Powered By Blogger

pühapäev, 11. oktoober 2009

Lumivalgukese ja kurja nõia kompleks

Mäletate veel muinasjuttu Lumivalgukesest ja 7 pöialpoisist? Ja kurjast nõiast, kes pidevalt vaatas peeglisse ning päris tollelt, kas ta on ikka kauneim kogu maailmas. Kui ühel päeval teatas peegel, et nõid pole enam kauneim, siis lõi ta peegli puruks ja otsustas Lumivalgukese ära mürgitada.
Jälgides tänast Eesti elu ja osa eestlaste (aga ka mitte-eestlaste) hoiakuid üksteise suhtes, aga samuti aegajalt siin ilmnevaid tõrjuvaid või lausa vaenulikke hoiakuid teisest rahvusest või rassist inimeste vastu, kellega koos peame elama, meenub mulle just see vana muinasjutt. Ksenofoobsed inimesed käituvad tegelikult samuti kui too kuri nõid peegliga, kuid kelle enesepettus lõpeb ikka ükskord ära ja vallandunud viha hävitab nõia endagi.
Meedias kirjutatakse viimasel ajal palju sellest, et eelolevail valimistel saavad ühed või teised erakonnad rohkem toetust kas eestlastelt või venelastelt. Mind huvitaks see, kuidas küsitlusfirmad on selliste tulemusteni jõudnud. Teatavasti Eesti Vabariigi ametlikes isikudokumentides ei mainita kusagil rahvust, ka rahvaloenduste puhul on sellele küsimusele vastamine olnud täiesti vabatahtlik. Tekib õigustatud küsimus, miks tahetakse endiselt tõmmata kunstlikku piiri siin legaalselt elavate inimeste vahele, eristades neid selle puhtemotsionaalse ja tegelikult ähmase tunnuse alusel?
Väideldes kavandatud keeleseaduse muudatuse üle avaldasin juba siis arvamust, et rahvus ja keel on meile kaasa antud meie enda tahtest sõltumatult, kuid keegi teine ei saa meie eest täiseas otsustada, mis rahvusesse me tahame kuuluda. Kahtlustan, et väga paljud need, kes esinevad „võitlevate eestlastena“ ja vaenavad teistest rahvustest inimesi, on ise segase identiteediga ning püüavad sel kombel kuidagi tõsta oma kõikuvat eneseusku.
Paraku toob selline suhtumine kahju mitte neile, kelle peal ennast välja elatakse (peegeldatakse) või keda soovitakse sellel „iludusvõistlusel“ hoopis kõrvaldada. Nagu nõiagi puhul on rahvuslike (samuti usuliste, kultuuriliste jms) ületamatute piiride tõmbamine ühes tänapäevases riigis ja ühiskonnas igal juhul hukatuslik, ja nimelt piiritõmbajaile endale.
Mõistetavalt on võõravaenul oma ajaloolised juured, sest oleme sajandeid pidanud elama maal, millest pidevalt üle marsitakse, käsitledes kohalikku rahvast kas paganate või fašistidena. Loomulikult on see meis tekitanud viha ja sünnitanud stereotüüpe. Ent 18 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleks juba kord aeg aru saada, et toonase viha ülekandmine tänasesse avatud piiridega Euroopasse ja maailma on mitte üksnes naeruväärne nagu kurja nõia saatus, vaid ka ohtlik, sest see sünnitab just teistes rahvastes, kellega kokku puutume, meistki kõverpeegli pildi. Oleme paaril viimasel aastal seda võinud kogeda, kui kunagine konsensus siin elavate rahvaste vahel, mis tugines ühistele põhiväärtustele – vabadus, demokraatia, üksteise vastastikune austamine – purunes rumalate poliitiliste vastasseisude ja mineviku luukambritest välja kaevatud vaenude põrgutules. Nüüd, mõni päev enne valimisi, tundub kohati, et osa poliitikuid on otsustanud sama sõjakirve taas välja kaevata.
Ehk peaksime siiski olema targemad kui too nõid ja mitte sattuma raevu, kui peeglis paistab ka teisi kenasid nägusid või kui peeglisse vaatamise asemel vaadatakse teineteisele otse silma ja öeldakse „Tere tulemast!“?!

Kommentaare ei ole: