Eurovisiooni õudus ja rahvuslik hüsteeria

Tere ja kena uut nädalat! Loomulikult ei saa ma tänases meediakommentaaris üle ega ümber järjekordsest, 52-sest Eurovisiooni lauluvõistlusest, mis seekord peeti meie naaberriigis Soomes. Olgu kohe öeldud, et teleülekanded oli Yleisradio teinud nüüdisaegse tehnikaga kõrgel professionaalsel tasemel, paraku ilma erilise sära ega ka eriliselt meeldejäävate efektideta. Kui nüüd kõrvale jätta Lordi loo video, milles küll oli rohkem kõrgeid leeke ja tühipaljast suitsu kui kaasamõtlema sundivaid ideid.
Telekontsertide laulude vaheajal esitatud postkaardidki olid niivõrd soomelikult flegmaatilised ja sissepoole pööratud, et kahjuks meie tore põhjanaaber ei suutnud nendega kuidagi kinnistada oma erilisust ega ainulaadsust ühinenud Euroopas. Liiga suur panus oli tehtud mobiilsidele ehk peasponsorile Telia Sonerale ja ka igasugusele ajuvabale talispordile, mis vaevalt ütles kuigi palju selle show suurele vaatajaskonnale peamiselt lumevabas Euroopas. Ja miks üldse banaalne sport, selle asemel et näidata oma riigi tõelise ja väärtusliku kultuuri taset!?
Ka show lisanumbrid, nii poolfinaalis kui lõppvõistlusel tekitasid minusuguses andunud Soome-sõbras tõsiseid küsimusi: kellele ja milleks kogu see ajuvaba sürrealism? Minu jaoks ei seondu Soome kuidagi vahemerelise tsirkusekunstiga ega ka vene balletiga. Lõppkontserdi Apocalyptica-ansambli tšellomuusika oli ju iseenesest ülev ja kaasahaarav, aga seda poleks pidanud rikkuma banaalsete trapetsikunstnike, labaste tuleneelajate ja muu piinlikult kunstliku trikitamisega. Soome, kes on kultuuriliselt alati silma paistnud hea ja väljapeetud stiilitundega, läks seekord kergema vastupanu teed ja püüdis etendada mingit Põhjala fellinilikku absurdi, mis tal kindlasti ka korda ei läinud, sest soomlased lihtsalt pole temperamendilt itaallased, vaid nagu eestlasedki - tõsimeelne metsarahvas, kelle puhul naljatamine muutub piinlikuks higistamiseks.
Lauluvõistlus ise kinnitas veelkord, et Euroopa on sattunud üliemotsionaalsete slaavi kultuuride piiramisrõngasse. Ükski vähegi traditsioonilisem ja harmooniline euroopalik laul ei jõudnud edetabelis mitte kuskile, viimane moodustus nõretava paatose ja lollitava narritamise apoteoosiks. Serbia laulu meloodia pole ju iseenesest halb ja ka esitanud lesbiliste parameetritega neidis laulis küllap vokaalselt kenasti, kuid mis pistmist on kõigel sellel košmaaril üle-euroopalise hitiga!? Rahvuslikus pöördes olevad serblased ei vaevunud isegi teistest eksjugodest erinevalt salmigi laulust esitama inglise keeles. Lulu niiöelda koreograafia tekitas tõsise küsimuse, kas viimased 30 aastat maailma popkultuuri arengus on lihtsalt maha magatud või ignoreeritakse neid teadlikult, mingi serbohorvaatliku kultusmalli järgi. Kõik see oli nii õudselt camp, et see polnud enam isegi mitte camp, vaid lihtsalt maotus. Jumal tänatud, et Eesti vaatajad ei andnud sellisele äraspidisele loole punktigi! Eesti andis aga maksimumarvu punkte hoopis Venemaale, selle teo arutelu nii sisemaiselt kui Balti naabritega jätkub ilmselt veel üsna kaua. Äsjaste sündmuste valgusel tundus selline hindamistulemus küll vähemasti paradoksaalne.
Siiski oleks Eesti Televisioonil nüüd tõsise mõtlemise koht, kas on ikka mõtet kulutada raha ja väärtuslikke ajurakke koos teiste Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidega osalemaks uuel Intervisiooni lauluvõistlusel, kus kiilu löömine Balkani ja postsovjetlike riikide ühisrindesse võib lähiaastail olla päris raske kui mitte võimatu!? Kui lätlased üritasid oma naljaka lauluga innustada itaallasi taas osalema, siis ehk oleks meil otstarbekas pigem järgida Itaalia eeskuju, kes on loobunud sellel karusselil pöörlemast!? San Remo lauluvõistlus on siiski LAULUvõistlus, mitte lokaalpoliitiline ja kambakraatlik tsirkuseetendus.
Lõpuks veel üks märkus siseriikliku meedia viimatisest tegevusest. Eelmisel nädalal ilmus eri lehtedes mitmesuguste rahvuslikult hüsteeriliste tädide ja onude kolumne, milles taas sarjati meie sotsiaalteadlasi ja muidugi ka Juhan Kivirähki, et nad ei suutnud piisavalt ülistada valitsuse tegevust. See meenutas mulle Giordano Bruno kurba saatust, kes põletati tuleriidal, sest ei nõustunud inkvisitsiooni seisukohaga, et Päike pöörleb ümber Maa, mitte vastupidi. Kõk need, kes täna süüdistavad sotsiaalteadlasi ja üldse teadlasi selle eest, et nad kõnelevad ühiskonna-asjadest tõtt, mitte ei püüa lihtsalt võimudele meele järele öelda, tahaksin meenutada sedagi, et omal ajal peeti Nõukogude Liidus nii geneetikat kui küberneetikatki ebateadusteks. Nüüd aga ähvardab rahvusliku hüsteeria laine samal kombel enda alla matta ühiskonnateadused. Piinlik on, kaaskodanikud, selline keskaegne usupimedus!