Odav propaganda tungib meediasse

Tere taas! Hiljaaegu kurdeti taas meie ajalehtedes selle üle, et Eestil peaks ikka olema oma propagandatalitus, et vastu astuda igasugu mustasajaliste laimule meie riigi pihta, tulgu see siis Moskvast või Strasbourgist. Oleme ju viimaste kuude jooksul saanud teada, et propagandarünnakuid meie vastu võetakse ette ühtviisi nii Kremlist kui Euroopa Nõukogust või isegi Berliinist, ja üldse tegeleb kogu Euroopa suuresti ainult meie ja Venemaa pingestunud suhetega.

Ei tahaks küll päriselt uskuda, et see just nii on, kuid teisalt, võib juba heameelega teatada, et tegelikult on vastupropaganda suurtüki ülesanded propagandaministeeriumi puududes võtnud vabatahtlikult enda kanda osa meie meediast. Nii et milleks siis veel propagandatalitusele raha raisata!? Või näiteks venekeelsele telekanalile või millelegi muule kulukale, kuid väidetavalt väheefektiivsele ja tavapärase demokraatliku ajakirjanduse arsenali kuuluvale nagu näiteks objektiivsed uudised, analüütilised kommentaarid või muud tasakaalustatud publikatsioonid.

Ent igasugune propaganda, olgu nii patriootlik ja rahvuslik kui see ka poleks, mida meie meedia nii edukalt viljeleb, võib ühel hetkel langeda ise sellessesamasse lõksu, mida need teised püüavad meile seada. Ehk hakkame märkamatult tootma kallutatud või siis kahemõttelisi sõnumeid ja hinnanguid. Ehkki teinekord on need rüütatud teatava peene iroonia vaevumärgatavasse toogasse, millest võib kogenematu lugeja ekslikult ka hoopis midagi muud välja lugeda.

Nagu viimati Eesti Ekspressis, kus Ylös-alas rubriigis kirjutatakse: "Marju Lauristin eestlasi süüdistamas. Väites nagu “teatud grupp sotsiolooge”, et eestlased on sallimatud venelaste suhtes, astub Marju Lauristin vastu rahva õiglustundele ja tegeliku elu faktidele – nagu suurepäraselt tõi välja Indrek Schwede." Aga mis siis, kui selles hinnangus peitub teatav annus irooniat ja mõni lugeja arvabki, et Schwede siirast ksenofoobiast nõretav kirjutis pole meie demokraatliku ühiskonna üksmeelne sõnum kogu maailmale ja et professor Lauristin ei esindagi meie jaoks kohutavat rahvusvaenlast!? Äkki arvab keegi kuskil, et nõnda asju pea pealt jalgele pöörates tahame jälle kellegi ees lömitada!?

Propagandat tuleb teha siiski arusaadavalt ja näpuga näidates. Nagu näiteks laupäevase Postimehe samasuguses rubriigis, kus jagatakse nädala sündmustele plusse ja miinuseid. Loomulikult oli eelmise nädala suurim pluss Eesti jaoks meie jalgpallikoondise pääsemine häbist kohtumises Andorra vastu, ehk nagu jõuliselt ja ausalt kommenteeritakse: "Parem inetu võit kui ilus kaotus." Selles tõdemuses on tõeliselt väärtuslik sõnum igale muulasele, kes tahaks teada, missugune on eestlaste tegelik väärtusmaailm.

Veelgi täpsemini annab edasi meie otsekohese sõnumi kõrval olev kinnitus selle kohta, et Ladina-Ameerikas tabatud eesti narkokullerid on eelkõige "viisavabaduse kuritarvitajad", sest just see olevat meie politseinike meelest sagedase vahelejäämise põhjuseks. Missugune otsekohene ja täpne sõnum maailmale meie liberaalsest suhtumisest uimastikaubandusse! Pole tabatud, pole varas! Ainult et miks niisugune väärt tõdemus miinusringis!?

Pluss- ehk saavutuspoolele on kantud ka Arnold Meri astumine kohtu ette. Selle tõdemuse tegelik propagandistlik sõnum torkab silma kui dirigendikepp, eriti kui vaadata pisut paremale ja tõdeda, et see positiivne sündmus on pandud samale reale, küll miinuspoolel "Rüütli tempudega", ehk siis lisaks "absurdsetele lausetele" on nüüd eelmine president veel oma krundil hakanud ka "prügi laiali tassima". Miks see selge sõnum on siiski paigutatud miinusmärgi veergu, kui ometi toimetusele paistab see teave olevat samas positiivses kaalukategoorias kui Meri kohtu ette saatmine!? Nojah, Rüütel on esialgu siiski kõigest "seadusega vastuolus". Ehk pole tõesti hea propaganda näiteks ajast ette rutata!?

Veel saame teada, et Eesti Posti 44 postkontori sulgemine on "väike samm, aga alguseks hea seegi", millega ilmselt tahetakse maailma teavitada sellest, et oleks juba ükskord aeg see üleriigiline kohmakas, kuid siiski veel kuidagi toimiv postiteenistus lõplikult deanimeerida, selle asemel et seda "eelmiste juhtkondade veniva teo kombel reanimeerida". Ning muidugi täiendab sõnumit kõrval miinusringis olev väide räpasest Läänemerest, milles Eesti osa olevat "lubamatult suur". See hinnang täiendab kenasti pilti eestlaste avameelsusest ja allaheitlikkusest ning pidevast valmisolekust näoga porri viskuda nii pea, kui mõni järjekordne vähem või rohkem kõlavat nime kandav Lääne survegrupp teeb meie suunas üldsõnalise avalduse, mille ridade vahelt suudame välja lugeda oma surmapatud. Kahtlemata pole oma spetsialistide vastupidistel väidetel sellises ausa ja siira propagandavõitluse olukorras mingit arvestatavat tõeväärtust.

Niisiis, meie ajakirjandus on propagandaministeeriumi ülesanded nende näidete põhjal juba kenasti enda peale võtnud, ainuke soovitus, et jäädaks siiski lõpuni sama ausaks ja otsekoheseks ega tehtaks mingeid mööndusi illusoorseile ega kahemõttelistele tõdemustele, mida mõni meie suhtes mitte kõige sõbralikumalt meelestatud ringkond Moskvas, Strasbourgis või Berliinis võiks valesti tõlgendada! Ikka otse rusikaga või dirigendikepiga silmaauku!