Olen viimasel ajal tähele pannud seda, kuidas poliitikud alates presidendist ja lõpetades väljaandjate ning peatoimetajatega on ühtäkki hakanud Eesti ajakirjanduse põhiprobleemi nägema "kolletumises". Tore on! See on ju nii lihtne lahendus tunnistada, et kolletumist on vaja oma ärimudeli kaitsmiseks, ühtaegu "suurte intellektuaalidena" tunnistades, et see pole ehk kõige väärikam tegevus.
Nad raputavad tuhka endale pähe, aga hoopis vale asja pärast. Selle on paljastanud väljaandjate võitlus uue allikaseaduse vastu. Asi pole üldse kolletumises, mis on kapitalistlikus turumajanduses paratamatu, vaid soovis ähmastada seda, keda ja missuguseid ideaale ajakirjandus üldse teenib.
Imetlen Rein Langi, kes on suutnud kapist välja tulla ja asunud kaitsma ajakirjanduse tõelist kvaliteeti, tema võimet ühiskonna-asjades sisuliselt ja kaalukalt kaasa rääkida. Mida oleme saanud vastu valgete lehtedega igasuguse eneseväärtuse kaotanud lehtedelt? Soovimatuse tegelda ühiskonna tõsiste probleemidega parteilise kompra tilgutamise asemel, hääleka seakisa sellepärast, et neilt võetakse ära põhiline kasumiallikas - süüdimatu valetamine.
Eesti elu on viimased 4-5 aastat elanud angažeeritud meedia kontrolli alla. Ükski oluline muudatus Eestis pole toimunud ilma äraostetud või lihtsalt tuhvli alla surutud ajakirjanduse propagandata, alates presidendivalimistest ja aprillimäsust kuni euroõhkamiseni. Elame maailmas, mida juhivad parteide kommunikatsioonijuhid, kes manipuleerivad nii Eesti Meedia kui Ekspress Grupiga kui oma sõrmkinnastega. Selle taustal diskussiooni viimine ajakirjanduse "värvi" teemale on vaid pealesunnitud värvipimedus, mida Mart Kadastik endise "Edasi" ehk EKP Tartu Linnakomitee ja TSN Tartu Täitevkomitee esindajana ja tänase "Schibstedi" palgasõdurina väga hästi mõistab.
MART ÕIS
(parafraseerides teravmeelset MART JUURT)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar