Meediakommentaar 28. mai 2007
Tere päevast!
Maikuu läheneb lõpule ning Eesti elus on pärast kõrgpinges seisukorda saabunud taas mõnevõrra rahulikum periood, mis annab ühtlasi võimaluse rahulikumalt ja analüütilisemalt tagasi vaadata toimunule. Osalt sellesuunaliseks ettevõtmiseks kujunes ka eelmisel nädalal peetud meediaseminar "Meedia ja julgeolek. Kas sõnavabadus on risk?", mille korraldasid Eesti Ajakirjanike Liit ja Europarlamendi infobüroo Eestis.
Tavapäraselt ei leidnud ajakirjanike liidu iseenesest väga menukas täissaali ettevõtmine mingit kajastust suurtes erameediaväljaannetes ega -kanalites. See osutab veelkord, et kui meil praegu kangesti igatsetakse tuua mitte-eestlasi ühtsesse Eesti meediavälja, oleks siiski vist mõistlkum püüda kõigepealt taastada eestikeelse meediavälja elementaarne ühtsus ja üksmeel.
Kui meil tegutseb ikka kaks teineteisega mittesuhtlevat ajakirjanduse eneseregulatsiooni organit - klassikaline ja euroopalikele väärtushinnangutele toetuv Avaliku Sõna Nõukogu - ning ameerikalik omanike vestlusklubi nimega Pressinõukogu, kuidas saab siis üldse kõnelda lähedastest arusaamadest ajakirjanduseetikast ja sõnavabadusest ülepea? Kui ajakirjanike liit püüab kogu oma nappi jõudu kokku võttes tekitada ühsikonnas ja ajakirjanduses diskussiooni meie ühiste väärtuste ja ajakirjanduse põhitõdede üle, elavad väljaandjate ja kanaliomanike ühendused süvenevas varjusurmas ega tegele enam ka eriti ajakirjanike täiendkoolituse, veel vähem asjakohaste avatud seminaride või konverentside korraldamisega. Sellele juhtis eelmainitud seminaril muide tähelepanu ka meie hetke ehk kõige teravapilgulisem ja ütlemisjulgem meediakriitik Tarmu Tammerk.
Kogu sisuline diskussioon avalikkuses usaldust kaotava ajakirjanduse suundumustest jääb toimetuste koosolekuruumide helikindlate seinte varju ning see, mille alusel trükiväljaannete või meediakanalite strateegilisi otsuseid ja hoiakuid ühiskonnas toimuva suhtes otsitakse ja langetatakse, rääkimata aktuaalsetest uudis- või teemavaliku printsiipidest, ei saa kunagi isegi näiteks akadeemilise debati objektiks, rääkimata pidevast ja konstruktiivsest meediakriitikast avalikkuse pilgu all.
Midagi siiski toimub ja jõuab üsna kaudseid teid pidi avalikkuseni. Eesti Ajalehtede Liidu kodulehelt võime lugeda Pressinõukogu esinaise Eve Rohtla liidu äsjasel üldkoosolekul 17. mail välja öeldud üsna teravat kriitikat, tsiteerin: "Eve Rohtla tõstatas valimiste eel üles kerkinud ajakirjanduseetilise probleemi. Nimelt on mitmed lehed liiga pehmelt suhtunud või lausa eiranud ajakirjanduseetika koodeksi punkti: reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust materjalist. Eve Rohtla sõnul diskrediteerib see ajakirjanduse usaldusväärsust. „On taunimisväärne, et ikka veel ilmub Eesti ajalehtedes lugusid ja materjale, mille kohta võib vaid oletada, kas tegemist on arvamusartikli või kinnimakstud poliitilise tekstiga,“ lausus Rohtla.
Tegelikult on täpselt sama probleemiga äsja tegelnud ka Avaliku Sõna Nõukogu juhtumi puhul Heimar Lenk versus ajaleht "Koit", kus ajalehe tegevust tauniti, sest Lengi poliitiline reklaam oli paigutatud arvamusartikli rubriiki ning lisatud sellele pahatahtlik, kuid tõenäoliselt fabritseeritud lugejakirjutis Lengi kohta, mille autorit ei õnenstunudki lõpuks sedastada. Kui see juhtum kogu oma küünilisuses oleks jõudnud suurde ajakirjandusse, küllap oleks Lengi vastu meedias käivitatud klaperjaht saanud ka hoopis teise värvingu.
Kui meil oleks üks ja ainus eneseregulatsiooni organ, mille otsused võiksid olla ühtviisi siduvad kõigi meediakanalite jaoks, siis võiks kõnelda ka mingist lootusest ajakirjanduse kvalitatiivseks arenguks, avalikkuse eest varjatuks jäävate kaasuste lahendused seda kindlasti ei taga. Ka Eve Rohtla väljaöeldu ju tegelikult kinntab, et ka Pressinõukogus mõistetakse niisuguse käitumise ohtlikkust mitte ainult ajakirjanduvabadusele, vaid demokraatiale tervikuna. Miks siis tegutseda eraldi!?
Varjusurmas on ka Eesti Ringhäälingute Liit, mille ainsaks sisuliseks ettevõtmiseks näib olevat jäänud Kuldmikrofonide väljaandmine ja oma esindaja saatmine ringhäälingumuuseumi ettevõtmistele. Kui vaadata liidu kodulehekülge, siis viimatised päevakorral olevad probleemid on aastast 2003. Teatavasti ka Eesti Raadio ega Eesti Televisioon, ehk siis peatselt tegevust alustav Eesti Rahvusringhääling sellesse liitu liikmesorganisatsioonina ei kuulu. Taas kerkib küsimus, kas poleks meie meediaruum kuidagi terviklikum ja toimivam, kui me suudaks killustumise asemel vahel tegutseda ka üksmeelsemalt, ühiste eesmärkide, näiteks kõrgekvaliteedilisema ajakirjanduse nimel, mis kindlasti vääristaks ka meie ühiskonda tervikuna.
Minu kommentaari jäägu aga lõpetama Tarmu Tammerki formuleeritud seisukohavõtt, kas kriisiolukorras tegutseda ajakirjaniku või kodanikuna. "Uudisteajakirjanik hoiab alati esikohal ajakirjaniku-mina. Arvamusavaldustes, mis põhinevad ajakirjandustöös saadud materjalil, on samuti esikohal ajakirjanik. Kuigi kriitikud heidavad ette: "Kas sa ei olegi Eesti eest väljas? See info on praegu Eestile kahjulik." Valimiste eel ja ja teistes poliitilise pinge situatsioonides minetab liiga palju ajakirjanikke Eestis oma kutse-eetika nng käitub nii, nagu mitte-ajakirjaniku sisetunne ütleb. Ebaprofessionaalselt."
Vägagi mõtlemapanevad sõnad, mis viivad mind tagasi kunagi aasta eest väljaöeldud oma mõtte juurde, et professionaalsel ajakirjanikul pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus jääda oma tööd tehes alati ajakirjanikuks, ja alles eraisikuna hakata ennast identifitseerima mõne toimetuse või väljaande, aga ka näiteks teatud rahvuse liikmena või riigi alamana. Ajakirjandus ei tohi kunagi muutuda pelgalt võimu eestkõnelejaks.
Kuulmiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar