Eestis tuleb olla ettevaatlik oma arvamust avaldades

Ma pole enam mitu päeva kirjutanud sellest, mida arvan Eesti elust ja peavoolumeediast. Täna oli kosutav lugeda Postimehe lisast "Arvamus ja kultuur" Tehnikaülikooli rektori Jaak Aaviksoo arvamuslugu "Kui tõde hääletatakse". Ta kaitseb seal, muidugi äraspidisel kombel, alternatiivmeediat. Näiteks: "Alternatiivmeedia on oma loomult kogukonnademokraatlik - inimeselt inimesele suhtlusruum, kus saatja-vastuvõtja suhe on ahistamata igasugustest välistest piirangutest." Lisaks irooniale siiski ka väga huvitav tõdemus nn populismi kohta: "Populismisüüdistus on elitaarne kriitika inimestele meeldivate, ent (väidetavalt) pikas perspektiivis kahjulike poliitiliste seisukohtade suhtes. Selle põhjal jagatakse inimesed tahes-tahtmata kahte lehte: need, kes  teavad, mis neile hea on, ja need, kes ei tea ja vajavad võimu/eliidi eestkostet." Edasi leiab ta alternatiivmeedias toetust ka sõnavabadusele, mis on muidugi revolutsiooniline väide.

Ei hakkaks akadeemiku artiklit rohkem analüüsima, kuid tundub, et ka meie meie mõttegigandid on lõpuks aru saanud, et Eesti ei saa edasi minna männijuurika taseme mõtteviisiga maailma asjades, veel vähem meie riiklikus poliitikas, mis on muutumas üha enam mustvalgeks ja alternatiive eiravaks tormamiseks Maginot' liinide ehitamisse idapiiril. Esmaselt on vaja kaitsta oma riigi elanikkond sotsiaalselt, eesti kultuur ja selle järjepidevus (nagu ka okupatsiooniaastail), alles viimases hädas ehitada mingeid kohutavaid sõjalisi müüre ja võõrbaase meie lähinaabrite vastu., et neid ärritada ründama. Isegi Konstantin Pätsi kogemus on siinkohal väga palju kasuks.