Lugege alljärgnevat Peeter Helme kirjatükki ja öelge, kas mul pole olnud tuhat korda õigus, et isegi noorema põlvkonna väidetavalt helgemad pead elavad müütide ja ebausu võrgus, mida neisse on istutanud "kolmanda vabariigi" ideoloogilised stambid ja stereotüüpsed valed!?
Tundsin Peeter Helme vanemaid, tema emaga töötasin 8 aastat koos ENE toimetuses, kadunud isaga suhtlesin samuti erinevates seostes. Kuidas on võimalik, et nii hästi meie minevikku tundnud vanemail on poeg, kes ei suuda maailma, oma kodumaad ja selle paljukannatanud inimesi näha muudes kui mustvalgetes värvides!?
Mul pole midagi muud lisada, olen sõnatu. Oleksin veelgi rohkem hämmeldunud, kui see poleks esimene niisugune pime rünnak.
Muidugi oli seda oodata, sest juba mullu sööstis sama mees Sirbis kallale saatele Kirjanduse tähestik, kus me koos eakaaslase Peeter Oleskiga just üritame näidata, kui tühjad on stereotüübid ajaloo käsitlemisel ja kui pimestatud paljud meist on tänapäeva reklaamikirevast, kuid moraalitust ja ebahumaansest tänapäevast. Sest enam ei loeta raamatuid, mis sündisid oma ajas, vaid üksnes ideoloogiliselt tembitud ajalookäsitlusi ja hetketrendidele vastavaid memuaare.
MART UMMELAS
teisipäev, 25. mai 2010
Vastukaja: Ummelase esimesed, teised ja kolmandad mõttemängud*
Mart Ummelas kirjutab möödunud Maalehes sellest, nagu oleks Eestis kuni viimase ajani eksisteerinud kaks järjestikust vabariiki ja nüüd olevat tekkinud või tekkimas kolmas vabariik.
Nimelt käsitleb Ummelas taasiseseisvumist uue riigi tekkena ning „propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Liiduga, ühinemine eurotsooniga jne.“ olevat sillutamas teed kolmandale vabariigile.
Jättes kõrvale selle, mis on ja mis ei ole propagandistlik kampaania, samuti selle, et taasiseseisvumisest rääkides kasutab Ummelas jutumärke, tuleb vaid nentida, et teise ja kolmanda vabariigi mõiste pole mõeldud mitte kõnekujundina, vaid peegeldub konkreetseid arusaamadu, mida Ummelas peab vajalikuks propageerida.
Ummelas alustab artiklit meenutustega Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatist ning kirjeldab seda, kui põhjalikult ta enne olümpiahotelli sisenemist läbi otsiti.
Seejärel ütleb ta järgmise lõigu alguses pahviks löövad sõnad: „Järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980.-1990. aastate vahetusega.“ Nagu võib seega aru saada, on okupatsioonivõimu põlistamise katsena mõeldud olümpiamängud ning nende ajal toimunud kohaliku noore ajakirjaniku šikaneerimine midagi positiivset, midagi meenutamisväärset!
Võimetuna nägema selles midagi erootilist, ei oska ma sellist hoiakut nimetada ka mitte masohhistlikuks…
Võtab lihtsalt sõnatuks.
Mart Ummelase arusaam esimesest, teisest ja kolmandast vabariigist on võrreldavalt jabur. Iseloomustades praegust aega kui kolmandat vabariiki nendib ta, et tänapäeval „oleme liikunud aega, kus mälu on asendumas lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja väiklastel vastuoludel põhineva ajaloolise „tõe“ korduva ümberjutustamisega.“
Ja ometi — märgates küll sellist kahetsusväärset protsessi meie üha pealiskaudsemaks muutuvas maailmas, mida teeb ta ise?
Kurtes noorema põlvkonna mõistmatust ja teadmatust nõukogude aja ja selle eri perioodidel valitsenud erinevate olude suhtes, püüab Ummelas ilmselgelt just sedasama teadmatust ära kasutada panna püsti iseenda peas leiutatud lihtsakoelised müüdid ja mustvalged hinnangud.
Sest mida muud kujutab endast igasuguse mõistetava loogikata esitatud väide, nagu oleks meil olnud 1918-1940 esimene vabariik, mida 1991. aasta 20. augustil mitte ei taastatud vaid selle asemel loodi väidetavalt uus riik. Huvitav, kas Ummelas pole siis tõesti mitte midagi kuulnud dokumendist nimega „Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest“, mille tekst sedastab: „Lähtudes Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise Õiguse subjektina, toetudes 1991. aasta 3. märtsi rahvahääletusel Eesti elanikkonna selgesti väljendatud tahteavaldusele taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus /…/ Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:/…/ Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust…“? Ilmselt mitte, sest ta teatab ise uhkelt, et „Laulvast revolutsioonist ei teadnud ma tollal midagi…“
On ausalt öeldes kummaline tunne kirjutada neid ridu riigis, mis eksisteerib juba pea kaks-kümmend aastat taastatuna ning põhineb mitte ainult mingil kompamatul riigiõiguslikul tasandil restitutsioonilistel printsiipidel, vaid mõjutab eelkõige kodakondsust defineerivate ja reguleerivate seaduste ning muidugi omandireformi kaudu siiamaani iga päev ühel või teisel viisil meie kõigi elu.
Kas see on alati ja ainult hea, on muidugi iseküsimus. Siiski ei saa mitte kuidagi olla küsimus selles, mitmendas vabariigis me elame. Me elame esimeses vabariigis ja nii väga, kui Mart Ummelasele meeldiks oma teiste ja kolmandate vabariikide idee kaudu püüda rehabiliteerida nõukogude okupatsiooni Eestis või näidata Eesti riiklust millegi kipaka, haleda ja väljavahetatavana, jääb see ikkagi vaid tema enda mõttemänguks.
Tobedaks ja neidsamu noori, kelle väikeseid ajalooteadmisi ta kritiseerib, ohustavaks mõttemänguks, aga siiski ei enamaks.
Vt Maaleht Online
PEETER HELME
Nimelt käsitleb Ummelas taasiseseisvumist uue riigi tekkena ning „propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Liiduga, ühinemine eurotsooniga jne.“ olevat sillutamas teed kolmandale vabariigile.
Jättes kõrvale selle, mis on ja mis ei ole propagandistlik kampaania, samuti selle, et taasiseseisvumisest rääkides kasutab Ummelas jutumärke, tuleb vaid nentida, et teise ja kolmanda vabariigi mõiste pole mõeldud mitte kõnekujundina, vaid peegeldub konkreetseid arusaamadu, mida Ummelas peab vajalikuks propageerida.
Ummelas alustab artiklit meenutustega Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatist ning kirjeldab seda, kui põhjalikult ta enne olümpiahotelli sisenemist läbi otsiti.
Seejärel ütleb ta järgmise lõigu alguses pahviks löövad sõnad: „Järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980.-1990. aastate vahetusega.“ Nagu võib seega aru saada, on okupatsioonivõimu põlistamise katsena mõeldud olümpiamängud ning nende ajal toimunud kohaliku noore ajakirjaniku šikaneerimine midagi positiivset, midagi meenutamisväärset!
Võimetuna nägema selles midagi erootilist, ei oska ma sellist hoiakut nimetada ka mitte masohhistlikuks…
Võtab lihtsalt sõnatuks.
Mart Ummelase arusaam esimesest, teisest ja kolmandast vabariigist on võrreldavalt jabur. Iseloomustades praegust aega kui kolmandat vabariiki nendib ta, et tänapäeval „oleme liikunud aega, kus mälu on asendumas lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja väiklastel vastuoludel põhineva ajaloolise „tõe“ korduva ümberjutustamisega.“
Ja ometi — märgates küll sellist kahetsusväärset protsessi meie üha pealiskaudsemaks muutuvas maailmas, mida teeb ta ise?
Kurtes noorema põlvkonna mõistmatust ja teadmatust nõukogude aja ja selle eri perioodidel valitsenud erinevate olude suhtes, püüab Ummelas ilmselgelt just sedasama teadmatust ära kasutada panna püsti iseenda peas leiutatud lihtsakoelised müüdid ja mustvalged hinnangud.
Sest mida muud kujutab endast igasuguse mõistetava loogikata esitatud väide, nagu oleks meil olnud 1918-1940 esimene vabariik, mida 1991. aasta 20. augustil mitte ei taastatud vaid selle asemel loodi väidetavalt uus riik. Huvitav, kas Ummelas pole siis tõesti mitte midagi kuulnud dokumendist nimega „Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest“, mille tekst sedastab: „Lähtudes Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise Õiguse subjektina, toetudes 1991. aasta 3. märtsi rahvahääletusel Eesti elanikkonna selgesti väljendatud tahteavaldusele taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus /…/ Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:/…/ Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust…“? Ilmselt mitte, sest ta teatab ise uhkelt, et „Laulvast revolutsioonist ei teadnud ma tollal midagi…“
On ausalt öeldes kummaline tunne kirjutada neid ridu riigis, mis eksisteerib juba pea kaks-kümmend aastat taastatuna ning põhineb mitte ainult mingil kompamatul riigiõiguslikul tasandil restitutsioonilistel printsiipidel, vaid mõjutab eelkõige kodakondsust defineerivate ja reguleerivate seaduste ning muidugi omandireformi kaudu siiamaani iga päev ühel või teisel viisil meie kõigi elu.
Kas see on alati ja ainult hea, on muidugi iseküsimus. Siiski ei saa mitte kuidagi olla küsimus selles, mitmendas vabariigis me elame. Me elame esimeses vabariigis ja nii väga, kui Mart Ummelasele meeldiks oma teiste ja kolmandate vabariikide idee kaudu püüda rehabiliteerida nõukogude okupatsiooni Eestis või näidata Eesti riiklust millegi kipaka, haleda ja väljavahetatavana, jääb see ikkagi vaid tema enda mõttemänguks.
Tobedaks ja neidsamu noori, kelle väikeseid ajalooteadmisi ta kritiseerib, ohustavaks mõttemänguks, aga siiski ei enamaks.
Vt Maaleht Online
PEETER HELME
neljapäev, 20. mai 2010
KOLMAS VABARIIK*
30 aastat tagasi olin reporterina Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatil. Pidin vahendama Pirita sadamast ja ka olümpiakülast muljeid ja arvamusi regati korralduse ja võistlustulemuste kohta. See eeldas ilmselt minu isiku mitmekordset eelkontrolli, et sain üldse loa siseneda olümpiahotelli, kus iga mõne meetri järel valvasid meid kõiki halli ülikonda riietatud valvsad noormehed. Õnneks ei pidanud ma nendega lähemalt suhtlema. Parim paik tollases regatikompleksis oli siiski raadio ja televisiooni saatekesksue hoone, kus paiknes ahvatlev baar, milles olid müügil igasugu peened välismaa napsid. Põhiliselt viimased ongi jätnud mulle positiivseid mälestusi tollest ajast. Ja mina polnud selles asjas kindlasti ainus.
Minu järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980-90. aastate vahetusega. Tollal ei teadnud ma midagi „laulvast revolutsioonist“, sest lauluhäält mul polnud ega öisel ajal ma ka väljas ei käinud, nagu püüan nüüdki vältida. Küll aga püüdsin ENE toimetuses ja koos sellega kogu kirjastuses „Valgus“ uue aja vaimus ja töökollektiivi nõukogu esimehena tegelda reaalsete (isiku)reformidega. Käisin tollases riiklikus tootmiskoondises „Litera“ nõudmas peatoimetaja Gustav Naani vabastamist ENE peatoimetaja kohalt. Sellele järgnes peagi „edutamisena“ töö kultuuriministeeriumi aseministrina ja koos minister Lepo Sumeraga Glavliti laialisaatmine. See oli reaalsete otsuste ja jõuliste tegude aeg, ehkki tagantjärele pisut naeruväärne, aga seda võiks heal juhul nimetada Teise vabariigi loomiseks. Ehkki rahvuslaste meelest sellist mõistet ei tohtinud siis ega ka nüüd kasutada, leppisid needsamad rahvuslased sama kergelt ja kohe 1938. aasta põhiseaduse asendamisega uue ja edumeelsemaga (?). Mõtlemata sealjuures hetkekski, et just se konstitueeris Teise vabariigi sünni. Rääkimata omandireformi järjepidevuse suvalistest sätetest!
Ja siiski see Teine vabariik tundus mulle kuidagi omane ja lähedane, selle tekkeloogika oli arusaadav, ehkki mitte alati samasuunaline, mida oleksin mina just soovinud. Mida aeg edasi, seda enam on aga sellest Teisest vabariigist vähem järele jäänud. Kogu tollane pööre on mattunud unustusse ja sellega seotud fakte tõlgendatakse üha rohkem folkloorselt, et mitte öeklda – mütoloogiliselt. Juba tänavu saime kogeda kõige kummalisemaid visioone ja selgitusi 20 aasta tagustele sündmustele. mille järgi „taasiseseisvumine“ polnudki üldse iseseisvumine, vaid mingi välispidise jõu realiseerumine selles Euroopa killus, mida siinne rahvas on harjunud nimetama Eestiks. Sellist umbusku on süvendanud propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Uniooniga, ühinemine eurotsooniga jne. Rääkimata vähem pädevaist ühinemistest. Mis on pärast kõike seda järel Teise vabariigi suveräänsusest, mille loomisel olid sajad tuhanded meist nii ihu kui hingega osalised!? Paljude jaoks meist on edasine areng olnud üldse arusaadav/arusaamatu? Oleme lasknud võimu- ja meediamasinal meiega manipuleerida, ilma et oleksime üldse pidanud kujundama oma isiklikku sisulisemat suhtumist sellesse, mis meie riigiga üldse edasi juhtub.
Pole ka ime, sest oleme liikunud aega, kus mälu on kadunud või õieti asendunud lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja tänapäeva vastuoludel põhineva ajaloo korduva ümberjutustamisega. Noorem põlvkond, kelle jaoks nõukogude aeg koondub mõistetesse „Stalin“ ja „küüditamine“ ühelt poolt ning „kamabatoon“ ja „nostalgia“ teiselt poolt, ei saa üldse aru, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nemad on ju enamjaolt juba KOHAL, ja sugugi mitte enam Eestis, vaid reeglina kuskil mujal. Kolmas vabariik võiks olla selle kummalise olemisvormi nimi, kus mälu on peaaegu kustunud, elame ühest (valimis)kampaaniast teiseni ning enamiku noorte jaoks on Eesti vaid mingi paratamatu vaheperemees enne tegelikku vabasse maailma sisenemist. Kuna minu ja eakaaslaste iga ei luba enam kaasa lüüa selles globaalses õnnemängus, tunnetame kogu olemusega, et see riik ja ühiskond, mis meie ümber täna vohab, kujutab endast hoopis midagi muud, mille sünni juures me kunagi ise olime. Ja ausalt öeldes läheb meile kõik see, mis on väljaspool meie kõige isiklikumat elu ja tagasihoidlikku toimetulekut, üha vähem korda. Kolmandas vabariigis ei valitse enam esimesed ega teised, vaid kolmandad jõud, olgu neiks kas või Ühtse Eesti teatrikoomuski tegijad. Me ei solvu sellest siiski ülemäära, me oleme loobunud pahandamast, sest me teame, et oleme paratamatult arengust väljas, mingil arengu kõrvalteel, kus meiega ei arvesta keegi ega hooli me ise ka sellest eriti, mis või kes seal peateel mingeid tobedaid tükke teeb
*ilmunud lühendatult 20. mai Maalehes
Minu järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980-90. aastate vahetusega. Tollal ei teadnud ma midagi „laulvast revolutsioonist“, sest lauluhäält mul polnud ega öisel ajal ma ka väljas ei käinud, nagu püüan nüüdki vältida. Küll aga püüdsin ENE toimetuses ja koos sellega kogu kirjastuses „Valgus“ uue aja vaimus ja töökollektiivi nõukogu esimehena tegelda reaalsete (isiku)reformidega. Käisin tollases riiklikus tootmiskoondises „Litera“ nõudmas peatoimetaja Gustav Naani vabastamist ENE peatoimetaja kohalt. Sellele järgnes peagi „edutamisena“ töö kultuuriministeeriumi aseministrina ja koos minister Lepo Sumeraga Glavliti laialisaatmine. See oli reaalsete otsuste ja jõuliste tegude aeg, ehkki tagantjärele pisut naeruväärne, aga seda võiks heal juhul nimetada Teise vabariigi loomiseks. Ehkki rahvuslaste meelest sellist mõistet ei tohtinud siis ega ka nüüd kasutada, leppisid needsamad rahvuslased sama kergelt ja kohe 1938. aasta põhiseaduse asendamisega uue ja edumeelsemaga (?). Mõtlemata sealjuures hetkekski, et just se konstitueeris Teise vabariigi sünni. Rääkimata omandireformi järjepidevuse suvalistest sätetest!
Ja siiski see Teine vabariik tundus mulle kuidagi omane ja lähedane, selle tekkeloogika oli arusaadav, ehkki mitte alati samasuunaline, mida oleksin mina just soovinud. Mida aeg edasi, seda enam on aga sellest Teisest vabariigist vähem järele jäänud. Kogu tollane pööre on mattunud unustusse ja sellega seotud fakte tõlgendatakse üha rohkem folkloorselt, et mitte öeklda – mütoloogiliselt. Juba tänavu saime kogeda kõige kummalisemaid visioone ja selgitusi 20 aasta tagustele sündmustele. mille järgi „taasiseseisvumine“ polnudki üldse iseseisvumine, vaid mingi välispidise jõu realiseerumine selles Euroopa killus, mida siinne rahvas on harjunud nimetama Eestiks. Sellist umbusku on süvendanud propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Uniooniga, ühinemine eurotsooniga jne. Rääkimata vähem pädevaist ühinemistest. Mis on pärast kõike seda järel Teise vabariigi suveräänsusest, mille loomisel olid sajad tuhanded meist nii ihu kui hingega osalised!? Paljude jaoks meist on edasine areng olnud üldse arusaadav/arusaamatu? Oleme lasknud võimu- ja meediamasinal meiega manipuleerida, ilma et oleksime üldse pidanud kujundama oma isiklikku sisulisemat suhtumist sellesse, mis meie riigiga üldse edasi juhtub.
Pole ka ime, sest oleme liikunud aega, kus mälu on kadunud või õieti asendunud lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja tänapäeva vastuoludel põhineva ajaloo korduva ümberjutustamisega. Noorem põlvkond, kelle jaoks nõukogude aeg koondub mõistetesse „Stalin“ ja „küüditamine“ ühelt poolt ning „kamabatoon“ ja „nostalgia“ teiselt poolt, ei saa üldse aru, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nemad on ju enamjaolt juba KOHAL, ja sugugi mitte enam Eestis, vaid reeglina kuskil mujal. Kolmas vabariik võiks olla selle kummalise olemisvormi nimi, kus mälu on peaaegu kustunud, elame ühest (valimis)kampaaniast teiseni ning enamiku noorte jaoks on Eesti vaid mingi paratamatu vaheperemees enne tegelikku vabasse maailma sisenemist. Kuna minu ja eakaaslaste iga ei luba enam kaasa lüüa selles globaalses õnnemängus, tunnetame kogu olemusega, et see riik ja ühiskond, mis meie ümber täna vohab, kujutab endast hoopis midagi muud, mille sünni juures me kunagi ise olime. Ja ausalt öeldes läheb meile kõik see, mis on väljaspool meie kõige isiklikumat elu ja tagasihoidlikku toimetulekut, üha vähem korda. Kolmandas vabariigis ei valitse enam esimesed ega teised, vaid kolmandad jõud, olgu neiks kas või Ühtse Eesti teatrikoomuski tegijad. Me ei solvu sellest siiski ülemäära, me oleme loobunud pahandamast, sest me teame, et oleme paratamatult arengust väljas, mingil arengu kõrvalteel, kus meiega ei arvesta keegi ega hooli me ise ka sellest eriti, mis või kes seal peateel mingeid tobedaid tükke teeb
*ilmunud lühendatult 20. mai Maalehes
esmaspäev, 3. mai 2010
Soome ajakirjandus I-A Masso kõverpeegelduses
Vt ka Postimees 28. aprill 2010
Austan sügavalt Iivi Anna Massot ja tema mõtteid, aga vaid kuni umbes aastani 2005. Olin enne seda teinud temaga mitu pikka raadiointervjuud, külastades teda Helsingis või võõrustades Tallinnas. Neis väljendus siiras poolehoid Soome ühiskonna sotsiaalseile valikuile ning ettevaatlik, kuid tuntav kriitika Eesti väärate valikute suhtes. Viimasel viiel aastal olen aga märganud üha kasvava hämminguga, missugust ideoloogilist platvormi on I-A Masso nüüd kaitsma asunud (või saadetud). Muide, selliseid Soomes elavaid eestlasi, kelle ainsaks juhtideeks näib olevat neid heatahtlikult vastuvõtnud riiki näidata üksnes võimalikult mustades värvides, on olnud ennegi, näiteks üks 1990. aastate alguse ajalehekorrespondent, kelle mürgised lood lõppesid peagi sellega, et töösuhe temaga peatati. Selline suhtumise kannapööre Masso puhul tekitab alati kiusliku küsimuse, miks? Kas tõesti on tunnustatud sotsioloog saanud mõnest Soome asutusest sule sappa, jäänud valimata või, vastupidi, ise pole oma Ameerika-aastate järel suutnud omaks võtta „uue kodumaa“ paratamatuid realiteete ja sotsiaalset võrdõiguslikkust!?
Olen olnud seotud Soomega juba vähemalt veerand sajandit. Algul väljasõidukeeluga giidi-tõlgina, kui iga soomlasest turist kutsus mind mu hea keeleoskuse ja Soome elu kõrge hindamise pärast külla, aga pidin neile delikaatselt vastama, et kahjuks „ma praegu ei saa, ülikool ja raha jne“. Seejärel algas 1990. a. mu kaastöö Soome ajalehtedele. Olin 3 aastat Helsingin Sanomate korrespondent Eestis ning vahendasin üleminekuaja kõiki tähtsamaid sündmusi, vahel lausa igapäevaselt. Pöördeööl 20. augustil 1991 olin HS-i toimetuses ja kuulasin viimast idaimpeeriumi vaba raadiojaama Eesti Raadiot ning vahendasin sealt tulevaid uudiseid värskesse lehenumbrisse. Samu uudiseid edastasin päev hiljem Helsingis resideerunud väliminister Lennart Merile. Minu töö tulemusena ilmus tol ööl HS-i 7 trükki, nii et teade Eesti (taas)iseseisvumisest jõudis maailma ajakirjandusse enne, kui ükski Eesti leht oleks seda suutnud teha.
Nii tollal kui alati hiljem olen ma alati tundnud Soome ajakirjanduse ning kõigi vähegi asjatundlike ajakirjanike siirast ja vahel lausa ülevoolavat poolehoidu eestlaste ja Eesti saatuse suhtes. Just see vihastab kõige rohkem, kui loen nüüd soomalsi hästi tundvalt I-A Masso täiesti ebaõiglaseid süüdistusi HS-i ja kogu Soome ajakirjanduse aadressil. Jah, näiteks Ilta-Sanomat või mõni kõmuajakiri korjas toona ja korjab ka nüüd üles põgusaid negatiivseid muljeid Eesti tegelikkusest, kuid see on harv erand ja alati märksa pehmem tekst kui meie enda rentsliajakirjanduses ilmuvad lood. Pealegi pole need juhtumid ega inimsaatused Soome poolel kunagi välja mõeldud, vaid Eesti tegelikkus on andnud neile alati objektiivset ja vahel lausa traagilist materjali. Võiksime endalt küsida, kas (Soome) ajakirjandus peaks mõne asja puhul silma kinni pigistama, et Eestit näidata rohkem „Kunglana“!? Ent kas see on tõesti ausa ajakirjanduse eesmärk jätta märkamata näiteks Eestis lokkav prostitutsioon, mis pandeemiliselt seilab iga nädal ka Soome, meie jõhkrate mehepoegade üha lisanduvad röövretked mitte üksnes Soome, vaid kodu Euroopasse, või turvalises sotsiaalvõrgustikus elanud soomlastele täiesti mõistetamatu Eesti võimude suhtumine inimeste ellujäämisse kriisiajal a la „uppuja päästmine on uppuja enda asi, ka siis, kui viimasedki päästevahendid on eelarvest imaginaarse euro nimel ära kärbitud!“
I-A Masso süüdistused on seotud mõningate suvaliselt välja nopitud HS-i artiklitega, mida tavaliselt on toimetanud eriprojektina Eestisse saabunud ajakirjanikud. Miks ei märka ta aga näiteks HS-i Tallinna korrespondendi Kaja Grünthal-Kunnase aastakümne pikkust säravat ja sügavuti minevat tööd Eesti elu esitlemisel ja väga positiivsel kajastamisel? Kaja on legendaarse Grünthalite (Ridala) suguvõsa üks järeltulijaid ning saanud Eestis toredaid lapsi oma abikaasa Leo Kunnasega, keda võiks pidada kõige ausamaks Eesti sõjameheks. Juba paar aastakümmet on Eesti elu kõigis tema rõõmudes ja muredes terava sulega vahendanud tänane kuue Kesk-Soome ajalehe ühiskorrespondent, eestistunud soomlane Jorma Rotko. Ka allakirjutanu ise on kirjutanud tuhandeid lugusid Eesti kohta, säilitades muidugi vabas maailmas omaks võetud aususe ja sõltumatuse nõudeid, mõeldes eelkõige oma lugejaskonna parima informeerimise vajadusele. Kahtlemata on ka need kirjutised sisaldanud kuigivõrd kriitikat, vahel vägagi valusat, kuid kas tõesti sooviks I-A Masso, et Eesti hakkaks oma rahvusliku ebaobjektiivsuse nõudega rahvusvahelistes ajakirjandusvabaduse hinnangutes kukkuma Soomest veelgi kaugemale? Juhul kui siinseid probleeme hakataks kinni mätsima, onupoja poliitikat järgides siluma ja roosamannamana näitama, järgima seda petlikku ideoloogilist „rahvusliku“ vöökirja mustrit, mida kasutatatakse Eestis siinseid probleeme käsitledes!?
Ma ei tahaks lõpuks hakata I-A Masso kirjutist üldse üksipulgi lahkama, sest kahjuks on see sündinud algusest peale kummalise kõverpeegli kaudu. Alustuseks tuleks meil iseenda jaoks selgeks teha Eesti elu objektiivsed probleemid ja nõrkused ning seejärel püüda hakata sellel alusel hindama, kas naabermaa ajakirjanikud on ikka suutnud neid rahvusvahelisselt aktsepteeritaval tasemel ja piisava erapooletusega valgustada. I-A Massol tasuks läbi lugeda viimane Eesti inimarengu aruanne 2009, enne kui suu täis võtta. Kahjuks on I-A Masso valinud just vastupidise tee: unustagem kõik selle, mis Eestis tegelikult toimub ja juhtub, loogem endale silme ette pildi mingist ebareaalsest „ideaalvabariigist“ ning siis hakakem selle põhjal kottima naaberriigi ajakirjandust selle eest, et ta pole oma silmi teise Euroopa Liidu liikmesriigi, lähima naabri ilmsete sotsiaalsete probleemide ja vigade suhtes (võltsist sõbramehelikkusest) silmi sulgenud. Usun, et see on väga ebaproduktiivne tee. Lisaks ütleksin, et ka Eesti elu karm kriitik Sami Lotila on siiski oma kirjutistes teinud sageli märksa rohkem õigeid järeldusi Eesti elu ebakohtade kohta kui I-A Massol on õnnestunud hinnates Soome ajakirjanduse „objektiivsust“.
*Ilmunud kärbitud kujul Postimehes 3. mail 2010
Austan sügavalt Iivi Anna Massot ja tema mõtteid, aga vaid kuni umbes aastani 2005. Olin enne seda teinud temaga mitu pikka raadiointervjuud, külastades teda Helsingis või võõrustades Tallinnas. Neis väljendus siiras poolehoid Soome ühiskonna sotsiaalseile valikuile ning ettevaatlik, kuid tuntav kriitika Eesti väärate valikute suhtes. Viimasel viiel aastal olen aga märganud üha kasvava hämminguga, missugust ideoloogilist platvormi on I-A Masso nüüd kaitsma asunud (või saadetud). Muide, selliseid Soomes elavaid eestlasi, kelle ainsaks juhtideeks näib olevat neid heatahtlikult vastuvõtnud riiki näidata üksnes võimalikult mustades värvides, on olnud ennegi, näiteks üks 1990. aastate alguse ajalehekorrespondent, kelle mürgised lood lõppesid peagi sellega, et töösuhe temaga peatati. Selline suhtumise kannapööre Masso puhul tekitab alati kiusliku küsimuse, miks? Kas tõesti on tunnustatud sotsioloog saanud mõnest Soome asutusest sule sappa, jäänud valimata või, vastupidi, ise pole oma Ameerika-aastate järel suutnud omaks võtta „uue kodumaa“ paratamatuid realiteete ja sotsiaalset võrdõiguslikkust!?
Olen olnud seotud Soomega juba vähemalt veerand sajandit. Algul väljasõidukeeluga giidi-tõlgina, kui iga soomlasest turist kutsus mind mu hea keeleoskuse ja Soome elu kõrge hindamise pärast külla, aga pidin neile delikaatselt vastama, et kahjuks „ma praegu ei saa, ülikool ja raha jne“. Seejärel algas 1990. a. mu kaastöö Soome ajalehtedele. Olin 3 aastat Helsingin Sanomate korrespondent Eestis ning vahendasin üleminekuaja kõiki tähtsamaid sündmusi, vahel lausa igapäevaselt. Pöördeööl 20. augustil 1991 olin HS-i toimetuses ja kuulasin viimast idaimpeeriumi vaba raadiojaama Eesti Raadiot ning vahendasin sealt tulevaid uudiseid värskesse lehenumbrisse. Samu uudiseid edastasin päev hiljem Helsingis resideerunud väliminister Lennart Merile. Minu töö tulemusena ilmus tol ööl HS-i 7 trükki, nii et teade Eesti (taas)iseseisvumisest jõudis maailma ajakirjandusse enne, kui ükski Eesti leht oleks seda suutnud teha.
Nii tollal kui alati hiljem olen ma alati tundnud Soome ajakirjanduse ning kõigi vähegi asjatundlike ajakirjanike siirast ja vahel lausa ülevoolavat poolehoidu eestlaste ja Eesti saatuse suhtes. Just see vihastab kõige rohkem, kui loen nüüd soomalsi hästi tundvalt I-A Masso täiesti ebaõiglaseid süüdistusi HS-i ja kogu Soome ajakirjanduse aadressil. Jah, näiteks Ilta-Sanomat või mõni kõmuajakiri korjas toona ja korjab ka nüüd üles põgusaid negatiivseid muljeid Eesti tegelikkusest, kuid see on harv erand ja alati märksa pehmem tekst kui meie enda rentsliajakirjanduses ilmuvad lood. Pealegi pole need juhtumid ega inimsaatused Soome poolel kunagi välja mõeldud, vaid Eesti tegelikkus on andnud neile alati objektiivset ja vahel lausa traagilist materjali. Võiksime endalt küsida, kas (Soome) ajakirjandus peaks mõne asja puhul silma kinni pigistama, et Eestit näidata rohkem „Kunglana“!? Ent kas see on tõesti ausa ajakirjanduse eesmärk jätta märkamata näiteks Eestis lokkav prostitutsioon, mis pandeemiliselt seilab iga nädal ka Soome, meie jõhkrate mehepoegade üha lisanduvad röövretked mitte üksnes Soome, vaid kodu Euroopasse, või turvalises sotsiaalvõrgustikus elanud soomlastele täiesti mõistetamatu Eesti võimude suhtumine inimeste ellujäämisse kriisiajal a la „uppuja päästmine on uppuja enda asi, ka siis, kui viimasedki päästevahendid on eelarvest imaginaarse euro nimel ära kärbitud!“
I-A Masso süüdistused on seotud mõningate suvaliselt välja nopitud HS-i artiklitega, mida tavaliselt on toimetanud eriprojektina Eestisse saabunud ajakirjanikud. Miks ei märka ta aga näiteks HS-i Tallinna korrespondendi Kaja Grünthal-Kunnase aastakümne pikkust säravat ja sügavuti minevat tööd Eesti elu esitlemisel ja väga positiivsel kajastamisel? Kaja on legendaarse Grünthalite (Ridala) suguvõsa üks järeltulijaid ning saanud Eestis toredaid lapsi oma abikaasa Leo Kunnasega, keda võiks pidada kõige ausamaks Eesti sõjameheks. Juba paar aastakümmet on Eesti elu kõigis tema rõõmudes ja muredes terava sulega vahendanud tänane kuue Kesk-Soome ajalehe ühiskorrespondent, eestistunud soomlane Jorma Rotko. Ka allakirjutanu ise on kirjutanud tuhandeid lugusid Eesti kohta, säilitades muidugi vabas maailmas omaks võetud aususe ja sõltumatuse nõudeid, mõeldes eelkõige oma lugejaskonna parima informeerimise vajadusele. Kahtlemata on ka need kirjutised sisaldanud kuigivõrd kriitikat, vahel vägagi valusat, kuid kas tõesti sooviks I-A Masso, et Eesti hakkaks oma rahvusliku ebaobjektiivsuse nõudega rahvusvahelistes ajakirjandusvabaduse hinnangutes kukkuma Soomest veelgi kaugemale? Juhul kui siinseid probleeme hakataks kinni mätsima, onupoja poliitikat järgides siluma ja roosamannamana näitama, järgima seda petlikku ideoloogilist „rahvusliku“ vöökirja mustrit, mida kasutatatakse Eestis siinseid probleeme käsitledes!?
Ma ei tahaks lõpuks hakata I-A Masso kirjutist üldse üksipulgi lahkama, sest kahjuks on see sündinud algusest peale kummalise kõverpeegli kaudu. Alustuseks tuleks meil iseenda jaoks selgeks teha Eesti elu objektiivsed probleemid ja nõrkused ning seejärel püüda hakata sellel alusel hindama, kas naabermaa ajakirjanikud on ikka suutnud neid rahvusvahelisselt aktsepteeritaval tasemel ja piisava erapooletusega valgustada. I-A Massol tasuks läbi lugeda viimane Eesti inimarengu aruanne 2009, enne kui suu täis võtta. Kahjuks on I-A Masso valinud just vastupidise tee: unustagem kõik selle, mis Eestis tegelikult toimub ja juhtub, loogem endale silme ette pildi mingist ebareaalsest „ideaalvabariigist“ ning siis hakakem selle põhjal kottima naaberriigi ajakirjandust selle eest, et ta pole oma silmi teise Euroopa Liidu liikmesriigi, lähima naabri ilmsete sotsiaalsete probleemide ja vigade suhtes (võltsist sõbramehelikkusest) silmi sulgenud. Usun, et see on väga ebaproduktiivne tee. Lisaks ütleksin, et ka Eesti elu karm kriitik Sami Lotila on siiski oma kirjutistes teinud sageli märksa rohkem õigeid järeldusi Eesti elu ebakohtade kohta kui I-A Massol on õnnestunud hinnates Soome ajakirjanduse „objektiivsust“.
*Ilmunud kärbitud kujul Postimehes 3. mail 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)