5. märtsi meediakommentaarEesti valimised on läbi, aga põhjanaabrite soomlaste juures alles kahe nädala pärast ees. Ehkki Eesti ja Soome poliitilist olukorda on raske võrrelda, võiks ehk püüda võrrelda veidi valimiskampaania meediakajastust. Juba varem on korduvalt rõhutatud, et Eestis jäid erakondade vahelised arutelud suhteliselt üldsõnalisteks ja keskendusid mitmesugustele konkreetsetele rahalistele lubadustele, mille reaalsust ja teostatavust ei püütudki tõestada.
Põhjanaabrite juures arutletakse iseenesest märksa detailsemate, kuid samas ka realistlikumate reformide üle. Teisalt, Soomeski on tekkinud olukord, kus kaks suurt paremparteid lähenevad nüüd teineteisele ning sotsiaaldemokraadid on sattunud omamoodi kahe tule vahele. Viimased üritavad oma valimiskampaanias nüüd dramatiseerida olukorda ja muuta seda maailmavaateliseks lahinguks kodanluse ja palgasaajate vahel. Kas võiks see anda tulemuse? Igatahes Soome ajalehed praegu kahtlevad sellise taktika edus.
Tundub, et Eestis võitsid eelkõige need erakonnad, kes suutsid oma valimiskampaanias rõhuda selgelt maailmavaatelistele valikutele ning oma toetajaid selles ka veenda. Reformierakonna selge ja küllaltki kompromissitu parempoolsus ning Isamaa ja Res publica liidu rõhutatud konservatiivsus, aga ka sotsiaaldemokraatliku erakonna üsna väljapeetud eetilistele ja üldhumanistlikele väärtustele orienteeritud kampaania tõid seekord edu.
Seevastu Keskerakonna keskendumine oma propagandas vaid ainelistele väärtustele ja isiklikule kasule ei vasta ilmselt selle erakonna toetajate küllaltki vasakpoolsele väärtuskuvandile ning seetõttu ei saavutanudki erakond ilmselt loodetud valimisvõitu. Veelgi ilmsemalt kaotas oma kampaaniaga Rahvaliit, kes püüdis näidata end sotsiaalse õigluse parteina, ehkki tema toetajaskond on seni selgelt olnud maarahva jõukam osa, kes viimastel aastatel on eurotoetuste toel muutunud märksa selgemini pigem parempoolseks survegrupiks kui külakehvikute esinduseks. Ka roheliste ideoloogiline kuvand jäi lõpuks üsna ebaselgeks, tegu polnud uue maailmavaatega, vaid pigem ühe asja erakonnaga ehk siis projektiparteiga.
Üsna tuntav mõju seekordsete valimistulemuste kujunemisele oli aasta ja enamgi tagasi alanud poliitilistel protsessidel, milles ka meedial on olnud oma osa. Mustadeks ja valgeteks erakondadeks jagamine, mis sai hoo juba eelmise aasta presidendivalimiskampaanias, mõjutas selgelt ka seekordseid valimistulemusi, sest tugevdas ideoloogilist vastasseisu ning tõi valima märksa rohkem inimesi, kes ehk teistsuguses olukorras oleks seda teinud. Ainsaks põhjuseks saab olla maailmavaateline aktiviseerumine ehk siis kartus oma senise eluviisi võimaliku muutumise ees või siis ka selge soov valitsevat väärtusskaalat muuta.
Kui rääkida meedia osast valimistulemuste kujunemisel, siis jääb siiski tõdeda, et massiivne valimisreklaam mängis lõpptulemuse kujunemisel märksa rohkem kaasa kui ajalehtedes avaldatud erakondade seisukohad või tele- ja raadioeetris toimunud debatid. Eelpool nimetatud põhjustel hägustas jõuline reklaam osa erakondade kuvandit nende valijate silmis, teiste puhul, eelkõige aga Reformierakonna osas andis kinnitust rõhutatud edukultusele ja ainelise heaolu prioriteetsusele, mis ilmselt ongi tänase Eesti elanike enamiku liikumapanev jõud. Majandusliku kasvu harjal olekski olnud raske teistsugust tulemust loota, eriti kui selget maailmavaatelist debatti ei toimunudki.
Kuulmiseni!
Põhjanaabrite juures arutletakse iseenesest märksa detailsemate, kuid samas ka realistlikumate reformide üle. Teisalt, Soomeski on tekkinud olukord, kus kaks suurt paremparteid lähenevad nüüd teineteisele ning sotsiaaldemokraadid on sattunud omamoodi kahe tule vahele. Viimased üritavad oma valimiskampaanias nüüd dramatiseerida olukorda ja muuta seda maailmavaateliseks lahinguks kodanluse ja palgasaajate vahel. Kas võiks see anda tulemuse? Igatahes Soome ajalehed praegu kahtlevad sellise taktika edus.
Tundub, et Eestis võitsid eelkõige need erakonnad, kes suutsid oma valimiskampaanias rõhuda selgelt maailmavaatelistele valikutele ning oma toetajaid selles ka veenda. Reformierakonna selge ja küllaltki kompromissitu parempoolsus ning Isamaa ja Res publica liidu rõhutatud konservatiivsus, aga ka sotsiaaldemokraatliku erakonna üsna väljapeetud eetilistele ja üldhumanistlikele väärtustele orienteeritud kampaania tõid seekord edu.
Seevastu Keskerakonna keskendumine oma propagandas vaid ainelistele väärtustele ja isiklikule kasule ei vasta ilmselt selle erakonna toetajate küllaltki vasakpoolsele väärtuskuvandile ning seetõttu ei saavutanudki erakond ilmselt loodetud valimisvõitu. Veelgi ilmsemalt kaotas oma kampaaniaga Rahvaliit, kes püüdis näidata end sotsiaalse õigluse parteina, ehkki tema toetajaskond on seni selgelt olnud maarahva jõukam osa, kes viimastel aastatel on eurotoetuste toel muutunud märksa selgemini pigem parempoolseks survegrupiks kui külakehvikute esinduseks. Ka roheliste ideoloogiline kuvand jäi lõpuks üsna ebaselgeks, tegu polnud uue maailmavaatega, vaid pigem ühe asja erakonnaga ehk siis projektiparteiga.
Üsna tuntav mõju seekordsete valimistulemuste kujunemisele oli aasta ja enamgi tagasi alanud poliitilistel protsessidel, milles ka meedial on olnud oma osa. Mustadeks ja valgeteks erakondadeks jagamine, mis sai hoo juba eelmise aasta presidendivalimiskampaanias, mõjutas selgelt ka seekordseid valimistulemusi, sest tugevdas ideoloogilist vastasseisu ning tõi valima märksa rohkem inimesi, kes ehk teistsuguses olukorras oleks seda teinud. Ainsaks põhjuseks saab olla maailmavaateline aktiviseerumine ehk siis kartus oma senise eluviisi võimaliku muutumise ees või siis ka selge soov valitsevat väärtusskaalat muuta.
Kui rääkida meedia osast valimistulemuste kujunemisel, siis jääb siiski tõdeda, et massiivne valimisreklaam mängis lõpptulemuse kujunemisel märksa rohkem kaasa kui ajalehtedes avaldatud erakondade seisukohad või tele- ja raadioeetris toimunud debatid. Eelpool nimetatud põhjustel hägustas jõuline reklaam osa erakondade kuvandit nende valijate silmis, teiste puhul, eelkõige aga Reformierakonna osas andis kinnitust rõhutatud edukultusele ja ainelise heaolu prioriteetsusele, mis ilmselt ongi tänase Eesti elanike enamiku liikumapanev jõud. Majandusliku kasvu harjal olekski olnud raske teistsugust tulemust loota, eriti kui selget maailmavaatelist debatti ei toimunudki.
Kuulmiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar