Diskussioon võib hävitada arutelu

Eelmine nädal oli tõeliselt kuum ja seetõttu enamik rahvast pages linnakuumuse eest mereranda või põõsavilusse. Ent ilmselt on interneti ja sülearvutite levik põhjuseks, miks ajalehtede ja muudes uudisportaalides jätkus siiski kirglik arutelu nii seksuaalvähemuste ettevõtmiste kui Põhiseaduse Pilsneri, integratsiooniuuringu või Venemaa propagandamasina järjekordsete väljamõeldiste üle. Olen püüdnud neid kommentaariume lugeda, kuid pean tunnistama, et 95%-liselt ei saa neid lugedes ei targemaks ega teki ka mingeid uusi lähenemisnurki probleemidele. Pigem võib vaid vihastada inimliku rumaluse ja sallimatuse tõeliselt piiritu eneseimetlemise üle.

Ehkki pooldan üldiselt Web 2.0 ideoloogiat ehk seda, et inimesed võtaksid üha rohkem meediamonopolide käest arvamusmaastiku kujundamise enda kätte, kasvõi selleks, et noodsamad monopolid ei manipuleeriks mu teadvusega ega ühiskonnas areneva diskussiooniga. Paraku ma peaaegu kunagi ei leia portaalidest alternatiivseid ja sügavamaid analüüse, kui võib leida paberlehtedest või kuulda eetriarutlustest. Pigem töötab internetimeedia selles suunas, et kujundada selgeid leere, sageli vaid kahte teravdatult vastandlikku leeri, kes püüavad teineteist kõikvõimaliku sõnavalingu ja demagoogiaga maa sisse tampida. Selle asemel et tegutseda arvamuste paljususe ja tolerantsuse suunas, mida tunnistagem, ka meie ajakirjandus suudab üha harvemini, süvendab internetikommenteerimine must-valget ettekujutust tegelikkusest, kahetsusväärseid eelarvamusi ja primitiivseid, lausa kiviaegseid hoiakuid.

Ent mis kohati veel hullem, selline suhtumine kandub tagasi ka meediaväljaannetesse, ajalehtede kolumnidesse, raadiojaamade arutelusaadetesse. Käivitub omalaadne surnud ring rumaluse, kitsarinnalisuse ja leppimatuse eskaleerimiseks. Tüüpiline näide selle kohta on olnud igasuvine gay pride'i üritus, millele kulutatakse mõõdutundetult palju veeruruumi ja eetriaega, rääkimata internetiressurssidest. Kui uskuda portaalides avaldatud sadu selgesõnalisi seisukohavõtte, oleksid paarsada marssijat pidanud laupäevalgi sattuma suurte rahvahulkade üldise ja üksmeelse hukkamõistu ja kivisaju objektiks nagu abielurikkujad Iraanis.

Tegelikkuses leidis valvas kaamerasilm üles vaid paarikümnepealise pigem nukra kui agressiivse pilguga skinheadigrupikese ja teise seltskonna vene aktsendiga noori oma arusaamatute piktogrammide ja totrate hüüdlausetega. Tagantjärele jääb küll mulje, et meedia kasutas seda iseenesest tavapäraste kultuuriürituste ritta asetuvat ettevõtmist, selle üht aspekti selgelt üle võimendades, vaid turunduslikel eesmärkidel ning tuleb vaid kiita enamiku eesti inimeste mõistlikkust, et ennast sellisest hüsteerilisest haibist kaasa tõmmata ei lastud.

Kahjuks toimub midagi samasugust integratsiooniuuringu üle arutlemisega, ehkki teema iseenesest palju tõsisem ja tundlikum kui niinimetatud homoparaadi vajalikkus või õigustatus. Saar Polli ja Tartu Ülikooli ühisuuring ning selle kommentaar Eesti Päevalehes professor Marju Lauristinilt on piisavalt tõsised asjad, et enne üheksa korda mõelda kui ühe korra midagi öelda. Parem üldse mitte öelda. Aga juba esimestel öötundidel, kui Lauristini kirjutis oli jõudnud EPL-i veebiportaali, võisime, ja võime praegugi lugeda näiteks sellist kommentaari, tsiteerin: "Eestikeelse sovjeedliku propagandasaasta kõrgel tasemel koolitaja võinuks selle möla kirjutamata jätta!" Pange tähele, keegi ennast part24-ks kutsuv tegelane on otsustanud ühe lausega virutada surmahoobi mitte ainult professor Lauristinile, vaid ka valdavale osale Eesti ajakirjanikest, kes kunagi Tartu Ülikoolis oma ajakirjandushariduse saanud. Ka näiteks Eesti Päevalehe toimetuse juhtidele, kes sellist jama publitseerivad.

Argumenteerijate seas on siiski ka üsna palju neid, kes eelnevaga põhimõtteliselt küll samal platvormil, kuid väljendavad ennast pisut viisakamalt ja lisavad isegi mingisuguseid põhjendusi, sageli siiski nii stereotüüpseid ja propagandistlikke, et on lausa piinlik lugeda neid kommentaarina teadlase-sotsioloogi väljapeetud ja teaduslikult täpsele analüüsile. Ning ausalt öeldes ei nende, Lauristini ja uuringu ründajate, ega ka teda kaitsvate sõnavõtjate poolt ei lisandu midagi sellist, mis lisaks diskussioonile uut väärtust või aitaks näha probleemi erinevaid, varjatud tahke, pigem süveneb vaid vastandumine, teineteise välistamine, dialoogi asemel ennastimetlev rumal ja epateeriv monoloog.

Üks väheseid konstruktiivseid väiteid, mille arutelust leidsin, on alljärgnev. Keegi pgn kirjutab: "Võite mind küll lapsesuuks nimetada, aga ma arvan, et suur osa selle pronksöö keema panemisel on Delfis ja mujal interneti foorumites tehtud hüsteerilise propaganda töö vili. Ja see ei saanud alguse mitte 9. mail 2006, vaid mitu aastat varem." Tegi ju Hans Christian Andersenigi kuulsaks selle poisikese, kes julges öelda, et kuningas on alasti. Mulle tundub, et meie meedias käivitatud diskussioonide puhul jään üha sagedamini igatsema samasugust otsekohest poisikest, kes katkestaks sedalaadi vastandumise nõiaringid ja avaks tee inimväärikale arutelule.