Eesti meedia üheülbastub

Pimedad ajad on jälle käes, vabandage, ärge nüüd minust väga valesti aru saage, ütlesin seda eelkõige looduse, mitte niivõrd ühiskonna kohta. Ehkki muidugi musti märke ilmneb üha rohkem ka meie majanduses ja ühiskonnaelus, mida küllap meie põhjamaine kaamos vaid süvendab. Loen näiteks ajalehtedest ja vaatan teleriekraanilt, kuidas nn sõltumatud ajakirjanikud kotivad suures üksmeeles teatud seltskondi, kohe tõelise kire ja andumusega. Ei mingeid eriarvamusi, omavahelisi vaidlusi, katseid näha mustas ka veidi hallemaid toone, nagu ka näiteks uurida, miks see MEIE lumivalge üha õudsemalt silmi pimestab.
Võtame näiteks juba eelmisel korral jutuks olnud välismaa soliidsete inimõiguse asjatundjate külaskäigud ja arvamusavaldused Eesti inimõigustealase praktika kohta. Kui ühes viisakas läänemaises riigis oleks täiesti piisanud nende esindajate kahetsusväärsetele vigadele soliidsest viitamisest ja nende konkreetsest korrigeerimisest kinnitusega, et anname endast muidugi parima, et vabaneda totalitaarriigi ajast pärit eelarvamustest ja hirmudest inimeste teadvusest. Selle asemel oleme oma ajakirjanduses vallandanud tõelise süüdistuste porilaviini, mis jätab küll maailma silmis selgelt pleki meie enda usaldavatusele, ent ei suuda kuidagi muuta nende Eesti külaliste ja ega nende taustal olevate võimsate ühenduste seisukohti. Ja kuivõrd tsiviliseerituks võib üldse pidada selliste ajakirjanike käitumist, kes annavad nende esitatud seisukohtadele hinnangu vaid esitajate nahavärvi kaudu!? Labane, et mitte öelda kuritegelik!
Traditsioonilise läänemaise ajakirjanduspraktikaga teravas vastuolus on ka teine tendents, mis ilmneb täna meie pressis, ja sugugi mitte esimest korda. Kui demokraatlikus ajakirjanduses on kriitilise vaatluse all eelkõige võimul olevad jõud ja isikud, sest nad on saanud valijailt mandaadi ja peavad vastutama riigi ja ühiskonna reaalse arengu eest, siis meil siin kipuvad asjad olema just vastupidi - nii kui mingi erakond jääb opositsiooni, siis hakkab tilkuma kõikvõimalikest ametlikest, riiklikest, võimule lähedal olevaist ja jõustruktuuride allikatest mitmesugust sensitiivset teavet tänaste opositsionääride kunagiste väidetavate tegude kohta ning ajakirjanduse abiga käivitub psühholoogilise sõja arsenalist tuttav lume(pori)palliefekt, kui üks süüdistus haarab kaasa teise, üks väide, olgu kui tahes ebareaalne ja pahatahtlik, kinnitab teist samasugust ülimalt kaheldavat ja pahatahtlikku väidet, kellegi tehtud vead tõstetakse korraga kuupi ja mis eriti kummaline, toona koalitsioonis koos tänaste võimulolijatega tehtud otsused muutuvad ühtäkki taunitavateks, aga süüdlasteks jäävad täna siiski vaid need jõud, kes on juba maaslajama seisundis. Kas tõesti peab ühiskond ja ajakirjadus manduma üknes tegutsevaks põhimõttel - pekske maaslamajat!? Ja selle taustal tahaks küsida, kas peab ootama neli aastat, enne kui saame teada, kes täna teeb vigu ja kes on süüdi väärate ostuste langetamises!? Neid tehakse ju pidevalt.
Lõpuks tahaksin veidi kritiseerida meie trükiajakirjanduse monopoliseerimise teemal. Kui jätkusuutlik on siiski meie väidetavalt sõltumatu meedia, kui ühe trükimasina riknemise tõttu jõuavad enamikku Eesti linnadest ja küladest kõik laupäevasd ajalehed alles esmaspäeva lõunaks!? Jah, Tallinnas toodi laupäevased lehed postkasti küll juba keskhommikuks, aga näiteks Postimehe arvamuslisa AK jõudis tellijateni alles täna, esmaspäeval. Ajalehetoimetused võivad nüüd karjuda, et lugege ometi veebist, seal olid jutud ülal juba laupäeva hommikul. Huvitav oleks siiski teada, kui palju on täna neid lehetellijaid, kes seda tegelikult teevad. Arvan, et tegu on mõne tühise protsendi inimestega. Pealegi, online-väljaandest leida endale huvipakkuvat on sageli märksa raskem kui paberlehest. Või õieti, märksa raskem on vältida seda tohutult häirivat müra, vilkuvaid reklaame, mis tapavad igasuguse lehelugemise lootuse internetis, sest toimetuse sõnum minetab reklaamitulva all igasuguse tõsiselt võetavuse. Eriti narr on see, et oleme jõudnud nii kaugele - ühe ajalehe trükiraskused toovad kaasa kõigi ajalehtede kojukande olulise ja vabandamatu hilinemise. Kui see pole ajakirjandusturu selge monopoliseerimise ilming, siis mis veel!? Rääkimata eelpool nimetatud ühemõõtmelise ja banaalse ühiskonna- ja maailmapildi vahendamisest, mida meie ajalehed järjekindlalt viljelevad!