Olen varemgi märganud, et lapsed, sellised alla 10aastased marakratid kasutavad eesti keeles leiduvaid rõvedaid sõnu, mis algavad m-, n-, p-, s-, t- ja v-tähega. Ma loodan, et ei pea neid siinkohal üles lugema, sest isegi suuliselt nende väljaütlemine on mulle lapsest saati olnud traumaatiline kogemus, peaaegu valuline elamus, rääkimata kirjutatuna, mida ma pole ealeski endale lubanud. Tegelikult pole ma neid sõnu teiste inimeste kuuldes ka kunagi kasutanud, ehk vaid kodus üksi olles, kui midagi on oma tegemistes väga viltu vedanud või olen pidanud vajalikuks millegi eest iseennast sõimata. Ent sedagi on juhtunud nii umbes üks kord eluaasta kohta.
Tänagi aga kuulsin tänaval pisikesi poisse ratta seljas ütlemas m- ja t-sõnu omavahel täiesti igapäevases kontekstis, ilma erilise afektiseisundita, mis võiks õigustada selliste parasiitsõnade kasutamist ülepea. Kui aga peate suhtlema mitut masti (ehitus)töömeestega, tuleb selliste sõnade pruukimisega küllap harjuda, kui teil pole just abiks venekeelseid inimesi. Viimased tellija juuresolekul tavaliselt ei ropenda, aga eestlased küll ja mõnuga. Olen kuulanud selles seoses noori mehi, kelle iga teine sõna on selline mõttetu, emotsionaalne, alaväärtuslik ropp sõimusõna. See on nende jaoks vaid nagu kirjavahemärk kirjas ja kõnes. Minu jaoks aga nagu valus nõelatorge.
Filoloogina mõistan, et igas keeles on erineva stiilitasandi sõnu, ka selliseid, mida just ametlikes tekstides ega kirikujutlustes kunagi ei kasutata. Need lihtsalt on olemas. Miks aga nende kasutamine tänases demokraatlikus ühiskonnas pigem levib, selle asemel et tasapisi kaduda, see jääb mulle täiesti arusaamatuks. Pärinen väga lihtsast ja vaesest perest, mida kasvatas mu Narva ketrajast vanaema, kes polnud saanud eriti palju kooliharidust. Rõvedad sõnad olid aga tema jaoks midagi sellist, mis tulid hoopis teisest universumist, mille suhuvõtmine tähendas tema jaoks enda täielikku häbimärgistamist ja alavääristamist. Sama lugu oli ka mu emaga, kes eladeski ei võtnud suhu ühtki sellist sõna, vähemasti oma lastega suheldes. Isast ma paraku ei tea, sest tema sõitsid Vene madrused surnuks enne, kui ma õieti rääkimagi õppisin.
Algkoolis, aga ka keskkoolis puutusin kokku ka selliste äärelinna noortega, kes niisugust sõnavara vahel pruukisid, kuid see oli ka nende puhul väga harv, peamiselt juhtus seda üksnes väljaspool kooli. Keskkooli lõpuklassides suhtlesin kunstihuviliste noortega, kelle jaoks selline rõvedus oli oma olemuselt võõras ja mõttetu ajaraiskamine. Ka vihane inimene võib ju ennast väljendada viisakalt, ja sageli palju teravamalt kui roppusi ladudes. Uskusin toona, et nõukogude korra kadumisega kaovad eesti keelest ka suuresti vene keele mõjul siia sisse imbunud rõvedad sõnad. Olin siiski küllap liialt optimistlik, sest tundub, et inglise keele mõjul leviv f-kultuur üksnes toidab Eesti rõve-elu. Rääkimata juba meid vallutanud ameerikalikust elulaadist, odavast meelelahutusest ja labastuvast kommertsmeediast, mis sellist roppust kahjuks teadlikult levitab. Paraku on see levinud ka alaväärtuslikumasse nn ilukirjandusse, teatrisse ja filmikunsti – väidetavalt kajastamaks elu „roppu“ tegelikkust?! Tegelikult aga seda „tegelikkust“ vaid võimendades ja propageerides.
Võin tunduda puristina, kuid realistlikult mõtleva keskealise inimesena pole ma kunagi aru saanud ega saagi eales aru, kuidas igasugu suguelunditega seotud sõnade muu jutu vahele puistamine võiks kuidagi edastatavat sõnumit sisuliselt kaalukamaks või arusaadavamaks muudaks, pigem ikka vastupidi. Ei ole neil sõnadel ka vahel arvatud „mehelikku“ kaalu, sest pigem osutavad need rääkija alaväärtuslikkusele ka mehena, soovile ennast näidata rohkem „päris mehena“, kui ta tegelikult on. Eelmainitud pisipoisside lobe ja sisutu sõnakasutus sellisele alamõõdulisusele viitabki. Minu tagasihoidlik soovitus, kui su kasvatus on olnud kehv ja endal kriitikameelt ka napib, loobu siiski kõigepealt rõvesõnadest ja veendud õige pea, et sind hakkavad teisedki võtma igas mõttes tõsisema inimesena ja su elu võib minna ülesmäge! Kui see on muidugi üldse su eesmärk?!
MART UMMELAS
3 kommentaari:
Oli ühes riigis Itaalia saadiku vastuvõtt, kuhu aukülaliseks oli kutsutud üks maailmakuulus Itaalia südamekirurg, kes praegu pensioneerununa organiseerib ühinguid, mis toetavad südamekirurgia arengut kõigis Euroopa (ka väljaspool EL) riikides. Selline vana professor, ülimalt viisakas ja erudeeritud.
Ja siis tuleb salongivestluses juttu teatud projektist, selle rahastamisest ning professor leiab, et selleks aastaks veel raha on, aga tuleva osas pole üks ministeerium veel otsust teinud - ja kui nemad ei rahasta, siis on cazzi amari :)
Mõjus küll, väga tugevalt ja rõhutavalt, sisuliselt arusaadavalt ja selgelt... No väljendile "cazzi amari" ma eestikeelset vastet ei tea, aga "cazzi" tähistab mehe suguelundit, mitmuses.
Muide, olen näinud ka Toscana talumeest, kes suutis umbes kaks minutit järjest vanduda, kirjeldades ühte konkreetset situatsiooni, väga kummalist.
Üks hea eesti näide - "kurat, mulle meeldib professor X, raisk", ka täiesti haritud inimese poolt, informaalses olustikus - ja kõlas väga hästi.
Seega, ma arvan, et üks vahe ongi täpselt see, et kui on näha, et inimene valdab keelt, siis ta suudab ka kirumissõnu kaunilt kasutada, nii, et need mõjuvad kirjanduslikuna ja võimendavana. Siis kui nad on kasutatud õigel ajal ja kohal ja seltskonnas.
Ja omaette mina ka kirun, isegi jumala, madonna või muude tegelaste nimel - teiste juuresolekul kasutan teistsugusi vihasõnu - just seepärast, et viha endast eemale saata, välja. Ilmselt olen emotsionaalsem, mul tuleb küll rohkem kui kord aastas.
Ah jaa, ning siis mulle tuleb veel meelde Sada Aastat Üksildust ning õnnetu Fernanda koos nähtamatute arstidega....
Väga hea kommentaar! Jah, ka eesti kirjandusklassika on täis selliseid sõnu, neid olematuks ei saa muuta. Kahtlemata ka väga arukad, väärikad ja teadlikud inimesed puistavad vahel oma kõnesse selliseid sõnu, et kuidagi rõhutada oma sõnumit. Pealegi on paljudes keeltes sellised sõnad muutunud suhteliselt neutraalse argikeele osaks, lähimailt näiteks soomekeelne "vittuilu". Võib-olla seondub selliste sõnade kasutamine teatava temperamenditüübi ning üldisema ellusuhtumisega, milles on vähem tabusid. Ja mis veel, ilmselt liitub selline keelepruuk teatava väga selgelt enesekeskse, individualistliku inimtüübiga, kes ei näe teisi inimesi enda ümber. Ma ei saa kellelegi ette kirjutada nende sõnakasutust, kirjutasin oma kogemusest ja arusaamisest. Kes pooldab, kes mitte. Vaevalt küll mina enam kunagi selliseid sõnu kasutama hakkan, kui just ei muutu päris seniilseks ehk lapsikuks.
Postita kommentaar