Mis ... Pressinõukogu?

Tere taas! Eelmise nädala lõpul lasti võimas kogupauk Eesti kolletava ajakirjanduse pihta. Kõigepealt võttis Kuku raadios teravalt sõna president Toomas Hendrik Ilves, seejärel ilmus aga Sirbis vist viimaste aastate üks süngeimaid hinnanguid meie pressile, nimelt Kaarel Tarandi kirjutis lausa hirmutava pealkirjaga Riigikukutajad. Olgu kohe öeldud, et kriitika on suunatud kommertskanalite pihta, avalik-õiguslikule meediale ta oma hinnangut ei laienda.

Kaarlit on ajendanud sõna võtma see üleolev ja kohati lausa jõhker reaktsioon, mis järgnes ühe meediakanali poolt Avaliku Sõna Nõukogu taunivale seisukohavõtule selle kanali tegevuse kohta. Ajakirjanik teatas oma avalikus kirjas sellele vastuseks, et nõukogu peaks ennast ise laiali saatma, sest on kaotanud enda vastu usalduse. Niisiis, kui erapooletu organ juhib tähelepanu ajakirjanduseetika tõsisele rikkumisele, siis on see ajakirjaniku meelest tähelepanu juhtijate ja eneseregulatsiooni kaitsjate süü, mitte aga rikkuja süü. "Kahjuks on see tsunftis üldlevinud arusaamu, mida kavalamad lihtsalt nii otsesõnaliselt ei väljenda," tõdeb ka Kaarel Tarand.

Olen viimaste aastate jooksul mitmel korral juhtinud tähelepanu skisofreenilisele olukorrale Eesti ajakirjandusmaastikul, kus euroopalike reeglite järgi 1990. aastate algupoolel kokku kutsutud eneseregulatsiooni organi Avaliku Sõna Nõukogu kõrvale tekitati uus organ - Pressinõukogu, mis esindab otseselt meediakanalite omanike huve. Tollal põhjendati paralleelse organi loomist ASN-is puhkenud siseintriigiga, ehkki see oli vaid sobiv ettekääne. Tegelikult ei sobinud nõukogu sõltumatus, erapooletus ja juriidiline kompetentsus enam Eesti meediavälja valitsejatele. Vaevalt suhtuks täna too noor ajakirjanik, kellest Tarand kirjutab, nii üleolevalt nõukogu hinnangusse, kui tema selja taga ei oleks neidsamu peatoimetajaid ja väljaandjaid, kes ignoreerivad ASN-i. See loob karistamatuse tunde, millest johtuvad ka paljud muud probleemid, millele nii president kui Tarand oma sõnavõttudes tähelepanu juhivad.

Kaarel Tarand toob välja niinimetatud juhtkirjade praktika. Neid serveeritakse sageli kui kümnete mõjukate ajakirjanike kollektiivset seisukohavõttu, aga tegelikult on see pahatihti vaid kellegi subjektiivne arvamus nagu mis tahes lugejakiri, või teadlik spekulatsioon, mis aga läbi meediakanali erilise positsiooni võimendatakse neljanda võimu hääleks, avalikuks arvamuseks. Pahatihti kajastub aga kõige selle taga lihtsalt väljaande kasumihuvi, mis muudab meedia otsekui kaltsukaupmeheks, nagu Kaarel Tarand iseloomustab meie devalveerunud ajakirjandust, olles selles osas täielikus unisoonis meie presidendiga.

Nagu ka selles, et ajakirjandus tekitab pahatihti lihtsalt müra, ja kui sellele väljaspoolt tähelepanu juhitakse, röögib meedia sellele veelgi tugevamalt vastu, et nüüd tahetakse tsenseerida. Tegelikult aga vohab nendesamade väljaannete internetilehekülgedel ohjeldamatu sõimlev kommenteerimine, mis on paljud tundlikumad autorid ajalehtede juurest ammuilma eemale peletanud. Muide, täpselt samale asjaolule juhib tähelepanu ka president nii oma Kuku raadio intervjuus kui ka eilses aastapäevakõnes. Ehk siis siin hakkab tööle äraspidine tsensuur - analüüsivad, arukad, asjatundlikud autorid vaikivad, alterantiivsed seisukohad tasalülitatakse, sugeneb vaikiva ajastu sündroom.

Kaarel Tarandi lahendus olukorrale pole riigi sekkumine meediaorganisatsioonidesse, vaid ajakirjanike virgutamine ennast koolitama ja sellega ravima oma tänast põletikulist seisundit. Annaks jumal! Tõepoolest, senised ajakirjandust riivavad seadused on meil olukorra pigem segasemaks kui selgemaks teinud, meenutagem või viimatisi isikuandmete kaitse seaduse järelkajasid. Siiski tundub, et omal ajal loobudes ajakirjanduse ehk nagu tänapäeval öeldakse - meedia - igasugusest regulatsioonist, tegi riik siiski olulise vea, avades omalaadse Pandora laeka, mis täna pidevalt hävitab ajakirjanduse enda usaldusväärsust. Tegelikult vajab just ajakirjandusvabadus seadusandlikku kaitset, vajab kaitset allutamise eest pelgalt kausmihuvidele, kaitset omanike ja nende esindajate voluntarismi vastu, kaitset sellesama vastutustundetuse ja ebaeetilisuse eest, millele täna peavad juhtima tähelepanu nii president kui meie ainsa kultuurilehe peatoimetaja. Sest eneseregulatsioon täna lihtsalt ei toimi, nagu ilmekalt paljastas ka eelmise nädala juhtum. Kuulmiseni!