Pool aastat ajakirjanduse valvel

Meediakommentaaride esimene poolaasta saab tänasega läbi. On aeg pisut tagasi vaadata. Millele ma siis olen tänavu seniste 11 kommentaari jooksul tähelepanu juhtinud!? Aasta algas debatiga töölepinguseaduse eelnõu üle. Juhtisin siis tähelepanu, et ajakirjandus asus selles küsimuses mõneti üllatavaltki töötava rahva poolele, kuid üsna vähe sõna anti ametiühinguile. Ajapikku asi paranes, kas ka töölepingu seaduse eelnõu töövõtja seisukohalt, selles julgen aga täna kahelda. Muutunud seadusandlus isikuandmete kaitse osas sünnitas pseudoprobleemi eakate inimeste õnnitlemise lubatavusest raadios. Õnnesoovid esialgu jätkuvad, aga ka andmekaitse inspektsioon pole päriselt loobunud kriitikast nende aadressil.

Veebruaris tundsin muret sellepärast, kas meie ajakirjanduses, eelkõige ajalehetoimetustes töötab ikka piisavalt eri vanuses ajakirjanikke, mis enamvähem vastaks eesti rahva ealisele püramiidile. Lähtuvad ju paljud meie ajakirjanduse ülelöögid, aga ka rumalad vead eelkõige sellest, et paljudes toimetustes, eriti nende uudisteosakondades ei hinnata enam piisavalt elukogemust ega üldist intelligentsi. Samuti veebruaris küsisin, kes kirjutavad ajalehtede juhtkirju ja kelle arvamusi need tegelikult väljendavad, kas lugejaskonna enamuse või pigem väljaandjate oma. Ja miks raadios pole juhtkirju.

Märtsis seadsin kahtluse alla nõukogude ajast tuntud ajakirjanduse kui kollektiivse organisaatori rolli taaselustamise Riigikogu liikmete palga üle käivitatud debati näol. Jaanipäev on käes, aga midagi pole selles asjas muutunud, välja arvatud lehekülgede viisi artikleid, juhtkirju ja kolumne. Seejärel tsiteerisin omapoolsete kommentaarideta mõningaid online-väljaandeid, sealhulgas elu24portaali, mille märksõnade loend paljastab kogu selletüübilise ajakirjanduse maailmapildi sisutühjuse ja mõttetuse paremini kui mis tahes meediakriitika.

Kaks nädalat hiljem pöörasin tähelepanu sellele, et päevalehed ja nädalalehed, kui need pole just Õpetajate Leht või Videvik, pööravad ülimalt vähe tähelepanu suurtele aktuaalsetee sotsiaal- ja haridusprobleemidele, kui need ei liigitu just nn sotsiaalporno valda. Aprillis kahtlesin ka, kas internetimeedia ikka suudab traditsioonilist ajakirjandust välja tõrjuda, sest inimesed kõikjal maailmas tahavad olemuslikult kuuluda mingitesse suurematesse kooslustesse, internetimeedia aga reeglina jagab, tükeldab, atomiseerib kogukondi, nii sotsiaalseid gruppe kui terveid rahvusi.

Mai algul analüüsisin Freedomhouse'i tabelit sõnavabaduse tasemest erinevais riikides, millest selgus, et oleme küll Jamaicaga samal tasemel, aga jääme juba pisut maha sõnavabadusest Palau saareriigis Vaikses ookeanis. Ookeanitaguste reitingute usaldusväärsus ka teistes vaimseid väärtusi puudutavais küsimustes vääriks minu arust tõsist kriitilist lähenemist. Ookeani tagant tuleb ka telesari "Tõehetk", mis peaks sügisest käivituma Kanal 2-s. Tuleks tõsiselt küsida, kas lisaks ebaeetilisusele ei lähe see saateformaat vastuollu ka meie seadusandlusega, näiteks sellessamaas isikuandmete kaitse seaduse kontekstis.

Kaks nädalat tagasi väitsin veendunult, et avalik-õiguslik meedia ei peaks iga hinna eest võitlema niinimetatud esikülje uudiste pärast ega püüdma kujundada kõmulist agendat, rahvusringhäälingu ja kogu eesti rahva seisukohalt olulised teemad paiknevad ajalehtedes pahatihti alles kuskil 7.-8. leheküljel või lausa arvamusveergudes. Nende teemade osas tuleks ka rahvusringhäälingul hoida oma sõrmi aja pulsil. Seda püüan ka mina edaspidi teha, nii oma saadete kui kommentaaridega. Kena suve kõigile kuulajaile!