Talendid
koju! Milleks?
(saadetud Postimehe arvamustoimetusele 14.06. Seni ilmumata)
Järgnevalt esitan kõrgelt haritud, Eestis nii
personalitöötajana kui ajakirjanikuna töötanud Anne (nimi on muudetud)
kirjelduse tööotsinguist Eestis. Rootsi sattus ta perekondlikel põhjustel.
Kümmekond aastat tagasi leidis ta soomlasest elukaaslase, kes elas
Põhja-Rootsis. Viimastel aastatel hooldas ta raskelt haiget abikaasat, kes
selle aasta algul juba hooldekodus lahkus elavate kirjast. Paar viimast kuud on
Anne tegelnud lahkunu põrmu toimetamisega Soome, kuid seal elavad elukaaslase
tütred ei soovi teda selles kuidagi majanduslikult toetada. Ka elukaaslane
osutus suliks, sest ei pärandanud talle ei kinnisvara ega muud toimetulekut. Ainus,
mis talle jäi, oli sõiduauto, mille juhtimiseks peab ta praegu kulutama kõvasti
raha lubade saamiseks. Tema jaoks on ühemõtteliselt selge, et Rootsi ta jääda
ei saa. Seepärast on tal eelmise aasta lõpukuudest alates otsinud tööd kodumaal
Eestis, kus tal on küll Tallinna lähedal väike elamispind, kuid ka selle
ülalpidamine nõuab piisavalt palju.
Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli ja töötanud enne
„romantilisele reisile“ asumist personalitöötajana ja ajalehetoimetustes. Tal
on suus neli keelt ning iseloomuomadustelt on ta suurepärane, korralik inimene.
Ideaalne töötaja, kui peaksin ise oma firmasse valima. Nüüdseks juba kuus kuud
tööotsinguid Eestis on siiski osutunud viljatuks. Enamgi veel – masendust ja
meeleheidet tekitavaks. Kümmekond firmat on läbi käidud, sealhulgas neidki, kus
pole peale tema eriti kandidaate üldse olnud. Ühes asutuses tunnistati vargsi,
et tööle on samal ajal võetud viis juhtkonna oma tuttavat või sugulast. Rootsi
ja Eesti vahet on Anne lennanud oma kulu ja kirjadega kümneid kordi. Tööpakkumisi
tehakse küll e-maili või mobiiltelefoni teel, aga töövestlusi korraldatakse
ikkagi füüsiliselt siinsamas Eestis. Pakkumisi on olnud üsna kummalisi, näiteks
mingisse hotelli hommikulaua koristajaks. Peamiselt on kõne all teenistus miinimumpalga
tasemel. Sageli pakutakse öötööd. Seni ta tööd pole leidnud.
Mida tublile Annele soovitada? Ta pöördus minu kui
ajakirjaniku poole ja olen püüdnud talle nõu anda, kuid loomulikult pole mul
selliseid kontakte, mis teda tööle aitaksid. Pigem on ta mõelnud minu poole
pöördudes, et tema juhtumit avalikustades tekiks Eesti meedias laialdasem
diskussioon välismaalt tagasi pöörduvatele eestlastele töövõimaluste leidmiseks.
Uus valitsus on kõlavalt lubanud tuua suurema osa välismaal elavaist ja
töötavaist eestlastest tagasi kodumaale. Kas siin ikka on neile töökohti ja
sissetulekuid, vähemalt selliseid, mis ahvatleksid tagasi pöörduma? Meenutame,
et president Ilves käivitas omal ajal projekti „Talendid tagasi koju“. Me
teame, et tulemusi on projekt andnud vähe ning Anne juhtum kinnitab vaid seda,
et meie ühiskonnas eriti ei oodata mujale läinud inimesi ja peresid koju tagasi.
Ei piisa vaid kutsumisest, vaid sellele peab lisanduma ka piisav majanduslik ja
sotsiaalne alus. Järgnevalt väljavõtteid
tema kirjalikust selgitusest, mida talt palusin minu sõnade kinnituseks, ja
mille kogu käsikirja lisan toimetusele ka tõendina.
Anne isiklikud
selgitused lootusetutest tööotsingutest kodumaal
Lugu algas sellest, et otsustasin Eestis autokooli minna.
Ei olnud üldse mingit ideed või plaani siia tagasi tulla. Tegemist ei olnud ka
aprillinaljaga, sest detsembrist on saanud ootamatult juba aprill ehk naljakuu.
Mu tööotsingud Eestis algasid eelmise aasta detsembrist. Põhiliselt kasutasin
internetiportaale cvkeskus.ee, cv.ee, aga ka teisi. Ma ei ole Eestis tööd otsinud
üle 20 aasta. Tollal oli töö otsimine teistmoodi. Nagu on muutunud eesti keel,
on väga palju muutunud ka inimesed. Paljudes firmades on töökeeleks inglise
keel. Olen elanud Rootsis 15 aastat. Esimene küsimus töövestlusel oli: „Miks te
üldse tahate Eestisse tagasi tulla?“ Eestisse tagasipöördumist seostatakse
ebaõnnestumisega välismaal. Ei saada aru, et kõik Eestist lahkujad pole
majanduspõgenikud, vaid neil on hoopis teistsuguseid põhjusi. Kuna oleme elanud
kõrvuti rootsi- ja soomekeelse keskkonnaga, siis hakkasin kõigepealt vaatama
vastavaid pakkumisi ja saatma oma CVsid.
Üsna varsti helistas mulle spetsialist personaliotsingufirmast. Otsiti
soomekeelseid klienditeenindajaid. Mõne päeva pärast helistas sama
personalispetsialist mulle Skype’ile,
et läbi viia niiöelda töövestlus. Tegemist oli ühe tuntud pangaga, mille
Tallinna kontor otsis endale töötajaid. Skype’i
vestluse lõpuks öeldi mulle, et pank võtab minuga ühendust, juhul kui nad on
minust huvitatud. Mõni nädal hiljem, ühel laupäevaõhtul, tuli mulle mobiilile
sõnum kelleltki soomlaselt härra M-ilt, kes ei tutvustanud ennast. Olin väga
üllatunud, et üks soliidne firma kutsub vestlusele sms-iga. Kuna ma ei viibinud
parajasti Eestis, siis järgmisel päeval vestlust ei saanud toimuda. Peale härra
M-ile helistamist leppis ta minuga kokku õhtuse vestluse hiljem, aga siiski
Tallinna kontoris. Ise ta siiski kohal ei viibinud, sest väitis, et on hoopis
Helsingis. Kui sisenesin selle firma kontorisse, jooksis mulle vastu suur must
koer. Umbes tunni kestnud vestluse ajal istus see koer minu ja intervjueerija
vahel laua all. Esimese asjana öeldi mulle, et selles firmas on Soome
töökultuur (?). Põhjalikele soomekeelsetele küsimustele vastamise järel sain
tulemuseks negatiivse vastuse. Vestluse läbiviija lubas siiski võtta ühendust
kahe päeva jooksul, kuid seda ei juhtunud. Vastuse sain mõni päev hiljem taas
mobiilisõnumiga, ikka sellelt salapäraselt härra M-ilt (ilma perekonnanimeta):
„Seekord te ei osutunud valituks.“ Personaliotsingu firma saatis seejärel
teate, et kuna konkurss oli olnud tihe, siis tööd said vaid soome keelt
emakeelena valdavad isikud. (Tööpakkumises seda kirjas muidugi polnud.)
Kolmel
korral käidud firmas, mille töökuulutus oli algselt ekslik
Seejärel ilmus kuulutus tööpakkumise kohta ühte Balti- ja
Põhjamaade suurimasse kindlustusfirmasse. Otsiti taas rootsi ja soome keele
valdajaid. Kuna ma taas ei viibinud Eestis, siis leppisin e-mailiga kokku
töövestluse aja. Enamik suhtlemisest toimuski meili teel. Nimetatud firmas
käisin kokku viiel korral. Töövestlust viisid läbi kaks noort osakonnajuhti,
kes jätsid asjaliku mulje. Minu keeleoskust siiski ei kontrollitud.
Põhiküsimused olid iseloomuomaduste kohta, et „kuidas teie endised töökaaslased
teid iseloomustaksid“? Vestluse lõpus selgus, et on vaja kahte soovitajat: ühte
minu viimasest Eesti töökohast ja teist Rootsist. Saatsin oma soovitajate
kontaktid, nagu olin lubanud. Üsna varsti tuli sellelt kindlustusfirmalt
e-mail: „Mul on väga hea meel, et tundsid huvi … ametikoha vastu. Peame siiski
kahjuks teatama, et Sinu kandidatuur sel korral edasivalituks ei osutunud.“
Olin selle pakkumise juba ära unustanud, kui tuli kõne
samast kindlustusfirmast. Nimelt oli mind soovitatud soomekeelsete klientide
osakonna juhile. Rohkem kui nädala pärast toimus siis järjekorras vestlus number
kaks, ikka sealsamas firmas. Vestlust viis läbi kolmas juht. Tunni jooksul
esitati hulgaliselt mitmesuguseid küsimusi. Lõpuks selgus, et selle töö juures
pole kõige olulisem mitte keeleoskus, vaid arvutioskus. Kolmandal korral
kontrolliti siis minu arvutioskust ja kontrollijaks oli osakonna juhataja.
Töökuulutuses seisis keeleoskus ikka esikohal, aga tegelikkus oli hoopis teine.
Osakonna juhataja ütles lõpuks, et tema peab ikka mõtlema ega oska kohe
otsustada. Samuti väitis, et ta võtab endale sellega suured riskid, ja kas on
ikka aega töötajat välja õpetada. Lubas helistada järgmisel päeval, aga ei
helistanud. Vastus tuli hiljem, ja e-mailiga, et ma ei ole neile sobilik.
Mingit võimalust ei antud!
Mida Annele soovitada, kordan küsimust!
Mart Ummelas
ajakirjanik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar