Tere taas! Ma ei lakka küsimast, miks on meie ajakirjanduses ikka veel nii vähe mitmehäälsust? Mõned meediakriitika autoriteedid, viimati Tarmu Tammerk, on sõnanud, et Eesti ajakirjandus on kõvasti paremale poole kaldu. Ühtaegu osutavad kõik usaldusväärsed uuringud, ka täna esitletav värske inimarengu aruanne 2007, et inimeste hoiakud röövkapitalismi alguaegadest on kardinaalselt muutunud, et materiaalsed väärtused pole enam nii kõigutamatult esikohal väärtushinnangute hierarhias, vaid üha rohkem hinnatakse vaimsust ja sotsiaalsust. Ma ei väsi kordamast, et suuresti on see kallutatus objektiivselt tingitud meie meediavälja ahtrusest, sellest et umbes 3/4 osas sellest otsustavad endiselt kaks suurt kontserni, mis ja kuidas.
Selle taustal on kummaline jälgida, missugune hädakisa on vallandunud ettevõtja Oliver Kruuda arglike katsete peale oma kirjastust asutada, otsekui variseks Eestis kohe kokku ajakirjandusvabadus ja demokraatia. Ma ei kuulu kahtlemata Kruuda austajate ringi, sest paljud tema väljaütlemised pärinevad tüüpilisest kauboikapitalismi arsenalist, a la "enne lasen ja siis mõtlen". Tema tegevus poliitika mõjutamiseks rahaga on olnud samuti küsitava väärtusega, suhted tuntud poliitikutega ehk liigagi intiimsed ja omapoisilikud. Ent küsigem, palju on selliseid Eesti ettevõtjaid, kellel poleks samasuguseid semusuhteid meie poliitika eliidiga, kes Eesti tõeliselt jõukaist poleks poetanud aegajalt mõne miljoni mõjutamaks tulevase valitsuse ja Riigikogu otsuseid!?
Kui seda väidavad täna klannimajandusest kõneldes meie meediamagnaadid, on see neist eriti küüniline, sest neil pole kunagi olnud vajagi endale vastuvõetava poliitika saavutamiseks kellelegi peale maksta, nad kahmivad niigi parteidelt enamiku reklaamirahadest, andes eetri ja ekraani sobilikele poliitikuile. Moosides ajalehtedes oma mehi, et saada neilt vastu endale sobivaid hoiakuid, nagu juhtus alles äsja isikuandmete kaitse seaduse eelnõuga, mis tehti kahe päevaga ringi, niipea kui paarist meediakontsernist oli pisut urisetud väidetava ajakirjandusvabaduse piiramise pärast. Samuti on läinud varasemail aastail väljaannete kojukande maksustamisega, aga näiteks ka välireklaami keelamisega valimiste-eelsel ajal. Et ikka meediakontsernid ja kommertskanalid saaksid võimalikult suure kulbitäie poliitilise reklaami supist enda suhu kallata. Meie meediakontsernid on täna juba nii selgelt ja suveräänselt poliitikas, et mingi Kruuda lisandumine sllesse seltskonda oleks võrreldav ehk vaid sääsehammustusega laisa elevandi tagumikku.
Olgu Kruuda võimalik ajaleht kui tahes kallutatud tänasest erinevasse äärmusse, oleks see ikkagi tervitatav ja tervistav õhuauk meie läppunud ajakirjandusruumis, pannes ka senised loorbereil lebavad meediakontsernid lõpuks reaalselt võistlema oma lugejas- ja vaatajaskonna pärast, mitte jagades vaid rasvaseid reviire igal aastal uuesti kartellikokkuleppeid meenutaval põhimõttel, kui palju kellelgi on lootust saada reklaamitellijaid, kui palju kellelgi on trükikojavõimsust ja eriti veel intellektuaalset potentsiaali. Tegelikult just suurim probleem Kruuda uue lehega seondubki viimase ehk intellektuaalse potentsiaali puudumisega. Eestis pole lihtsalt piisavalt elementaarsete kutseoskustega ajakirjanikke, et senistele poolkollastele lehtedele lisaks toita veel üht arvestatavat kasumlikku päevalehte. Ajakirjanike juurdekasvuga tegelemist pole ju seni üldse vaja olnud, sest väljaannete turuosad on vähemalt 10 aastat olnud magnaatide vahel aikival kokkuleppel täpselt ära jagatud.
Mingit liikumist ajakirjaniketurul on põhjustanud ehk vaid see, et riigivõim on aegajalt üles ostnud endale lojaalseid ajakirjanikke presidendikantselei, peaministribüroo ja ministeeriumide ning ametite pressiosakondade võimekuse tagamiseks, rääkimata eraettevõtteist, kes neelavad värskeid ajakirjanduseriala lõpetajaid kui Püha Jüriga mõõgad ristanud tuldpurskav draakon süütuid neitseid. Loomulikult peavad siis ka praegused toimetused aegajalt oma ridu koolilehtede toimetajate ja tõsielushowde tähtede arvel täiendama, hetkekski kõigutamata aga kontsernile ustavate pea-, asepea- ja osakonnatoimetajate suveräänset otsustusvõimu selle üle, missuguseid valikud kontsernileht igapäevaselt teeb. Selline status quo lihtsalt nõuab tõsist raputamist ja uusi arvestatavaid tegijaid, olgu või selleks odioosne Oliver Kruuda koos oma rahamaia ajakirjanikeseltskonnaga. Parem ikka pool muna kui vaikiva ajastu jätkumine!
Kuulmiseni!
Selle taustal on kummaline jälgida, missugune hädakisa on vallandunud ettevõtja Oliver Kruuda arglike katsete peale oma kirjastust asutada, otsekui variseks Eestis kohe kokku ajakirjandusvabadus ja demokraatia. Ma ei kuulu kahtlemata Kruuda austajate ringi, sest paljud tema väljaütlemised pärinevad tüüpilisest kauboikapitalismi arsenalist, a la "enne lasen ja siis mõtlen". Tema tegevus poliitika mõjutamiseks rahaga on olnud samuti küsitava väärtusega, suhted tuntud poliitikutega ehk liigagi intiimsed ja omapoisilikud. Ent küsigem, palju on selliseid Eesti ettevõtjaid, kellel poleks samasuguseid semusuhteid meie poliitika eliidiga, kes Eesti tõeliselt jõukaist poleks poetanud aegajalt mõne miljoni mõjutamaks tulevase valitsuse ja Riigikogu otsuseid!?
Kui seda väidavad täna klannimajandusest kõneldes meie meediamagnaadid, on see neist eriti küüniline, sest neil pole kunagi olnud vajagi endale vastuvõetava poliitika saavutamiseks kellelegi peale maksta, nad kahmivad niigi parteidelt enamiku reklaamirahadest, andes eetri ja ekraani sobilikele poliitikuile. Moosides ajalehtedes oma mehi, et saada neilt vastu endale sobivaid hoiakuid, nagu juhtus alles äsja isikuandmete kaitse seaduse eelnõuga, mis tehti kahe päevaga ringi, niipea kui paarist meediakontsernist oli pisut urisetud väidetava ajakirjandusvabaduse piiramise pärast. Samuti on läinud varasemail aastail väljaannete kojukande maksustamisega, aga näiteks ka välireklaami keelamisega valimiste-eelsel ajal. Et ikka meediakontsernid ja kommertskanalid saaksid võimalikult suure kulbitäie poliitilise reklaami supist enda suhu kallata. Meie meediakontsernid on täna juba nii selgelt ja suveräänselt poliitikas, et mingi Kruuda lisandumine sllesse seltskonda oleks võrreldav ehk vaid sääsehammustusega laisa elevandi tagumikku.
Olgu Kruuda võimalik ajaleht kui tahes kallutatud tänasest erinevasse äärmusse, oleks see ikkagi tervitatav ja tervistav õhuauk meie läppunud ajakirjandusruumis, pannes ka senised loorbereil lebavad meediakontsernid lõpuks reaalselt võistlema oma lugejas- ja vaatajaskonna pärast, mitte jagades vaid rasvaseid reviire igal aastal uuesti kartellikokkuleppeid meenutaval põhimõttel, kui palju kellelgi on lootust saada reklaamitellijaid, kui palju kellelgi on trükikojavõimsust ja eriti veel intellektuaalset potentsiaali. Tegelikult just suurim probleem Kruuda uue lehega seondubki viimase ehk intellektuaalse potentsiaali puudumisega. Eestis pole lihtsalt piisavalt elementaarsete kutseoskustega ajakirjanikke, et senistele poolkollastele lehtedele lisaks toita veel üht arvestatavat kasumlikku päevalehte. Ajakirjanike juurdekasvuga tegelemist pole ju seni üldse vaja olnud, sest väljaannete turuosad on vähemalt 10 aastat olnud magnaatide vahel aikival kokkuleppel täpselt ära jagatud.
Mingit liikumist ajakirjaniketurul on põhjustanud ehk vaid see, et riigivõim on aegajalt üles ostnud endale lojaalseid ajakirjanikke presidendikantselei, peaministribüroo ja ministeeriumide ning ametite pressiosakondade võimekuse tagamiseks, rääkimata eraettevõtteist, kes neelavad värskeid ajakirjanduseriala lõpetajaid kui Püha Jüriga mõõgad ristanud tuldpurskav draakon süütuid neitseid. Loomulikult peavad siis ka praegused toimetused aegajalt oma ridu koolilehtede toimetajate ja tõsielushowde tähtede arvel täiendama, hetkekski kõigutamata aga kontsernile ustavate pea-, asepea- ja osakonnatoimetajate suveräänset otsustusvõimu selle üle, missuguseid valikud kontsernileht igapäevaselt teeb. Selline status quo lihtsalt nõuab tõsist raputamist ja uusi arvestatavaid tegijaid, olgu või selleks odioosne Oliver Kruuda koos oma rahamaia ajakirjanikeseltskonnaga. Parem ikka pool muna kui vaikiva ajastu jätkumine!
Kuulmiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar