Tere jälle! Kevad on käes, kolmapäeval on jüripäev, päev, mil sulased said otsida uut peremeest. Tänases Eesti meediamaailmas tundub küll, et sulaseid vahetatakse meil pidevalt. Kui analüüsida, missuguse kiirusega viimastel kuudel on suured meediaorganisatsioonid vahetanud oma juhte ja olulisi tegijaid, jääb kohati mulje, et ajalehetoimetused on kaotanud pea. Aga sellest ei tahtnud ma täna pikemalt kõnelda, vaid hoopis sukelduda väga põhimõttelisse massikommunikatsiooni teemalisse arutlusse.
Nimelt väidetakse meegi meedias viimastel aastatel üha sagedamini, et ajalehed lähiaegadel kaovad ja neid asendavad internetis levivad online-väljaanded, et üleüldse on läbi püsivate, lõplike meediakanalite aeg, selliste, mis hõlmasid elanikkonna suuri klastreid, ühiskonda või keelerühmi tervikuna. Uus ajastu olevat nišimeedia, blogide ja kommunikatsiooni atomiseerumise aeg. Et tulevik olevat pidevalt muutuva sõnumivoo, mitte integreeriva meedia aeg.
Sellised väited tunduvad minu jaoks mitte ainult rumalad, vaid ilmselt ka teadlikult pahatahtlikud, kellegi isikliku kasu taotlemise huvidest tingitud. Inimkond püsib sellisena, vaid siis, kui ta on sotsiaalselt sidustunud, riigid ja rahvad vajavad tegelikult üha rohkem ühiseid sõnumeid, vajavad meediaid, mis ühendavad, mitte ei lahuta. Vaadake või islamimaailams toimuvat, kus on seal sõnumite killustumine, arvamuste fragmentaarsus, pürgimuste võitlus? Arvamus, et telekanalite pilv või kümned tuhanded isikublogid asendavad meedias sootsiumeid ühendavaid päevalehti või, mis veel olulisem, rahvusi ja riike defineerivat ja identitseerivat avalikõiguslikku meediat, on kindlasti kellegi hämar soovunelm või lihtsalt haiglane luul, aga tegelikkusega pole sellistel uskumustel mingit pistmist.
Läheksime veidi ajaloos tagasi ja küsiksime, miks hakati raamatuid omal ajal trükkima. Ikka selleks, et piibel saaks kättesaadavaks kõigile kristlastele. Raamat sündis ühendamaks, mitte eristamaks.Trükikunst, hiljem ajalehed ja televisioon pole tekkinud ega loodud selleks, et inimesi üksteisest lahutada, vaid selleks, et neid võimalikult suurteks rühmadeks ühendada, luua neile ühiselt atsepteeritavaid väärtusi, andes neile ainet ühisteks, kõiki puudtavaiks diskussioonideks, kujundades igale üksikule inimesele võimalust samastumiseks millegi suremaga ja peletamaks tunnet sellest, et ollakse jäänud üksi.
Ka internet ja online-väljaanded ning tänaseks nii sageli hosiannana jutlustatav WEB 2.0 on deklareerinud, et inimesed võivad nende abil luua uusi mitteformaalseid võrgustikke ja sotsiaalseid kogukondi üle oma rahvuse ja riikide piiride. Ent teisalt me näeme, et ükski neist võrgustikest pole kujunenud globaalselt valdavaks, tegelikku maailma elukäiku suunavaks, pole haaranud ka kuigivõrd märkimisväärset osa võrguavarustes liikuvaist miljardeist inimestest.
See viitab ühemõtteliselt sellele, et inimesed vajavad sidestumiseks endiselt mingit selgemat, püsivamat, turvalisemat kanalit, üheselt mõistetavat keskkonda, massimeediat ühistunde loomiseks, ja seda pakub pigem traditsiooniline ajakirjandus, selahulgas mingitki stabiilsust tagavad paberlehed, kui internetiavaruses tegutsevad pidevalt muutuvad ja voolavad kommunikatsioonivormid. Pigem ühine rahvuskultuur oma traditsioonilistes vormides kui pool- või pidginkeelselt angloameerikalik ja valdavalt väiklaselt anonüümne võrgusootsium. Pigem reaalsed, meie seas liikuvad lihat ja verest arvamusliidrid, kellega meil on füüsiline suhe, kui blogipäevikute imaginaarsed Kurva Kuju Rüütlid, kes võivad olla vaid bitikimäärid.
2 kommentaari:
Mart Ummelas, minus tekitas veidi arusaamatust sinu/teie püstitatud küsimus - kas me sellist Eestit tahtsime? Kellele see küsimus mõeldud on?
Eesti on 17 aastat olnud demokraatlik riik, kus iga nelja aasta tagant saavad kõik kodanikud öelda välja oma arvamuse. Mitte ükski erakond pole vägisi võimu haaranud. Kõik praegused erakonnad on saanud rahvalt mandaadi viia ellu just sellist (neoliberaalset) poliitikat nagu nad ellu viivad.
Seega tuleb välja, et jah, sellist Eestit enamus eestlastest tahabki. Kui nad sellise olukoraga rahul poleks, siis väljendaksid nad seda protesti ka valimistel.
Tõsi küll, oma osa mängib siin kindlasti ka see, et neoliberalism on Eestis sisuliselt ametlik ideoloogia, mida viivad ellu kõik erakonnad. Isegi sotsid ja rohelised, kes Lääne-Euroopas on siiski eranditult vasakpoolsed parteid. Kuid samas pole kellelgi keelatud moodustada mingit uut erakonda, mis pakuks välja ka mingi uue ühiskonnamudeli.
See just mind huvitaski, kuidas sellele reageeritakse. Küsimusena on see küll muutunud pisut naljanumbriks, aga ma arvan, et pronksöö aastapäeva eel täiesti asjakohane. Järgmine küsimus on kindlasti teistsugune. Aitäh igal juhul lugemast!
Postita kommentaar