Ajakirjanduslikust "rullimisest"

Tere päevast! Täna räägiksin kahel eelmise nädala lõpul ajalehtedes kajastamist leidnud teemal, mis peegeldavad tegelikult meedia enda siseelu. Laupäeval saime Eesti Päevalehest lugeda, et Andmekaitse Inspektsiooni pressiesindaja arvates rikub Vikerraadio isikuandmete kaitse seadust, vahendades oma kuulajate õnnesoove teistele oma kuulajatele, kes on omavahel seotud perekondlike või muude tihedate sidemetega.
Inspektsiooni esindaja on inimese eluiga puudutavaid andmeid nimetanud delikaatseteks isikuandmeteks, mida ei tohi subjekti enda nõusolekuta avalikustada. Kahjuks algab eksituste rida just sellest väärast väitest. Avage äsja kehtima hakanud seaduse tekst Elektroonilises Riigi Teatajas ja te leiate paragrahvist 4 põhjaliku loendi isikut puudutavatest andmetest, mida seaduse mõttes nimetatakse delikaatseteks. Ei nimi, sünniaeg ega elukoht kuulu sellesse loendisse. Lisaks võime paragrahvist 11 sõnaselgelt lugeda, et „isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduslike põhimõtetega.”
Pange tähele, „ilma nõusolekuta”! Raske uskuda, et nende eakate hulgas, keda raadio kaudu õnnitletakse, oleks mõni, kes on sellele kategooriliselt vastu, et teda tervitatakse, pealegi on teatavasti kombeks, et kui tervitus raadiost tellitakse, teatatakse sellest ka sünnipäevalapsele endale, et ta ikka kuuleks oma nime raadiost. Rääkimata muidugi sellest, et ka sünnipäevatervituste avaldamiseks raadios on alati olnud märkimisväärne avalik huvi, kui vaadata vaid neid kirjade kuhjasid, mis iga nädal Raadiomajja jõuavad.
Eesti Päevalehes Inspektsiooni kummalise seisukoha avalikustanud Rein Sikk, aga ka Aktuaalses Kaameras seda teemat riigikogulase ja juristi Väino Lindega tasakaalukalt käsitlenud Ester Vilgats on minu arust just need ajakirjanikud, kes tegutsevad oma lugejate ja vaatajate huvides. Nende ajakirjanike seast, kes suudavad analüüsida, kritiseerida ja vajadusel ka prügikasti saata seadusi ja määrusi, mida meil viimasel ajal otsekui saeveskist tuleb, on minu arust need ajakirjanikud, kes peaksid eelseisval pressipreemiate jagamisel pälvima esiletõstmist. Mitte aga need, kes parteikontoritest või õiguskaitseorganeist tilgutatud komprat levitavad, valivad või ise toodavad mustvalgeid poliitilisi ja maailmavaatelisi seisukohavõtte, töötavad nii otseses kui ülekantud tähenduses klaasseintega majas, mille seinte taha jääb tegelik Eesti elu kõigis oma vastuoludes.
Reedel kirjutas Ivo Rull ajakirjandusauhindadest. Ta nimetab ennast seekord Tartu Üliooli ajakirjandusosakonna vilistlaseks, mitte aga suhtekorraldajaks, kellena ta on töötanud praktiliselt kogu oma elu. Kahjuks ei kajasta tema kirjutis ülikooli ajakirjandusosakonna, vaid ikka sellesama suhtekorraldusmaailma vaimsust ja arusaamu. Ka mina olen Juhan Peegli õpilane, ehkki sellest ajast, kui meid nimetati veel eufemistlikult filoloog-toimetajateks. Paraku olen mina samast koolist kaasa saanud üpris erinevad arusaamad heast ajakirjandusest.
Esiteks parandaksin Ivo Rulli kirjutises mõned ilmsed vead, mida ta ajakirjanikuna oleks pidanud vältima, aga suhtekoraldajana võib-olla spetsiaalselt tegi. Nimelt oli ajakirjanike liidu aasta ajakirjaniku valimisel kandidaatide seas ka Vahur Kersna, aga sõltumatu žürii, pange tähele – mitte ajakirjanike liidu juhatus - teda ei valinud. Meie seast lahkunud Juhan Peeglit ei saanud paraku valida aasta tagasi kongressil kinnitatud statuudi alusel. Barbi Pilvre valik ilmselt ei vajagi kommentaare. Juhan Kivirähk aga esineb pidevalt ajakirjanduslike kolumnidega ajalehtedes ja kommentaaridega Vikerraadios, ilmselt märksa sagedaminigi kui ennast ajakirjanikuks tituleeriv Rull.
Kivirähki valimine lähtus aga seekord ilmselt sellest, et ühena vähestest eestikeelses ajakirjanduses esinevatest ja vaieldamatult väljendusjõulistest publitsistidest on just tema suutnud vaimse surutise õhkkonnas säilitada kriitilise meele ja erapooletuse. Tema kevadist kolumni ei saa kuidagi tembeldada eksituseks, sellise hinnangu võiks süümepiinadeta anda vaid mõni parteifunktsionär. Ja miks nimetada Kivirähki väiteid „vandenõuteooriaks”?! See oli tollal väga asjatundliku sotsioloogi analüüs ja tõsine hoiatus, mis küll osaliselt põhines sel hetkel kasutada olnud napil teabel. Olgem ausad, ega seda objektiivset teavet ole ju ka tänaseks lisandunud piisavalt, nii et võiksime tollal pakutud versiooni lõplikult kõrvale heita.
Lisaksin veel Rulli artikli kohta, et kui ta peab eriti tähtsaks tendentsiks 2007. aasta meedias blogindust, siis osales aasta ajakirjaniku žüriis ka eesti teenekaim tehnokratt, aga ometi ei jõudnud ka selle võitluse niiöelda finaali ükski innukas blogija. Ja miks oleks pidanudki, kui Rull ise loeb blogidest välja vaid „ohjeldamatut demagoogiat ja propagandat”. Muide, ka see hinnang konkreetse isiku kohta on kaugel ajakirjandusliku tasakaalustatuse elementaarseist nõudeist.
Lõpuks arvab Ivo Rull, et ajakirjanike tsunft põeb tõsist identiteedikriisi. Selles osas olen nüüd temaga küll üsna nõus, kuid selgelt vastupidistele näidetele, sealhulgas ka tema enda kirjutisele toetudes. Piir vaba ajakirjanduse ja suhtekorralduse vahel on meil pidevalt ähmastunud ning sellest näen ma tõusmas märksa tõsisemat ohtu, kui sellest, et aasta ajakirjanikuks valiti tuumakas ja tubli sotsioloog mõne kergekaalulise kõmuajakirjaniku asemel.
Kuulmiseni!