Kersna fenomeni taustal

eetris 1. oktoobril 2007

Tere taas üle kuu aja! Seljataga on puhkusereis, mis taas kord kinnitas juba varem samas olukorras kogetut, et maailma meedia ja Eesti meedia elavad üsna erinevat elu. Maailm elab suurtest globaasetest teemadest ja metafooridest, näiteks septembrikuu jooksul enamiku ajast kõigi suurte, üleilmsete meediakanalite esikülgedele jõudnud Portugalis Algarve'i rannikul kaduma jäänud inglise tüdruku Madelaine'i ja tema vanemate kummitavad näod või teise äärmusena näiteks Londoni Chelsea meeskonna portugallasest mänedžeri Jose Mourinho lahkumine oma senise klubi juurest. Mõlemad siis seotud Portugali ehk just sellesama riigiga, kus ma ka ise puhkasin. Mis muide praegu on Euroopa Liidu eesistujamaa.
Eestisse tagasi jõudnud, leidsin needki teemad meie lehtedest, kuid ikka traditsioonilistel välis- ja spordikülgedel, mitte esiküljele ega esiuudiseks tõstetuina. Ehkki ma kindlasti ei tähtsustaks üle just nimetatud teemasid, näitab see tõdemus, mida on väljendanud ka paljud minu tuttavad, et elame oma avalikkuses ja meedias endiselt mõneti sissepoole, rõõmutsedes või hambaid kiristades vaid oma kohalike, pahatihti üsna provintslike probleemikeste ja murede üle. Vahel ka sihilikult tahtes muust maailmas eri jalga käia, nagu osutasid näiteks eelmisel nädalal mitmest meediakanalist läbi käinud iroonilisevõitu kommentaarid ÜRO ametniku väljaütlemiste kohta multinatsionaalsuse arendamise vajadusest Eestis. Kas pole selline hoiak siiski pisut kolklik ja seetõttu ka naeruväärne, ja kogu muud maailma ikka teist jalga juba kõndima ei pane?!
Vahepeal Eestis ilmunud lehti sirvides jäi kohati mulje, et suurim Eesti siseprobleem on see, et Vahur Kersna tegi suu lahti ja hakkas kirjutama oma meediakolumne. Kõik suurimad ajalehed, ja mida kollasemad, seda agaramalt, on kasutanud seda kaasust osavalt ära, et lisada oma lehdele kõmujanulist lugejaskonda, et saada teravaid kommentaare online-portaalidesse, kiskuda üles vana tüli avalik-õigusliku ja kommertsmeedia vahel. Eriti innukalt on tegutsenud Postimees ja SL Õhtuleht, päevalehed, mis teatavasti kuuluvad meediakontserni, millel on oma nähtavad huvid nii tele- kui raadiomeedia piruka jagamisel. Usutavasti just see on rahvusringhäälingu rahvast Kersna kolumnide puhul enim ärritanud, et neid kasutatakse nüüd ilmselt ära teatava mentaalse konkurentsieelise saavutamiseks.
Seda kummalisem on ju seegi fakt, et suured päevalehed, mis on seni otsustavalt tõrjunud Eesti ainsa sõltumatu pressinõukogu ehk Avaliku Sõna Nõukogu avalduste publitseerimist, kiirustasid nüüd vahetult ja täies mahus avaldama professor Epp Laugu ASN-i nimel tehtud avaldust Vahur Kersna kaitseks. Niisugune käitumine tundub pisut küünilisena, ehkki Epp Laugu avaldus kindlasti vääris avaldamist, küllap märksa enamgi kui mõni Kersna kolumn. Juhtis ju Avaliku Sõna Nõukogu tähelepanu ka üldisematele tendentsidele seoses meie ajakirjanduses toimuvaga, mis paistavad kätte Kersna ümber keerleva mõneti kahetsusväärse tolmutormi tagant.
Jätan siinkohal käsitlemata Kersna kolumnides esitatud väited, sest ei tunne televisiooni telgitaguseid, küll aga võiksin ühineda tema tauniva suhtumisega meie kommertsmeedia mõningate väljaannete ajakirjanduslikku kultuurisse või õieti kultuuritusse. Jättes kõrvale Vahuri viimatised väljaütlemised, tuleks teda küll kiita selle eest, et ta on läbi aastate jäänud üsna truuks avalikõiguslikule meediale, kui nii mõnedki tema eakaaslased on erakanaleis lihtsameelsele vaatajale seepi müües kogunud küllap üsna kopsakaid varandusi. Olgu siinkohal lisatud isikliku arvamusena sedagi, et raadiomajas on läbi aastakümnete märksa enam suudetud vältida staaritsemist ja rahahõngulisi intriige kui meie naabermajas, ning seetõttu on ka taasühinemine televisiooniga olnud paljudele staažikatele raadioinimestele mõneti valulik.
Loodan siiralt, et kõige eelöeldu taustal areneb meie kõigi tolerantsus suhtumises kriitikasse, sealhulgas meediakriitikasse. Avatud, demokraatlikus ühiskonnas on kõigil õigus, muidugi teisi teadlikult solvamata ja alandamata, esitada oma arvamusi, ent ühtviisi ka nende arvamustega mitte nõustuda, esitades oma vastuargumente või tehes arvamusesitaja enda maailmavaate ja suhtumise kohta järeldusi. Ajakirjanduslikud arvamusavaldused ei tohiks kunagi kujneda argumendiks sõnavabduse piiramisele või, mis veel hullem, sanktsioonidele selle isiku suhtes, nagu paraku on selle aasta jooksul Eestis tänavugi üritatud. Ja veel üks soov: jäädes eestlasteks, saagem siiski rohkem eurooplasteks ja maailmakodanikeks! Kuulmiseni!