Täna 26 aastat tagasi
õnnestus Eesti rahval kasutada ajaloolist šanssi taasiseseisvuda. Kahjuks sel
päeval pidin olema Soomes, sest olime asutamas Tuglase Seltsi toel Tallinnas
Soome Instituuti, mille tegevusjuhiks mind kutsuti. Just samal hetkel, kui Moskvas
putš läbi kukkus, kinnitati mind sellesse ametisse, kus sain tegutseda
poolteist aastat, kuni soomlased lõid oma instituudi juba formaalselt vabas
Eestis.
Paar päeva varem olin
Luumäel Taavetis, kus 18.08. avati mälestusmärk eestipoistele ehk JR 200
rivides Soome vabaduse eest võidelnud Eesti meestele. Mul oli au viibida
sellele tseremoonial.
Tseremoonia ajal
istusin otse toonase välisministri, hilisema EV presidendi Lennart Meri selja
taga. Mõni päev hiljem olin Tuglase seltsis tunnistajaks sellele, kuidas
Lennart kümnete ajakirjanike ees teatas, et Eesti kuulutab ennast (taas)iseseisvaks.
Õhtu- ja öötundidel töötasin Helsingin Sanomate toimetuses, et vahendada
võimalikult operatiivselt teavet Eestis toimuvast, kasutades ainsat võimalikku
kanalit, Eesti Raadio uudiseid. Sel ööl ilmus vähemalt 7 HS-i erinevat trükki.
Pöördusin tagasi Tallinna nii pea, kui selleks võimalus avanes. Samal ajal olid
tuhanded „eestlased“ teinud püksi ja pagenud taas väljamaale nagu ka 1944. Sealhulgas
nii mõnigi täna ülistatav prominent.
Kohtusin Lennart Meriga
ka hiljem, siis kui ta oli juba president, viimati kuulsa soomlase Max
Jacobssoni suurteose esitlusel, kus neid intervjueerisin. See jäi ühtlasi
viimaseks Meri raadiointervjuuks. Muidugi, kes seda enam mäletaks nüüd, kui
minu teod on unustatud, mind kriminaliseeritakse selleks, et mind vaikima
sundida, võetakse käest leib ja varsti ka eluruum. Veidi sarnaselt Edgar
Savisaarega, kelle rolli nädalavahetuse raadiosaadetes pisendas igal kombel
Ignar Fjuk, öeldes Kuku Keskpäevatunnis, et mitte 20. august pole „Edgari päev“,
vaid see päev, mil Savisaar avas võilao uksed. Muidugi selleks, et Eesti
inimesed alatute spekulantide pärast nälga ei sureks. Alatus elab läbi aastakümnete
või muutub üha alatumaks. Eriti nn intelligentide suu läbi.
Miks kirjutan sellel
minu ja kogu minu rahva jaoks armsal päeval selliseid ridu? Aga selleks, et
öelda, et Eesti vajab taassündi, vajab uut iseseisvust, mis oleks ka päris
iseseisvus, mitte rippumine kellegi või millegi küljes nagu parasiit. Oleme
kaotanud oma uhkuse ja suveräänsuse, oleme muutunud mingiks globaliseerunud
maailma ripatsiks. Oleme sõltuvad Washingtonist, Brüsselist ja Moskvast, mitte
enam Tallinnast ega oma riigi ja rahva tegelikust tahtest. Mõelgem sellele
vastu minnes eelseisvaile valimistele! Valigem vaid neid, keda siiralt usaldame
Eesti tegeliku iseseisvuse eest seisjatena!
Kinnitan, et mina ei
kandideeri. Igatahes mitte enne, kui Eesti on tõeliselt vaba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar