Eesti tüürib süveneva pimeduse suunas, ja see pole mitte üksnes must auk majanduses, vaid ka vaimne nägemispuue, kui poliitiliselt korrektselt väljenduda. Majanduskriis on globaalne, kuid Eestis oleme viimasel paaril aastal teinud üsna palju selleks, et segada see omakorda kokku müütiliste tontide maalimisega meie ühiskonna seintele, sise- ja välisvaenlaste otsimise ja nende demoniseerimisega. Kui see segu pole tõeliselt plahvatusohtlik, siis mis veel!?Miks Eesti vajub üha sügavamale müütide sohu, miks Kreutzwaldi algatatud rahvusromantiline Kalevipoja idealiseerimine on asendunud ekspressionistliku sortside sildistamise ja nende hävitamise nõudmisega!? Juhtusin ühest popularsest eraraadio saatest kuulma, kuidas kolm arvestatavat arvamusliidrit, neist kaks Eesti rikkaima 500 inimese hulka kuuluvat tegelast, kutsusid otsesõnu käivitama Eestis 1924. aasta 1. detsembrile järgnenud terrorilainet. Nende meelest tagavat riigile tõelise julgeoleku vaid massilised mahalaskmised ja sadade sunnitööle saatmine. Ajendiks aprillirahutused 2007. aasta aprillis, mille väidetavad korraldajad mõisteti esimese astme kohtus paljude „tõsieestlaste“ meelepahaks õigeks. Kas tõesti peaks õigusriigi asendama nonde meeste (ja mitte „nelikjõugu“, nagu meie meedia armastab kohtu ette tiritud tegelasi kutsuda) haiglase aju sünnitisega, müüdiga võitlusest üha uusi päid kasvatava Vene Hüdraga?Missuguses Euroopa tsiviliseeritud riigis, kus valitseb veel õnneks terve mõistus, oleks kümneid ja sadu kordi laiema ulatusega meeleavalduste kui ühe demokraatliku ühiskonna kodanikuliikumise äärmusliku vormi puhul rakendatud nii odioosseid meetmeid, ligilähedasigi väljapakutuile? Ei ole selliseid abinõusid rakendatud aastakümneid üheski Euroopa riigis, isegi neist kõige totalitaarsemates mitte. Ja nüüd „vaba ajakirjanduse lipulaev“, mis „ei kompa pimeduses“, kutsub üles massilisele poliitilisele terrorile!Meil kõigil on veel üsna hästi meeles Balkani verine konflikt, mis sai just alguse seletamatust pimedast vihast, emapiimaga sisse imetud vaenulikkusest oma teistsuguste naabrite, teiseusuliste või teistsuguse minevikuga rahvakildude suhtes, keda ajaloo tormituuled olid sellele maale suuresti nende enda tahte vastaselt segi paisanud. Oli vaja vaid üsna tühist sädet, kellegi poolhullu poliitiku meeltesegaseid ütlusi, et Balkani püssirohutünn plahvatama panna. Nüüd pakuvad aga meie „arvamusliidrid“ avalikus kogupere eetris ja seda tegelikult ainsa võimaliku kohtulahendi järel ning pärast kogu seda võimu ja uurimisorganite õiguslikult ja sotsiaalselt käpardliku tegutsemise saagat samasugust "haiguste ravi" kogu Eesti ühiskonnale. Kui see pole vaenu õhutamine ühiskonnas, mis siis veel!?Kus on sellise pimeduse ja kurjuse jõudude kummardamise juured, olen püüdnud enda jaoks selgeks saada. Miks läheb suurele osale meie varem nii mõistlikust rahvast kritiikavabalt peale näiteks suuresti demoniseeritud hoiak idanaabri tegevuse suhtes? Miks ei suuda me kriitikavabalt näha ei Kaukaasia kriisi ega viimatise gaasikriisi globaalset tausta ega sündmuste objektiivset käiku? Miks ei suuda me mõista maailma kui suurriikide võitlusvälja, kus mõlemad pooled kasutavad edu saavutamiseks võrdselt nii õiglasi kui ebaõiglasi vahendeid, nii ausaid kui valelikke väiteid? Miks maalime ühe ikka lumivalgeks ja teise süsimustaks? Me oleme isegi mütologiseerinud Teise maailmasõja tulemused, sõja võitjate sõlmitud lepingud, millega seadustati ka meie inkorporeerimine NSV Liitu, mida me riigina ise ka tegelikult Helsingi lõppakti tagantjärele ratifitseerimisega, aga samuti 1994. aastal Venemaaga sõlmitud vägede väljaviimise lepinguga rahvusvahelisõiguslikult aktsepteerisime ja seadustasime!?Olen enda jaoks leidnud seletuse sellest, et kogu meie rahvas on viimaste aastakümnetega vajunud üha sügavamale vaimse pimeduse sohu, loobunud teaduslikust maailmavaatest ning hüljanud materialismi alustõed. Kahjuks annab just pimesi, teatava haiglase ebausuna omandatud (subjektiivne) idealism, ja seda reaktsioonina poliitiliseks tabuks kuulutatud materialismile, sarnaseid väljundeid, nagu näeme tänase Eesti ühiskonnas, kus ka ühiskonna (vaimne) eliit otsib abi käte pealepanijailt, soolapuhujailt, vitsakeerutajailt, sisustab oma kodusid aferistidest feng shui „spetsialistide“ abiga ning lülitub massiliselt kuuldele, kui räägitakse järjekordsest UFO-rünnakust või Nostradamuse tõlgendusest. Kui Riigikogu ja rahandusminister lasevad oma tööruume „uurima“ vitsamehed või päevalehtede veergudel annavad kergeusklikele inimestele „konkreetset“ nõu oma elu korraldamiseks ilmselt korrutustabelitki mittetundvad numeroloogid, pole enam sugugi imestada selle üle, et rahvas usub pimesi osavate võimumanipulaatorite ja selleks angažeeritud ajaloolaste loodud müüte meie minevikust ning on valmis kividega surnuks loopima kelle tahes sisemaise deemoni (näiteks „punaprofessori“), keda vaimupime peavoolumeedia on nende silme ette lõhkirebimiseks visanud. Ja kogu seda mängu juhivad need tegelikud pimeduse jõud.
MART UMMELAS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar