Eesti Päevalehe toimetaja Raimo Poom julges
18. novembril kirjutada: „Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas
psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja
vaenulikule propagandale.“ Kindral ütles nimelt ühel vastuvõtul: „Vastase ja
igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes
ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist
rünnakut.”
Päevalehe kommentaariveerul järgnes sellele artiklile
kirglik mõttevahetus, milles tõsteti esile kindralleitnandi rahvusmeelsust,
otsustavust, kõrgeid isikuomadusi ja tehti maatasa „poisike“ Poom, kes julges
juhtida tähelepanu sellele, et ehk kuningal pole piisavalt rõivaid seljas või et
kaitseväelastel pole ehk moraalset (ega legaalset) õigust tegelda
päevapoliitikaga, rääkimata sekkumisest põhiseaduslike sanktsioonide üle
otsustamisse. Lisaks võttis peagi sõna Laidoneri mainet kaitsva ühenduse
esimees, keda ei huvitanud üldse muu kui see, et Poom julges kahtlustada Pätsi
ja Laidoneri omaaegsete otsuste isamaalikkust. Jälle tore ajakirjanduslik
seebiooper.
Kas Laaneotsa fraas tähendab nüüd mingi „hunta“ sündi, nagu
kirjutas Poom, vaevalt küll, kuid ühe, pealegi välismaise kommentaatori otsene
süüdistamine järelmeid nõudvate üleskutsetega vastata „klassikalise rünnakuga“
ületab iga mõtleva ja seadustundliku eurooplase taluvuspiiri, muidugi vaid
sellise eurooplase, kes üldse midagi jagab inimõigustest ja sõnavabadusest.
Kahjuks mitte kõigile Eesti arvamusliidreile pole sedagi paraku antud, küllap
tagasihoidlikust Euroopa-kogemusest.
Eriti hirmutav on siiski üldistav
väljend „lotilad“, millega märgistatakse ebamäärast hulka inimesi, kes on
kuidagi julgenud kritiseerida Eestis rakendatud majandus- ja sotsiaalpoliitilisi
otsuseid. Kindral ei määratle ju oma hinnangus neid kõiki „vaenulikeks
soomlasteks“, nagu mõni kommenteerijaist üritas väita, vaid lihtsalt
„lotilateks“. Isegi Bäckmanit ja Lotilat ei saa paraku paigutada ühele pulgale,
rääkimata sellest, et nende kirjutiste peale üliärritunud või lausa hüsteeriline
reageerimine üksnes süvendab huvi meeste kirjutiste vastu.
Kahtlemata ei
esinda kumbki neist soomlastest erapooletut tõde, mõlemad lähtuvad oma
hinnanguis millestki muust, eneseimetlusest või „sotsiaalsest tellimusest“, kuid
nende avaldustes on paraku märkusi, mis vääriksid tähelepanu ka siinpool Soome
lahte, kuid mis visatakse „koos lapsega pesuveest välja“ ega saa seetõttu
tähelepanu. Üha rohkem tundub mulle, et see pole vaid nende ebaadekvaatsete
kritiseerijate totakas eksitus, vaid teadlik tegevus, ja seda toimetuse poolt.
Võib-olla isegi toimetaja teadlik tegevus, et vaigistada võimalikku omamaist
teravat ühiskonnakriitikat. Sõimame „sommil“ Lotilal näo täis, anname allapoole
vööd vastulöögi (vajadusel suurtükiga) ja tõdeme, et tegelikke probleeme meie
ühiskonnakorralduses koos sellega enam polegi. Kes ütles: „Pole inimesi, pole
probleeme!?“ Lotilad seina äärde ja olemegi lahendanud oma riigis eksisteerivad
objektiivsed vastuolud ja maha vaikida ka kellegi võimumehe väärad otsused. Kas
pole Lotila jt võõramaiste klounkriitikute ülepingutatud sõimu avaldamise
eesmärgiks justnimelt asjaliku, konkreetse ja rahvale tegelikku huvi pakkuva
diskussiooni blameerimine ja diskrediteerimine!?
18. novembril kirjutada: „Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas
psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja
vaenulikule propagandale.“ Kindral ütles nimelt ühel vastuvõtul: „Vastase ja
igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes
ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist
rünnakut.”
Päevalehe kommentaariveerul järgnes sellele artiklile
kirglik mõttevahetus, milles tõsteti esile kindralleitnandi rahvusmeelsust,
otsustavust, kõrgeid isikuomadusi ja tehti maatasa „poisike“ Poom, kes julges
juhtida tähelepanu sellele, et ehk kuningal pole piisavalt rõivaid seljas või et
kaitseväelastel pole ehk moraalset (ega legaalset) õigust tegelda
päevapoliitikaga, rääkimata sekkumisest põhiseaduslike sanktsioonide üle
otsustamisse. Lisaks võttis peagi sõna Laidoneri mainet kaitsva ühenduse
esimees, keda ei huvitanud üldse muu kui see, et Poom julges kahtlustada Pätsi
ja Laidoneri omaaegsete otsuste isamaalikkust. Jälle tore ajakirjanduslik
seebiooper.
Kas Laaneotsa fraas tähendab nüüd mingi „hunta“ sündi, nagu
kirjutas Poom, vaevalt küll, kuid ühe, pealegi välismaise kommentaatori otsene
süüdistamine järelmeid nõudvate üleskutsetega vastata „klassikalise rünnakuga“
ületab iga mõtleva ja seadustundliku eurooplase taluvuspiiri, muidugi vaid
sellise eurooplase, kes üldse midagi jagab inimõigustest ja sõnavabadusest.
Kahjuks mitte kõigile Eesti arvamusliidreile pole sedagi paraku antud, küllap
tagasihoidlikust Euroopa-kogemusest.
Eriti hirmutav on siiski üldistav
väljend „lotilad“, millega märgistatakse ebamäärast hulka inimesi, kes on
kuidagi julgenud kritiseerida Eestis rakendatud majandus- ja sotsiaalpoliitilisi
otsuseid. Kindral ei määratle ju oma hinnangus neid kõiki „vaenulikeks
soomlasteks“, nagu mõni kommenteerijaist üritas väita, vaid lihtsalt
„lotilateks“. Isegi Bäckmanit ja Lotilat ei saa paraku paigutada ühele pulgale,
rääkimata sellest, et nende kirjutiste peale üliärritunud või lausa hüsteeriline
reageerimine üksnes süvendab huvi meeste kirjutiste vastu.
Kahtlemata ei
esinda kumbki neist soomlastest erapooletut tõde, mõlemad lähtuvad oma
hinnanguis millestki muust, eneseimetlusest või „sotsiaalsest tellimusest“, kuid
nende avaldustes on paraku märkusi, mis vääriksid tähelepanu ka siinpool Soome
lahte, kuid mis visatakse „koos lapsega pesuveest välja“ ega saa seetõttu
tähelepanu. Üha rohkem tundub mulle, et see pole vaid nende ebaadekvaatsete
kritiseerijate totakas eksitus, vaid teadlik tegevus, ja seda toimetuse poolt.
Võib-olla isegi toimetaja teadlik tegevus, et vaigistada võimalikku omamaist
teravat ühiskonnakriitikat. Sõimame „sommil“ Lotilal näo täis, anname allapoole
vööd vastulöögi (vajadusel suurtükiga) ja tõdeme, et tegelikke probleeme meie
ühiskonnakorralduses koos sellega enam polegi. Kes ütles: „Pole inimesi, pole
probleeme!?“ Lotilad seina äärde ja olemegi lahendanud oma riigis eksisteerivad
objektiivsed vastuolud ja maha vaikida ka kellegi võimumehe väärad otsused. Kas
pole Lotila jt võõramaiste klounkriitikute ülepingutatud sõimu avaldamise
eesmärgiks justnimelt asjaliku, konkreetse ja rahvale tegelikku huvi pakkuva
diskussiooni blameerimine ja diskrediteerimine!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar