Rottidega laeva ehitamisest

Valimistejärgne Eesti on muutunud üha hüsteerilisemaks. Demokraatlike valimiste tulemusi vaidlustatakse üha jõulisemalt, isegi ähvardustega. Milles uba? Kas tõesti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna suhteline edu neil valimistel oli ootamatu? Tegelikult mitte suhteline, vaid siiski mäekõrgune edu. Kaugel sellest, sest need numbrid on kasvanud vaid paari viimase aasta jooksul, kui EKRE oli väga võitluslikus opositsioonis. Mis vahendite ja taotlustega, jäägu siinkohal pikemalt käsitlemata. Valimiskampaania on siiski üks asi, aga koalitsiooniläbirääkimised ja nende tulemus hoopis midagi muud. EKRE võiduga  pole Reformierakonna tulemuski võrreldav. Pealegi kasvas viimane peamiselt Riigikogust välja jäänud 4-5 erakonna häälte arvel ning kõigest 4 koha võrra. Keskerakond kaotas ainult ühe koha, teised eelmise koalitsiooni erakonnad, nii Isamaa, eriti sotsid aga palju enam.

Vaadakem, kes nüüd nii häälekalt, sageli lausa labaselt vaidlustavad valimistulemusi ja käimasolevaid läbirääkimisi. Paraku tuleb nentida, et isegi vähem Reformierakond ja ESDE. Küllap on nad varjunud kaevikusse, oodates et läbirääkimised lähevad pauguga lõhki ja tekib neile uud šanss. Iseenesest tark lähenemine, sest praegu asuda võitlema veel tekkimata koalitsiooniga vähendaks märgatavalt nende kui oponentide usaldusväärsust. Küll aga on väga teravalt ja kohati alaväärtuslikult asunud käimasolevat protsessi kritiseerima suur osa peavoolumeediast. Eelkõige päevalehed – Postimees ja Eesti Päevaleht. Üksnes Õhtuleht on valinud märksa tasakaalukama joone. Kas on ikka õige Delfi kombel nimetada valitsuskõnelusi „sobinguks“!?

Elektroonilises meedias on seisukohad olnud ühest äärmusest teise. Pühapäevases R2 saates „Olukorrast riigis“ raevutses tuntud liberaal Ahto Lobjakas. Tema rünnakuid EKRE vastu oli üsna piinlik kuulata. Kuni selleni, et ta karjatas, et Ratas „ehitab rottidest laeva“. Ei olnud kaheti mõistmist, keda ta rottidega võrdles. Ka saate muu põhiosa tegeles taas EKRE väidetava natsimeelsusega ja põhines mõnel üksikul valimiseelses debatis väljaöeldud mõttekatkel. Ikka samal kombel, kuidas Deutsche Welle korrespondent piinas Martin Helmet. See polnud kahtlemata hea ajakirjandustava vaimus. Intervjuud ei tohi üles ehitada sellele, et küsitlejal on küsitletava ja lõpptulemuse suhtes hinnang valmis, tuleb vaid vastaja sundida nurka, et oma kontseptsiooni ja eesmärki võidukalt tõestada. Umbes samal kombel on ETVs toiminud „Esimese stuudio“ saatejuhid nii Enn Eesmaa kui Mihhail Kõlvarti suhtes. Priit Kuusk tegi isegi sellise fopaa, et jättis peaminister Jüri Ratase üksi laua taha istuma ja kiirustas stuudio teise otsa ülejäänuid „peedistama“.

Tuleb tunnistada, et eetris on siiski olnud ka märksa tasakaalukamaid arutlusi. Näiteks Mirko Ojakivi juhitud „Rahva teenrid“ Vikerraadios ja Anvar Samosti olukorra hinnang pühapäevases Vikerraadio kahe mehe tunnis. Neist võis mõtlev kuulaja välja lugeda midagi enda jaoks märksa väärtuslikumat ja sügavamalt mõtlema panevat. Eestis on ju ütlus, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Paraku osa meie meediast on selle taas kord unustanud. Tuleb aru saada, et praegu käimasolevate kõneluste armutu kritiseerimine või otsekohene sõimamine ei tule kasuks ei demokraatiale ega aruka lõpptulemuseni jõudmisele. Ei maksaks ka silmakirjalikult asuda kaitsma imaginaarseid vene valijaid, kes justkui on ära unustatud. Eriti veel seetõttu, et kõige teravamalt esines tekkiva koalitsiooni vastu „vene positsioonidelt“ hoopis mittevenelane Raimond Kaljulaid. Teised Keskerakonna liidrid on olnud märksa mõistlikumad. Samuti näib soovunelmana paljude jaoks ajakirjanike väide, nagu sellist koalitsiooni ehitades peletaks Ratas eemale ka eesti valijaid. Pigem toob ta osa EKREt valinud endistest Keskerakonna toetajaist tagasi ühise laua äärde. Ootame lõpptulemuse ära, ärgem löögem enne uksi kinni!

Mart Ummelas

ajakirjanik