MEEDIAKOMMENTAAR 10. MÄRTS 2003
Tere taas kuulama Vikerraadio meediakommentaari! Ehkki siinkõneleja pole sugugi ainus, kes Eesti meediaprotsesse jõudumööda analüüsida püüab, on siiski eesti ajakirjanduse enda sissepoole pööratud pilk üsna tönts ja enesega rahulolev. Eriti kummalist meediakriitikat on viimastel nädalatel hakanud tulema sellise spetsiifilise ajakirja kui TV Nädal vahendusel, kus kord utsitatakse raadio poliitikasaadete tegijaid ja siis jälle pannakse paika Jaan Kaplinski või näiteks manitsetakse eelseisva Iraagi kriisi kajastamisel mitte vinti üle keerata, et rahvast mitte ära ehmatada.
Paistab, et oleme lõpuks saanud selle üldrahvaliku ringhäälingunõukogu, mis peaks koordineerima kogu meie elektroonilise meedia üldist taset ja mille puudumisest on aegajalt ajakirjanduses kõneldud!? See oli muidugi nali, sest glamuursetest telenägudest ja eetriesinejate eraelust pajataval pehmevõitu human interest –ajakirjal oleks siiski parem jääda oma liistude juurde, et mitte mõjuda naeruväärselt. Midagi on eesti menuajakirjanike loogikaga vägagi lahti, kui nad näiteks rõõmustavad selle üle, et Jaan Kaplinski Iraagi sõja eskaleerimise eest hoiatav üleskutse, millele on tänaseks juba tuhandeid toetajaid, kadus kiiresti kommertsmeedia tähelepanukeskmest. Ja seda ajal, kui sõnasõnalt kogu maailm tegeleb sama probleemiga üha aktiivsemalt ja üha emotsionaalsemalt! Antiigist pärineb sentents – oleksid vaikinud, oleksid jäänud filosoofiks. Seda tahaksin täna ja edaspidigi soovitada kõigile isehakanud meediafilosoofidele, kelle teadmiste ja huvide horisont paraku ei ületa vöökohta.
Teine tõsine soovitus on mul eesti trükiajakirjandusele. Jah, te olete mossis Edgar Savisaare ja teiste keskerakondlaste algatatud hagide pärast, seepärast püüate kuidas võimalik enesekindlale Edgarile ninanipsu teha või siis teda maamehe kombel läbi sõimata. Sõnavabadus lubab sedagi. Kuni seda muidugi riigis on. Mõelgem aga olukorrale, kui riiki juhib valitsus, mille taga on 2/3 Riigikogust. Mis saab siis sõnavabadusest? Kaksikliidu ajal hakati oigama vaikiva ajastu saabumise pärast. Mis ajastu ootab meid aga umbes kuu aja pärast, kui teostub koosmeele valitsus, mis juba eos tõrjub igasugust erimeelsust. Kes on siis ajakirjanduse liitlased? Eks ikka opositsiooni jäänud keskerakond ja mõõdukad. Seepärast oleks igati mõistlik mõlemalt poolt, nii ajakirjanduse kui ka keskerakonna poolt teha samm teineteise suunas, et vältida olukorda, kus riigis valitseb vaid vastastikune umbusk, mis on kõige soodsam absoluutse võimu taotlejaile. Kui muidugi ajakirjandus ei ole juba ette endale valinud riigimeelse hääletoru funktsiooni nagu 1930. aastate teisel poolel. Võib-olla on minu hoiatus enneaegne, sest mingit ülikoalitsiooni pole veel sündinud ja muidu nii kaalutlev president pole ka oma lõplikku otsust langetanud, aga parem juba hoiatada, enne kui on hilja.
Muide, kui keegi nüüd ütleb, et 2/3 valijate hääli esindav koalitsioon oleks hirmus demokraatlik, siis hoiataksin, et see on täpselt samasugune võimumonopol kui mõni majandusmonopol. Kas sooviksite, et Eestis oleks vaid üks suur pank, üks suur turvafirma, üks leivatootja või vorstimeister? Nagu vajavad monopolid nende õigusi piiravaid seadusi, mis tagavad ka tarbijale mingid õigused, nii vajab liialt suureks paisunud võimuliit demokraatlikke piiranguid ja parim nende seast oleks opositsiooni toimiv liit ajakirjandusega. Ja seda nendesamade 2/3 valijate huvides, kelle häältega see võimuliit üritab manipuleerida.Tahaksin lõpuks kiita meie trükiajakirjandust mõningate tõeliselt ennast ületavate saavutuste eest. Näiteks leidis “Postimees” eelmisel nädalal võimaluse praktiliselt täielikult edastada Edgar Savisaare pressikonverentsil kõneldu, “Eesti Päevaleht” ei hoidnud ruumi kokku, andes ilmselt sõna-sõnalt edasi Leonid Apananski arvamuse tema koju saabumisel ning Peeter Ernits vastas Kanal 2 Uutes uudistes vastates Urve Tiiduse küsimustele politsei sekkumisest poliitikasse niisuguse siiruse ja veenvusega, et kinnitas vähemalt siinkõneleja usku eesti ajakirjanduse aususe võimalusse. Taas pean kiitma ka Arterit, kus on ette võetud politseisaadete analüüs ja küsitletud nende tegijaid, et analüüsida selle žanri erilise populaarsuse põhjusi. Ka sellised ettevõtmised sisendavad usku sellesse, et eesti ajakirjandusest võib veel asja saada.
Sellise positiivse sõnumiga täna lõpetaksingi. Kuulmiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar