb. See polnud kaugeltki "lahmiv", vaid vastupidi, konstruktiivne ajakirjanduslik kriitika, mida sisutühjade omamehelike kiidukõnede asemel raadiokuulajad just ootavad. 5. veebruari kommentaaris sellise kriitikaga tegu oligi.
Piret Rist, reporter
Mart Ummelas, saatejuht

pühapäev, 4. veebruar 2007

Meediakommentaar

5. veebruar 2007
Üks kummaline tont kõnnib mööda maailma - inimtegevusest põhjustatud kliimamuutuse tont. Eelmisel reedel avalikustatud valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertkogu IPCC, millesse kuulub väidetavalt 2500 teadlast 130 riigist, raport annab 90%-lise tõenäosusega teada, et viimase 50 aasta ilmastiku soojenemise on tinginud fossiilsete kütuste kasvav kasutamine ehk otseselt inimtegevus. Seda paistavad kinnitavat andmed, mille järgi enne tööstusrevolutsiooni algust oli õhus 280 miljondikku osa süsihappegaasi ja praegu on juba tase 381 miljondikku.
Kui samasugune areng jätkub, võivat sajandi lõpuks olla süsihappegaasi tase juba 550 kuni 900 osa, aga teatavasti ideaalsetes kasvuhoonetingimustes ongi CO2 sisaldus 600 kuni 1000 osa. Ei paista olevat enam millegi üle vaieldagi. Meiegi ajakirjandus on avaldanud siiski, et vaid 66% teadlastest näeb siiski otsest seost inimtegevuse ja kliima soojenemise vahel. Järelikult 1/3 ei näe veel seda otsest seost, sest tegu on väga komplitseeritud nähtuse ja protsessidega. Sest süsihappegaasi lisandumisele atmosfääris võib-olla muidki olulisi põhjusi, näiteks lisandunud vulkaaniline tegevus või ka elusloodus, kes teatavasti samuti eritab märkimisväärselt süsihappegaasi.
Teisalt, kui raport ennustab nüüd temperatuuri tõusuks 21. sajandi jooksul 1,8 kuni 4 kraadi, siis needki prognoosid on täna märksa tagasihoidlikumad kui veel mõne aasta eest. Missugused tagajärjed on sellel polaaralade ja Gröönimaa jää sulamisele, ka selle üle käib endiselt vaidlus ning maailmamere pinnatõusu vahemik liustikujää sulamise tagajärjel kõigub prognoosides samuti suurtes piirides: 7 meetri ja sellest vaid kümnendiku ehk mõnekümne sentimeetri vahel.
Omaette jutt on sellega, missugune on siiski inimkonna osalus ja võimalused seda arengut piirata. Praegused mallid põhinevad ettekujutusel, et fossiilsete kütuste kasutamine jätkub samas mahus sajandi lõpuni. Ühtaegu on selge, et viimase 10 aasta jooksul pole leitud uusi suuri naftamaardlaid ning mõnekümne aasta pärast tuleb tahes-tahtmatult üle minna teistsuguste energiaallikate, näiteks kasvavas mahus tuuma- või siis termotuumaenergeetika kasutamisele. Nende puhul on süsihappegaasi emissioon praktiliselt olematu, ehkki oma osa Maakera soojusbilanssi annavad nemadki.
Võite küsida, miks võtsin üldse selle pealtnäha kõigutamatu raporti meediakommentaari teemaks. Aga sellepärast, et minu arusaamise kohaselt peaks meedia olema selliste globaalset kaalu omavate küsimuste arutamisel lõpuni võimalikult kahtlev, alternatiive, eriarvamusi ja teistsuguseid põhjendusi otsiv, diskussiooni ülal hoidev. Olen küll Soome ajakirjandusest, väga vähe aga Eesti omast leidnud asjalikke kirjutisi nendelt teadlastelt, kes on asjas erineval seisukohal ja tõlgendavad IPCC poolt väljapakutud pealtnäha selgeid arvuridasid teistmoodi. Eestist meenub ainsana vaid meie tunnustatud geoloog akadeemik Anto Raukas, kes on julgenud küsida, kas peaksime vaatama kliimamuutusi ehk märksa laiemas perspektiivis kui 100 või 200 või isegi 1000 aastat, mille kohta meil on enam-vähem tõepäraseid andmeid. Just geoloogid suudavad anda kliimamuutustele ajaliselt märksa pikema perspektiivi ja osutada, et samasuguseid dramaatilisi kliimamuutusi on Maal esinenud juba ammu enne tööstuse ja üldse inimtsivilisatsiooni teket.
Nagu selgub, on maailmas just geoloogid ja ka insenerid sageli teistsugusel seisukohal kui ökoloogid või klimatoloogid. Soomes on väga tuntud teisitimõtleja Turu ülikooli keskkonnatehnika dotsent Jarl Ahlbeck, kes on väga selgelt vaidlustanud IPCC järeldused. Tema väitel kuulub sellesse ekspertkogusse tõsiste loodusteadlaste kõrval ka hulgaliselt usumehi, mitmet masti sotsiolooge ja bioloogia harrastajaid, küllap ka lihtsalt keskkonnapoliitikuid, kes suhtuvad sellesse puhtemotsionaalselt või siis hoopis teistel motiividel. Kui vaatate internetist, näete, et IPCCs on juhtkohtadel, nagu ÜROs ikka, palju mitmesuguste arengumaade tegelasi, kelle üheks eesmärgiks võib-olla nimelt tööstusriikide süüdistamine kõigis maailma hädades. Tegelikult on maailmas ehk vaid 30 uurijat, kes suudavad objektiivselt kogutud andmeid interpreteerida, väidab Ahlbeck viimases Suomen Kuvalehti numbris.
Sama ajakirja meediarubriigis juhib Tuomo Lappalainen tähelepanu sellele, et ehkki 90% soomlastest usub täna inimtegevusest tingitud kliimamuutusse, on umbes 10% soomlastest teisitimõtlejad, ja need on ilmselt inimesed, kes vaatasid mõne aja eest Yleisradiost ülihuvitavat saadet MOTT (Mida oligi tarvis tõestada), selle kohta, et väited kliima dramaatilisest muutusest inimtegevuse mõjul põhinevad kas teataval emotsionaalsel ootusel või sageli ka poliitilistel kaalutlustel. On ju sellise hirmutamisega lihtne pöörata inimeste päid ja koguda sellega valimiskampaanias poliitilisi punkte.
Eriti veel siis, kui suureks pahaks hundiks kuulutada USA administratsioon, kes teadlikult varjavat majandustegevuse mõju kliimale, et toetada oma energeetikafirmade huve. Midagi sarnast on ju kuulda ka viimasel ajal süüdistusena Eesti valitsuse suunas. Olgu, kuidas on, kindlasti on inimtegevusel märkimisväärne mõju nii kliimale kui loodusele, kuid inimese teadlikkus, analüüsivõime ja ausus peaksid vältima seda, et üht või teist teooriat hakatakse pidama a priori ainuõigeks, aksioomiks, ja sellest pimesi juhinduma. Meedia ülesandeks on jääda alati kriitiliseks ja kuulata ära ka teise poole arvamus, ehkki see võib olla selges vähemuses, sest teaduslikku tõde ega tõde laiemaltki ei saa kunagi välja selgitada rahvahääletusega.
Kuulmiseni!

Sõnavabadus kui poliitiliselt korrektne vale

Ettekanne kirjandusfoorumil
Paabeli raamatukogu
15. detsembril 2006
Rahvusraamatukogus
Sissejuhatuseks ja küsimuse püstitamiseks
Minu tänase käsitluse aineks on see, kas sõnavabaduse mõiste, mida nii agaralt avalikkuses pruugitakse, mida innukalt kaitstakse, mille eest võideldakse, mille nimel vannutakse, on midagi rohkemat kui vaid vabadus kõnelda sõnavabadusest ehk siis vaid omamoodi kokkuleppeline metafoor või kõnekäänd millegi muu seletamiseks.
Ma püüan osutada, et sõnavabadus siin ja praegu - nagu ka "seal ja varem" - on ikka olnud vaid poliitiliselt korrektne vale, mida kasutatakse teatud sotsiaalse doktriini või ka utoopia põhjendamiseks, aga ühtlasi vastavat ühiskonda juhtivate jõudude tegevuse õigustamiseks.
Sõnavabaduse määratlusest toona ja nüüd
Vaatame, mida ütleb nõukogude-aegse ENE 7. köide: "Sõnavabadus on kodanikule riigi põhiseadusega tagatud võimalus vabalt väljendada oma arvamusi ja veendumusi; kodaniku põhiõigusi. /---/ NSV Liidu kodanike sõnavabaduse määratleb (NSV Liidu konstitutsiooni § 125), sõnavabaduse kasutamist võimaldab trükikodade, kommunikatsioonivahendite jm. sõnavabaduse teostamiseks vajalike aineliste vahendite kuulumine töörahvale ja tema organisatsioonidele."
Siinkohal ka ettekujutus sõnavabadusest 1940. aasta Eesti NSV konstitutsiooni § 97 põhjal:
"Vastavalt töötava rahva huvidele ja sotsialistliku korra kindlustamiseks tagatakse ENSV kodanikele seadusega:
a) sõnavabadus,
b) trükivabadus,
c) koosolekute- ja miitingutevabadus,
d) tänav-rongkäikude ja meeleavalduste vabadus.
Neid kodanikuõigusi kindlustab trükikodade, paberitagavarade, ühiskondlike hoonete, tänavate, sidevahendite ja nende õiguste teostamiseks vajalike muude aineliste tingimuste andmine töötavale rahvale ja ta organisatsioonidele."
Ma arvan, et paljud meist toona ajakirjanduses tegutsenuist on kogenud, mida siis deklareeritud sõnavabadus tegelikult tähendas, eriti kui see kogematagi läks lahku "töörahva ja tema organisatsioonide" arusaamast sõnavabadusest. Hetkel pikemalt peatumata sellel, kuidas tollal "sõnavabadus" funktsioneeris võime vist süümepiinadeta väita, et sõnavabadus nõukogude ajal oli üksnes poliitiliselt korrektne vale, sisuliselt demagoogiline deklaratsioon tegeliku sõnavabaduse piiramise küüniliseks õigustamiseks.
Ent see ei tähenda muidugi, et sõnavabaduse piirid olid kogu vastava perioodi jooksul ühesugused ning sõnavabadust oma moondunud kujul üldse poleks olnud või seda poleks üritatudki rakendada. Seda on tähtis möönda, et mõista, kuidas muidu oleks võinud absoluutselt sõnavabaduseta ühiskond nii kiiresti üle kasvada tänapäeval deklareeritavaks täieliku sõnavabadusega Eesti Vabariigiks.
Vaadelgem nüüd Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 sõnastust:
"Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides."
Kõigepealt hakkab silma, et kui ENSV konstitutsioonis kindlustatakse sõnavabadust väidetavalt omandi kuulumisega töötavale rahvale, siis Eesti Vabariigi Põhiseaduses tegeldakse vaid juhtumitega, mille puhul täielik sõnavabadus on seadustega piiratud. Paraku tekitab selline lähenemine samalaadseid küsimusi kui toona deklareeritud sõnavabaduse määratluski.
Võib näiteks küsida, kas oskaks keegi nimetada midagi ühiskonnaga seotut, mida ei saaks "avaliku korra", "kõlbluse" või kellegi "hea nime" kaitseks paigutada nende seadusega sätestatud piirangute alla, eriti kui seda nõuavad "riigi ja kohaliku omavalitsuse" huvid, mis teatavasti on alati erapoolikud ehk neis valitsevate poliitiliste jõudude tahte ja suvaga määratletud!? Oleme selliseid sõnavabaduse piiranguid näinud lõppeva aasta jooksul mitmel puhul ja küsinud endalt, kas sõnavabaduse täpsema määratluse puhul oleksid ära jäänud nii mõnedki süüdistused, kohtuasjad, kodanike psüühiline ja moraalne tagakiusamine.
Tegelikkus osutab, et ka täna pole Eestis mingeid selliseid seadusi, mis otseselt ja konkreetselt kaitseksid sõnavabadust (või ajakirjandusvabadust) ja selle kasutajat, küll on aga ohtralt neid seadusi, mis seda nii või teisiti piiravad, näiteks andmekaitseseadus, reklaamiseadus ja paljud teised ikka sellesama Põhiseaduse vastavaid piiramist lubavaid sätteid ära kasutavad ja realiseerivad aktid. Hoolimata taastatud Eesti Vabariigi algusaegadel ilmnenud püüdlustest kuidagi kaitsta sõnavabadust ja selle kasutajat ka seaduse tasandil, jättes vähem ruumi suvalisusele ja poliitilisele otsustusele, pole sellest tänini asja saanud.
Olgu siinkohal juhitud tähelepanu, et Soomes jõustus 2004. aasta algul uus sõnavabaduse seadus, mis asendas varasemad trükivabaduse ja raadioseadused. Uus seadus sätestab täpsemalt sõnavabadusega kaasneva vastutuse, seda nii traditsioonilises meedias kui veebis, samuti vastutavate toimetajate vastutusala piirid, sätted õienduste ja vastuste esitamiseks väljaannetes jne.
Tuleb kahjuks tõdeda, et nagu mõningad muudki meil deklareeritavad õigused on ka sõnavabadus tänases Eestis suuresti vaid sõnakõlks ehk poliitiliselt korrektne vale. Sõnavabadust realiseerida sooviv kodanik, eelkõige aga ajakirjanik satub selle tulemusena pahatihti olukorda, kus sõnavabadus võrdsustub tema jaoks praktikas enesetsensuuriga ehk otsekohesemalt öeldes - allumisega konjunktuurile.
Ühtaegu pole kaitset ka meedias käsitletud isikuil, sest meil puudub sõltumatu ja toimiv ajakirjanduse eneseregulatsiooni süsteem. Euroopalikule traditsioonile vastav Avaliku Sõna Nõukogu tegutseb ilma väljundita avalikkusse, sest väljaanded selle otsuseid ei avalda. Sisuliselt toimib nõnda eneseregulatsiooni suhtes meediaomanike majanduslik tsensuur.
Ühtaegu tegutseb tööandjate ühendusele sarnaneva kirjastajate ja meediafirmade katusorganisatsiooni Eesti Ajalehtede Liidu juures Pressinõukogu nimeline klubi, mida kahetsusväärselt nimetab ka Riigikantselei ülalpeetav riik.ee portaal ajakirjanike loodud kohtuväliseks organiks, mis lahendab kaebusi vastavalt ajakirjanduse headele tavadele. Paraku näitab selline märkus vaid riigivõimu täielikku teadmatust ja soovi mitte võtta endale mingit vastutust sõnavabaduse tagamise eest selle kõige olulisemal alal - ajakirjanduses.
Reaalpoliitiline sõnavabadus: (enese)tsensuur siis ja nüüd
Nõukogude perioodil rakendati tsensuuri riigi- ja sõjasaladuse kaitsmise sildi all, see osa tsensuurist oli mitmetasandiline ja väga täpselt sätestatud. Olen toonase Glavliti esindaja tööruumis juhtunud nägema pakse köiteid, mida ta oma töös tekstide, sealhulgas ka raadiosaadete ümberkirjutiste kallal kasutas. Täna selliseid koodekseid tõenäoliselt ei ole, aga kas see tähendabki automaatselt, et ka "tsensuuri ei ole". Rääkimata sellest, et sõnavabadus ja tsensuur pole olemuslikult vastandid ega teineteist välistavad mõisted. Ka meie sõnavabadust tsenseerivad ju paljud seadused ja määrused, ainult et võrreldes varasema ajaga on nad üldjuhul avalikud, ehkki muidugi mitte päriselt.
Palju keerukam nähtus on enesetsensuur, mis esines nii toona kui nüüd, ainult et selgelt vastupidise funktsiooniga. Nõukogude perioodil mõõdukas ja teadlik enesetsensuur, mis väljendus tõeste faktide esitamises süsteemile vastuvõetavas vormingus, sõnumi toomises auditooriumini ridade vahelt või ümberütlemise, metafoorina huumori ja iroonia vahenditega, võimaldas sõnavabadust mingilgi määral realiseerida. Loomulikult ei olnud enesetsensuur alati suunatud sõnavabaduse teostamisele, kuid sellisel puhul polnud üldjuhul ka tegu enam ajakirjanikega, vaid lihtsalt ajakirjanduslike funktsionääridega.
Tänasel päeval toimib aga enesetsensuur sageli just vastupidises suunas, sundides avalikult esinevaid inimesi, sealhulgas ajakirjanikke kohaldama oma seisukohti ühiskonnas valitsevaile ideoloogilistele mallidele, toimetusekaaslaste korporatiivsele ja maailmavaatelisele survele, juhtkonna soosingu taotlemisele ja sellega seoses oma lojaalsuse väljendamisele allteksti ja teemavaliku kaudu. Kitsamalt ajakirjanduses tähendab see eelkõige ümbritseva tegelikkuse valikulist kajastamist ja kaasaminemist nn "päevateemadega", teatud sündmuste kallutatud ja doktrineeritud kajastamist, lootuses ära teenida oma väljaande juhtkonna ja ka omanike positiivse suhtumise koos kaasnevate preemiate ja auhindadega. Samuti võimaldab selline käitumine ajakirjanikule soodsama töölepingu, mis kinnistab ta veelgi tihedamalt enesetsensuuri külge. Seda mittevaldavad või muul põhjusel mitte omaks võtvad ajakirjanikud tõrjutakse aegamisi korporatiivsest ajakirjandussüsteemist välja, neist kujuneb kas vabakutseliste, niinimetatud "luuserite", teadlike elukutsevahetajate või siis osaliselt ka suhtekorraldajate seltskond. Nii mõnigi ajakirjanik eelistab eetiliste kompromisside tegemisele hakata avalikult enda teadmisi ja oskusi müüvaks pr-isikuks. See seletab suuresti ka seda, miks suured toimetused regulaarselt uuendavad oma koosseise ja ühes väljaandes töötamine diplomist pensionini, mis on küllalt tavapärane ja soositav Lääne ajakirjanduses, on Eestis ülimalt haruldane, ja seda on seni esinenud vaid avalik-õiguslikes meediakanaleis. Ühtlasi on see kaasa toonud ajakirjanike kutseühenduse nõrkuse, sest ajakirjanikult oodatakse eelkõige lojaalsust mitte üldkehtivaile seadustele ja normidele, vaid omanikele, ja solidaarsust või õieti kambamehelikkust samas seisundis olevate toimetusekaaslastega, mitte aga kogu ajakirjanikkonnaga rahvuslikul või globaalsel tasandil.
Sõnavabadusega manipuleerimise tänastest meetodeist
Monopoolne ja kontsentreeritud ajakirjandus
Sõnavabaduse esmaseks eelduseks on võimaluste ja kanalite rohkus, mille kaudu iga kodanik, ühiskonnaliige saaks edastada oma arvamusi, seisukohti, ideid, veendumusi jne. EV Põhiseadus ei kõnele sellest midagi, kuidas niisuguseid võimalusi tagada, eriti tänases infoühiskonnas. Nõukogude ajal kõneldi vähemasti "töötava rahva" omandist, mis peaks selle tagama. Me teame, missuguses problemaatilises seisus on täna ainsad otseselt erakapitalist mittesõltuvad suured meediakanalid ehk rahvuslik raadio ja rahvuslik televisioon, ja on olnud kogu uue iseseisvuse aja tänase päevani välja. Jätkuvad seadusemuudatused ja poliitiline kemplemine kõrgema otsustusõiguse ümber, rääkimata ilmselt ebapiisavaist majanduslikest võimalustest pole kahtlemata aidanud kaasa sõnavabaduse tegelikule tagamisele.
Ülejäänud meedia puhul pole aga reeglina ka Põhiseadusel mingit jõudu, et tagada nende vahendusel sõnavabadust, sest välisomanduses olevad ajalehed, tele- ja raadiokanalid ei lähtu oma tegevuses kindlasti mitte esmajoones meie Põhiseadusest ega selle kaudu sõnavabaduse tagamise vajadusest Eesti Vabariigis. Seda ei saa neile ka ette heita, sest Eesti legitiimsed võimuorganid on neile selleks ka täieliku õiguse ja voli andnud. Kuna enamik TV-saadete formaate on tänapäeval välismaalt sisse ostetud, siis ei ole Eesti ühiskonnal sageli enam mingit sisulist õigust ega võimalustki vältida nende kaudu sõnavabadusega manipuleerimist, kellelegi "avalikkuse" müümist, ühekülgse ja tasakaalustamata valimispropaganda tegemist või Põhiseaduses deklareeritud mitmesuguste kodanikegruppide õiguste kaitset. Kuna sõnavabadust kaitsvaid seadusi ega sellega kaasnevat konkreetset vastutust pole, siis võivad telekanalite juhid, kaudselt aga formaatide loojad ja kanalite aktsionärid, dikteerida ja manipuleerida meie ühiskonnaga, süstides meie vaatajate teadvusse neile vajalikke ideoloogilisi, tarbimis- või muid malle, sätestades näiteks, missuguseid inimtüüpe peab esile tõstma tõsielu-showdes ehk banaalselt öeldes - kes on need tähed, kes meile peavad tantsima ja üldse meeldima.
Sõnavabadusega manipuleerimise põhiliseks vahendiks on niisiis meedia monopoliseerumine, kontsentreerumine, meediakanalite ristomandus ja välismaisus. Tihtilugu väidetakse, et sisutootjaiks on siiski omamaised ajakirjanikud ja toimetajad. See on siiski vaid nõrk argument, sest firmades ja väljaannetes toimib range hierarhilisuse printsiip, mis eeldab otsest ja vahetut lojaalsust oma juhtkonnale ning tulemuslikkuse hindamist pelgalt majanduslike kategooriate alusel. Äsja nägime sellise suhtumise eredat väljendust seoses ühe kommertstelekanali programmijuhi äkilise väljavahetamisega, kes ei rahuldanud enam välisomanike otseselt kasumlikkusele orienteeritud majandushuve.
Korporatiivne toimetuskultuur
Palju keerulisem ja komplitseeritum viis sõnavabadusega manipuleerida on väljaande või toimetuse sisene ja see põhineb sihiteadlikul personalivalikul ning töötajate psühholoogilisel mõjutamisel enesetsensuuri järgimiseks. Väidetavalt on selles suur osa niinimetatud avatud toimetusruumide põhimõtte rakendamisel. Avatud toimetuses satub ajakirjanik, eriti alustav, noor ajakirjanik psühholoogiliselt väga tugevasse mõjuvälja, kus suhtumisi ja hoiakuid dikteerivad toimetuse autoriteedid, sageli juhtkonna poolt selgelt esile tõstetud ja ühtlasi majanduslikult motiveeritud niinimetatud staarajakirjanikud.
Teemade ja hoiakute valikul, olulise eristamisel väljaande jaoks väidetavalt ebaolulisest, sellest mis tõstab lugejahuvi võrreldes sellega, mis lugejale väidetavalt huvi ei paku, maksab peamiselt staaride sõna. Kindlasti soovivad noored nende varem mitteformaalses olukorras väljendatud hoiakutega innukalt solidariseeruda ja kaitsevad sellega seoses samasuguseid teemasid ja hoiakuid toimetuste koosolekuil, tehes seda otsekui omast peast ja demokraatlikult, kuid sisuliselt alludes vaid enesetsensuuri survele. Kuna staarajakirjanike korpus meie väljaannetes ja kanaleis on reeglina üsna piiratud suurusega, siis ei valmista toimetuste juhtkondadele ka suurt vaeva ega nõua erilisi kulutusi neid selleks piisavalt motiveerida, et nad oma funktsiooni kohusetruult täidaksid. Mõni neist võib pidevas rotatsiooniprotsessis arvestada ka vastutusrikkama ja veelgi tulusama ametipostiga, saada peatoimetajaks või isegi millekski enamaks.
Juhtimispsühholoogiline mõjutamine
Kõige komplitseeritum, küllap aga kõige efektiivsem viis sõnavabadust manipuleerida, pealegi reeglina ilma, et sellest jääks mingit selget märki või järelmit, mille põhjal väidetavat tegevust tagantjärele tõestada või avalikustada, on juhtimispsühholoogiline mõjutamine näiteks töölepingute, nelja silma all antud soovituste, personali ümberpaigutuste, väljaannete ülesehituse ja rubriikide muutmise, kaastööde hülgamise või suvalise toimetusliku redigeerimise, programmide ümberkorralduste ja saadete sisu ning väljastamisaegade sihipärase manipuleerimise kaudu.
Vaieldamatult kuuluvad ajakirjanduse ja kogu meedia tavapärase tegevuse juurde kõik eelnimetatud meetodid, just seepärast on eriti keeruline eristada selliseid juhtumeid, kui need toimuvad vaba ajakirjanduse kui demokraatliku ühiskonna ühe põhialuse põhjendatud huvides ja sõnavabaduse aktsepteeritavais raamides, millal aga eesmärgiks on saavutada nimelt enesetsensuuri käivitumine ja avaldatava sõnumi mõjutamine muudes kui avalikes huvides.
Olen oma pikas toimetajatöös isiklikult kogenud kõiki eelnimetatud viise minu kui ajakirjaniku sõnumi mõjutamiseks ja minu enesetsensuuri käivitamiseks. Tunnistan siinkohal, et olen rakendanud enesetsensuuri nii nõukogude ajal kui uues Eesti Vabariigis, küll erinevail motiividel. Nõukogude ajal üritasin vormiliselt vastuvõetava tõe raames edastada minu jaoks olulist sõnumit, teenida oma tollase küllap üsna piiratud arusaamise seisukohalt "ajakirjanduslikku tõde". Olin valmis deklaratiivselt nõustuma nõukogude ühiskonna atribuutidega, kuid püüdsin selle taustal esitada oma arusaama minu jaoks olulistest väärtustest, mille oli kaasa saanud mittenõukoguliku koduse kasvatusega. Arvestades minu noorust ja kogenematust polnud sellel kahtlemata erilist kõlapinda ning konflikt süsteemiga ja minu eemaldamine tollasest ajakirjandusest polnud kahtlemata tingitud teadlikust protestist ega dissidentlusest, vaid küllap üksnes nooruse rumalusest.
Taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduses olen läbi elanud mitu perioodi, mis on võimaldanud mul näha näiteks ühe eraraadiokanali tegelikku manipuleerimist tööks teatud maailmavaatelise ja seejärel erakondliku mõju levitamisel Eesti ühiskonnas. Olen tõusnud avalik-õigusliku kanali juhtkonda ja olnud sunnitud sealt peagi lahkuma, sest pole soostunud poliitikute soovidega seda institutsiooni tasalülitada. Olen tegelnud ka teadliku pr-tööga ühiskonna kui terviku huvides, et veidigi pidurdada meie intellektuaalset tagasilangust. Töötan täna taas meediakanalis, välistamata siiski, et lepin aegajalt enesetsensuuriga, sest teatavasti pole Eestis täna kõik maailmavaated võrdselt aktsepteeritavad ega minu vaba sõna vaid mulle endale kuuluv sõna. Lisaks toimivad eelnimetatud toimetusesisesed korporatiivsed ja juhtimispsühholoogilised mõjurid. Aga see pole kahtlemata tänase esitluse eesmärk kõnelda oma subjektiivseist probleemidest, ehkki oleks ka rumal väita, et need pole andnud piisavat ainet mu eelnevaile järeldustele ega veendumusele, et sõnavabadus tänaseski Eestis on suuresti veel poliitiliselt korrektne vale, millesse küll erinevail põhjustel ja vahel lausa ennastsalgava kirglikkusega usutakse, nagu võime kindlasti ka sellel foorumil korduvalt veenduda.
Tänan tähelepanu eest!