Kui keegi Eestis arvab, et kired rahvusringhäälingu ümber ei vaibu, enne kui selle programmid muutuvad seeditavaiks kõigile kriitikuile, siis eksib ta rängalt. Sama rängalt eksib kunagine telejuht Tiina Kangro väites, nagu tuleks rahvusringhääling uuesti luua. Rahvusringhäälingu nn taasloomine tähendaks otsesõnu selle kaotamist. Sellest mõttest loobusid isegi need, kes omal ajal raadio ja televisiooni ühendamise varjus oleksid tahtnud midagi sellist oma isiklikes ärihuvides korda saata. Isegi nemad said lõpuks aru, et ühes kultuurses Euroopa rahvusriigis tähendaks ringhäälingu kallale minemine selle järjepidevuse kui rahvusringhäälingu peamise väärtuse katkestamist ja koos sellega loobumist niisugusest ühiskonna institutsioonist, mis asetub kõrgemale argisest politikaanlusest, banaalsetest kommertshuvidest ja kultuuripärandi väärtuste vahetamisest massikultuuri peenrahaks, ja mis toimib ühtaegu objektiivse tagasisidekanalina kogu ühiskonna jaoks.
Julgen arvata, et rahulolematus rahvusringhäälinguga on olemuslikult hea, sest osutab, et ERR pole mugandunud, ei püüa Albikära Antsu kombel iga „hea soovitaja“ olgu kui tahes rumalaid nõuandeid kuulda võtta, kõnnib üsna sõltumatult ja teadlikult uhkena rahvuslikul meediaväljal. Ent loomulikult suudetakse ka tänases ERR-is tõrjuda vaid sellist rahulolematust, mis põrkub rahvusringhäälingu programmide kõrgele kvaliteedile, ajakohasusele ja objektiivsusele, lühidalt öeldes – professionaalsusele. Selles mõttes on õigus nii Mart Taeverel kui Tiina Kangrol, et rahvusringhäälingu ajakirjanduslik tase on tema olemasolu tähtsaim õigustus ja ka vahedaim relv igasugu pahatahtjate etteheidete vastu. Ent kahtlemata ei ole kutseoskuste taset võimalik tõsta kusagil mujal kui üksnes sellesama rahvusringhäälingu sees.
Rahvusringhäälingu hädade allikas pole selle institutsiooni olemuses, vaid seda ümbritsevas reaalses riigis ja ühiskonnas, mis pole veel saanud niivõrd küpseks, et mõista selle institutsiooni ja tema järjepidevuse korvamatut väärtust meie rahvuskultuuri ja –riigi jaoks. Kui Tiina Kangro ironiseerib Mart Taevere üle, et too esitas TV-maksu kehtestamist, sest „loamaksu ideede aeg on pöördumatult selja taga“, siis on see küll tüüpiline väärarusaam. Loamaksu aeg oli Eesti riigi jaoks selja taga juba 1990. aastate algul, kui Eesti Vabariik alles väljus nõukoguse-aegsetest riiklikest skeemidest. Olnud ise viis aastat Eesti Raadio juhatuse liige, mäletan väga hästi toona Toompea mäelt kajanud kinnitusi selle kohta, et loamaksu „rong on läinud“. Läinud ta oligi, sest Eesti riik oli valinud hoopis õhukese riigi mudeli, mille „vilju“ oleme hakanud vast alles sel aastal täiel rinnal maitsma. Viga oli niisiis vildakas riiklikus mõtlemises, mitte ringhäälingu enda kehvas seisus või professionaalses suutmatuses, sh täitmaks juba 1994. aastal ringhäälinguseadusega kehtestatud nõudeid.
ETV ja ER higistasid 1990. Aastail mis kole tollase napi riigitoetuse varal, et uuendada kõigest hoolimata oma programme ja tehnoloogiaid, ainus, mis eales järele ei tulnud, oli riigipoolne arusaamine rahvusringhäälingu tähtsusest ja vajadusest selle finantseerimise tase viia mminimaalsessegi kooskõlla euroopalike normidega. Kui üldse ebaprofessionaalsust rahvusringhäälingus on millegagi edendatud, siis on see olnud just riigijuhtide küündimatu meediapoliitika, mille tunnistuseks on kõik need aastad jätkunud naeruväärsed juhtimismängud, ETV juhtide, aga ER juhtkonna osalised või totaalsed loputamised, millest on oma valusad vitsad saanud ka allakirjutanu. Ilmselt just sellepärast, et olen kaitsnud rahvusringhäälingu euroopalikku ideaali.
Kui kirjutasin mullu suvel Postimehes Kultuurkapitali ilmsetest probleemidest, kargas mulle seejärel kallale kultuuriestablishment, väites, nagu kisuksin neilt suust ära viimast leivatükki, aga ühtlasi soodsat reisi- ja rüperaaliraha. Ei, ma pole kunagi arvanud, et Kultuurkapital rahvuskultuuri sõltumatu rahastajana oleks iseenesest halb idee, küll aga juhtisin ma tähelepanu sellele, et eesti kultuuri lahutamatu osa, või oleks õigem öelda – vundament rahvusringhäälingu näol on proportsionaalselt kümme korda kehvemini rahastatud kui Põhjamaades, kus saadakse paremini aru, et mingit elavat kultuuri ja selle aktsepteerimist maksumaksjate, kogu rahva poolt, ei saa kunagi olla, kui riigis puudub meedialiider suveräänse, kõrgetasemelise, kultuurse ja rahvusvaheliseltki konkurentsivõimelise rahvusringhäälingu näol.
Hanno Tomberg on kenasti välja toonud, mida läheb ühele eesti inimesele aastas maksma rahvusringhääling. Tänase seisuga on see kindlasti vähem kui ühe kuu Äripäeva numbrid. Loomulikult öeldakse mulle nüüd, et Äripäev ilmub ju reklaami toel, ent just siia see koer maetud ongi. Rahvusringhääling peab olema konkurentsivõimeline neilsamadel tingimustel, millel tegutseb erameedia, ja selleks ka paljudes riikides just loamaks ongi kehtestatud, nii vaatajaile kui ka mõnel pool kommertskanaleile. Kui Eestis on selle „idee aeg selja taga“, tuleb lihtsalt leida uus ja toimiv idee, uued tõhusamad vahendid, mitte aga hurjutada rahvusringhäälingut ja tema toimetajaid, kes olevat nõrgad ja ebaprofessionaalsed. Ei olnud ETV ega ER nõrgad ega ebaprofessionaalsed nõukogude ajal, suutes kanda rahvuslikku ideed ja arvestavaid kutseoskusi läbi aastakümnete, kujunedes mitte ainult tollase N. Liidu, vaid kogu Ida-Euroopa edumeelseimateks elektroonilise meedia kanaleiks.
Suutis Eesti Raadio 1990. aastate jooksul olla rahvusliku ärkamise eestvedajaks ja ühtlasi tulla välja üliraskest majanduslikust seisust, konkureerides samal ajal vohavate erajaamadega, säilitades nii kogu rahva seas kui oma põhilistes sihtgruppides selge ja kõigutamatu liidripositsiooni. Suudab ka ETV kohaneda erakanaleilt tulvava odava meelelahutusega ja saavutada taas liidrikoha meediväljal, andke ainult aega ja kriitilisel määral ressursse, et see üldse oleks võimalik! Inimkapital on ERR-is täna kahtlemata olemas, andke talle ainult võimalus ennast näidata. Ärge pidevalt toppige omakasupüüdlikku nina ERR-i programmipoliitikasse; ärge norige üksikute pisiasjade kallal; ärge üritage kallutada toimetuslikku sõltumatust endale soodsas suunas jne. Ja ärge lootke , et ERR sillerdab teile nagu lõoke, kui tal hapnik on kinni keeratud!
Kui esitatakse, et ringhäälingujuhid peaksid „nõudma mahereformimise asemel totaalset professionaalsust kogu organisatsioonis“, siis julgen selle peale arvata, et räigete ratsaväemanöövritega ei saavuta me tundlikus organismis midagi konstruktiivset, üksnes olemasoleva mahalõhkumise, kultuurilise järjepidevuse kaotuse ja loomingulise kaose. Arengut ja uut kvaliteeti pole hetkekski mõtet loota, enne kui muutub kogu ühiskonna ja riigi suhtumine oma rahvusringhäälingusse kui rahvuskultuuri tänasel päeval ühte tähtsaimasse alustalasse, seda nii mentaalselt kui materiaalselt.
Mart Ummelas
Eesti Raadio juhatuse liige 1995-2000
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar