Eestis sel aastal lainetav väitlus selle üle, kas peaksime andma hääleõiguse lastele, kehtestama taas kord lastetusmaksu või kuidas tagada eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkus, kaldub taas kord metafüüsilistesse arutlustesse selle üle, nagu mingite imevahenditega suudaksime tõsta iivet enneolematule tasemele ja produtseerida enam (kvaliteedimärgiga) eestlasi. Kas poleks siiski juba aeg meil, eestlastelgi aru saada, et elame ühendatud maailmas, kus probleem pole mitte kellegi (juurdemõeldavas) rahvustunnuses, vaid pigem rahvastiku kasvu mõistlikus pidurdamises ja koos sellega inimeste elutingimuste kvaliteedi kasvatamises!?
Iga täiendav eestlane elatub ju tegelikult mitte üksnes meie ressursi, vaid ka paljude meist märksa enam lõuna pool asuvate riikide ja rahvaste elutingimuste arvel. Eesti lapsed armastavad kuuldavasti banaane, aga keegi siin neid ei kasvata ega saagi seda teha. Järelikult, mida enam eesti lapsi ja banaanisoove, seda enam vajame kedagi seal kusagil, kes neid banaane mõõduka tasu eest ka kasvataks. Eesti rahvusliku tõusu lainel tunduvad sellised küsimused lausa pühaduseteotusena, aga tõde ei kao kuhugi. Kui soovime oma rahvastiku kiiremat kasvu, olgu selleks vahendid kui tahes "motiveerivad", siis tegelikult saab see võimalikuks ikka vaid kellegi teise, mõne teise sama väärika rahva elatustaseme arvel. Kui me seda täna „oma tarkuses“ ei mõista, oleme kahjuks tõeliselt loll rahvas.
Jutud sellest, nagu peaksime kuidagi suruma nurka neid inimesi, kes on oma elutöö teinud mujal kui laste sigitamisega, pole mitte niivõrd moraalselt rumal ja vastik etteheide, kuivõrd lihtsalt täielik lollus. Kuulun nende hulka, kellel pole olnud võimalust lapsi saada, sest mul pole olnud selleks lihtsalt soont ega sobivat partnerit. Sellest hoolimata olen teinud enda meelest kõik, et toetada oma kuut vendade last ja nende „alles“ üheksat järglast (loodetavasti see arv kasvab peagi!). Ma ei tunne küll kuidagi, et oleksin milleski seepärast süüdi ja peaksin hakkama veel nende oma siirate aastakümnete jooksul tehtud annetuste pealt lisaks maksma ebamäärasele ja tegelikult üsna vaenulikule Eesti riigile mingit täiendavat maksu või loobuma oma hääleõigusest. Läheks see raha ju tegelikult sellesama toetuse arvelt, mida olen andnud konkreetseile, tublidele ja väärikaile Eesti Vabariigi tulevastele kodanikele. Ja mitte ebausaldusväärse riigiaparaadi kaudu, vaid täiesti ots~e, ja puhtast südamest!
Kogu see mõttevahetus mingitest seadusandlikest ja muudest meetmetest kellegi karistamiseks või täiendavaks maksustamsieks kellegi registritunnuse põhjal mõjub minu ja küllap kümnete tuhandete minusuguste jaoks seetõttu põhjendatud küsimusena ja protestina, kas Eesti Vabariik tõesti väärib sel kujul enam edasikestmist. Kas tõesti väärib teiste riikide seas kohta selline mandunud riik, mis hakkab rakendama mingeid rassistlikke, et mitte öelda - natsistlikke - meetodeid oma rahvastiku lausa zooloogiliseks täiendamiseks, selle asemel, et toetada reaalseid lasteperesid, lastetoodete madalamat käibemaksu, kõike seda, mis aitaks kaasa normaalsema, tasakaalustatud ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamisele, selle asemel et rakendada tõeliselt vägivaldseid, lausa monstroosseid vahendeid puhtalt paljunemise toetuseks!? Tegelikult maksan ju mina maksumaksjana ka ka need võimalikud meetmed täiel määral ise kinni. Inimesed, olgem valvsad ja tulgem mõistusele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar