See et Lotman lõpetab oma kirjutise lausega, et totalitaarset režiimi ja nooruse nostalgiat ei tohi segi ajada, on muidugi eriti alatu. Veel puudus, et oleks hakanud viitama Kaplinski rollile 40 kirja kampaanias. Ka sama artikli kommentaariumis minule eelnev Vahtre paskvill osutab, et elame uue tsentuuria ajastus, kus uusaadlikud à la Lotman, Vahtre jt otsustavad ülejäänute üle, kas pöial püsti või allapoole. Kaplinskile näidatakse muidugi trääsa. On piinlik, härrased nn intellektuaalid. Või kuidas Lotman paneb paika Piret Tali!? Kas kadunud isa ees häbi ei ole!? Kas Juri Lotman ei saanud Tartu (Riiklikus) Ülikoolis välja arendada oma teooriat ja seda ka maailmas levitada? Mitte küll ehk nii ohtrate glamuursete välisreisidega, kui on lubatud tänastele rahvasaadikuile ja semiootikuile. Ent ka mitte nii küündimatute ja politikaanlike kirjutistega, nagu nüüd poeg publitseerib.
Keegi ei taha ülistada nõukogude aega, kuid see oli reaalsus, seda ei muuda olematuks ei IRL ega valitsuse määrused. Nende tegelaste tänane tagasipeegeldus on aga ilmselt poliitiline kõverpeegeldus. Seevastu tänast päeva ei püütagi peegeldada, vaid üksnes camera obscura kaudu kujutada maapealse paradiisina. Kui see pole antihistorism, mis siis veel!?
Arvustada saab ainult seda ajastut, milles ise elatakse ja mida suudetakse ka oma tegevusega mõjutada. Kõik kes elasid toona, elasid ju samuti oma isikliku eetilisuse tasandil, hoolimata igasugu režiimidest ja muust kontekstuaalsest. Mineviku kohal härdunult pisaraid valades või hambaid kiristades elatakse täna välja vaid oma alateadvuslikke ja sageli lihtsalt perversseid komplekse.
Olen varem siinsamas kinnitanud, et Sofi Oksanenil on kirjanikuna õigus paigutada oma looming mis tahes keskkonda, kuid ajaloolise tõega pole sellel mingit pistmist. Sofi Oksanen pole kunagi elanud selles ajas, mida ta käsitleb, järelikult on see puhas fiktsioon - ulme, nagu ka Lotmani ja Vahtre "nostalgia" stalinismi järele, mida 1960-80. aastail enam ammu polnud. Ainult et toda poststalinistlikku ajastut on vähegi objektiivselt märksa raskem tõlgendada või seletda kui varasemaid avalikke repressioone. Pealegi oleks see tänases peale pööratud ühiskonnas üsna ohtlik. Rääkimata sellest, et semiootik ja ajaloolane oleksid suutelised käsitlema seda masendust ning varjatud ja hästi lõhnavat survet inimlikkusele ja aususele, mida täna ja siin kogeme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar