neljapäev, 20. juuni 2019

Talendid koju! Milleks?

Talendid koju! Milleks?
(saadetud Postimehe arvamustoimetusele 14.06. Seni ilmumata)

Järgnevalt esitan kõrgelt haritud, Eestis nii personalitöötajana kui ajakirjanikuna töötanud Anne (nimi on muudetud) kirjelduse tööotsinguist Eestis. Rootsi sattus ta perekondlikel põhjustel. Kümmekond aastat tagasi leidis ta soomlasest elukaaslase, kes elas Põhja-Rootsis. Viimastel aastatel hooldas ta raskelt haiget abikaasat, kes selle aasta algul juba hooldekodus lahkus elavate kirjast. Paar viimast kuud on Anne tegelnud lahkunu põrmu toimetamisega Soome, kuid seal elavad elukaaslase tütred ei soovi teda selles kuidagi majanduslikult toetada. Ka elukaaslane osutus suliks, sest ei pärandanud talle ei kinnisvara ega muud toimetulekut. Ainus, mis talle jäi, oli sõiduauto, mille juhtimiseks peab ta praegu kulutama kõvasti raha lubade saamiseks. Tema jaoks on ühemõtteliselt selge, et Rootsi ta jääda ei saa. Seepärast on tal eelmise aasta lõpukuudest alates otsinud tööd kodumaal Eestis, kus tal on küll Tallinna lähedal väike elamispind, kuid ka selle ülalpidamine nõuab piisavalt palju.
Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli ja töötanud enne „romantilisele reisile“ asumist personalitöötajana ja ajalehetoimetustes. Tal on suus neli keelt ning iseloomuomadustelt on ta suurepärane, korralik inimene. Ideaalne töötaja, kui peaksin ise oma firmasse valima. Nüüdseks juba kuus kuud tööotsinguid Eestis on siiski osutunud viljatuks. Enamgi veel – masendust ja meeleheidet tekitavaks. Kümmekond firmat on läbi käidud, sealhulgas neidki, kus pole peale tema eriti kandidaate üldse olnud. Ühes asutuses tunnistati vargsi, et tööle on samal ajal võetud viis juhtkonna oma tuttavat või sugulast. Rootsi ja Eesti vahet on Anne lennanud oma kulu ja kirjadega kümneid kordi. Tööpakkumisi tehakse küll e-maili või mobiiltelefoni teel, aga töövestlusi korraldatakse ikkagi füüsiliselt siinsamas Eestis. Pakkumisi on olnud üsna kummalisi, näiteks mingisse hotelli hommikulaua koristajaks. Peamiselt on kõne all teenistus miinimumpalga tasemel. Sageli pakutakse öötööd. Seni ta tööd pole leidnud.
Mida tublile Annele soovitada? Ta pöördus minu kui ajakirjaniku poole ja olen püüdnud talle nõu anda, kuid loomulikult pole mul selliseid kontakte, mis teda tööle aitaksid. Pigem on ta mõelnud minu poole pöördudes, et tema juhtumit avalikustades tekiks Eesti meedias laialdasem diskussioon välismaalt tagasi pöörduvatele eestlastele töövõimaluste leidmiseks. Uus valitsus on kõlavalt lubanud tuua suurema osa välismaal elavaist ja töötavaist eestlastest tagasi kodumaale. Kas siin ikka on neile töökohti ja sissetulekuid, vähemalt selliseid, mis ahvatleksid tagasi pöörduma? Meenutame, et president Ilves käivitas omal ajal projekti „Talendid tagasi koju“. Me teame, et tulemusi on projekt andnud vähe ning Anne juhtum kinnitab vaid seda, et meie ühiskonnas eriti ei oodata mujale läinud inimesi ja peresid koju tagasi. Ei piisa vaid kutsumisest, vaid sellele peab lisanduma ka piisav majanduslik ja sotsiaalne alus.  Järgnevalt väljavõtteid tema kirjalikust selgitusest, mida talt palusin minu sõnade kinnituseks, ja mille kogu käsikirja lisan toimetusele ka tõendina.
Anne isiklikud selgitused lootusetutest tööotsingutest kodumaal
Lugu algas sellest, et otsustasin Eestis autokooli minna. Ei olnud üldse mingit ideed või plaani siia tagasi tulla. Tegemist ei olnud ka aprillinaljaga, sest detsembrist on saanud ootamatult juba aprill ehk naljakuu. Mu tööotsingud Eestis algasid eelmise aasta detsembrist. Põhiliselt kasutasin internetiportaale cvkeskus.ee, cv.ee, aga ka teisi. Ma ei ole Eestis tööd otsinud üle 20 aasta. Tollal oli töö otsimine teistmoodi. Nagu on muutunud eesti keel, on väga palju muutunud ka inimesed. Paljudes firmades on töökeeleks inglise keel. Olen elanud Rootsis 15 aastat. Esimene küsimus töövestlusel oli: „Miks te üldse tahate Eestisse tagasi tulla?“ Eestisse tagasipöördumist seostatakse ebaõnnestumisega välismaal. Ei saada aru, et kõik Eestist lahkujad pole majanduspõgenikud, vaid neil on hoopis teistsuguseid põhjusi. Kuna oleme elanud kõrvuti rootsi- ja soomekeelse keskkonnaga, siis hakkasin kõigepealt vaatama vastavaid pakkumisi ja saatma oma CVsid.  Üsna varsti helistas mulle spetsialist personaliotsingufirmast. Otsiti soomekeelseid klienditeenindajaid. Mõne päeva pärast helistas sama personalispetsialist mulle Skype’ile, et läbi viia niiöelda töövestlus. Tegemist oli ühe tuntud pangaga, mille Tallinna kontor otsis endale töötajaid. Skype’i vestluse lõpuks öeldi mulle, et pank võtab minuga ühendust, juhul kui nad on minust huvitatud. Mõni nädal hiljem, ühel laupäevaõhtul, tuli mulle mobiilile sõnum kelleltki soomlaselt härra M-ilt, kes ei tutvustanud ennast. Olin väga üllatunud, et üks soliidne firma kutsub vestlusele sms-iga. Kuna ma ei viibinud parajasti Eestis, siis järgmisel päeval vestlust ei saanud toimuda. Peale härra M-ile helistamist leppis ta minuga kokku õhtuse vestluse hiljem, aga siiski Tallinna kontoris. Ise ta siiski kohal ei viibinud, sest väitis, et on hoopis Helsingis. Kui sisenesin selle firma kontorisse, jooksis mulle vastu suur must koer. Umbes tunni kestnud vestluse ajal istus see koer minu ja intervjueerija vahel laua all. Esimese asjana öeldi mulle, et selles firmas on Soome töökultuur (?). Põhjalikele soomekeelsetele küsimustele vastamise järel sain tulemuseks negatiivse vastuse. Vestluse läbiviija lubas siiski võtta ühendust kahe päeva jooksul, kuid seda ei juhtunud. Vastuse sain mõni päev hiljem taas mobiilisõnumiga, ikka sellelt salapäraselt härra M-ilt (ilma perekonnanimeta): „Seekord te ei osutunud valituks.“ Personaliotsingu firma saatis seejärel teate, et kuna konkurss oli olnud tihe, siis tööd said vaid soome keelt emakeelena valdavad isikud. (Tööpakkumises seda kirjas muidugi polnud.)
Kolmel korral käidud firmas, mille töökuulutus oli algselt ekslik
Seejärel ilmus kuulutus tööpakkumise kohta ühte Balti- ja Põhjamaade suurimasse kindlustusfirmasse. Otsiti taas rootsi ja soome keele valdajaid. Kuna ma taas ei viibinud Eestis, siis leppisin e-mailiga kokku töövestluse aja. Enamik suhtlemisest toimuski meili teel. Nimetatud firmas käisin kokku viiel korral. Töövestlust viisid läbi kaks noort osakonnajuhti, kes jätsid asjaliku mulje. Minu keeleoskust siiski ei kontrollitud. Põhiküsimused olid iseloomuomaduste kohta, et „kuidas teie endised töökaaslased teid iseloomustaksid“? Vestluse lõpus selgus, et on vaja kahte soovitajat: ühte minu viimasest Eesti töökohast ja teist Rootsist. Saatsin oma soovitajate kontaktid, nagu olin lubanud. Üsna varsti tuli sellelt kindlustusfirmalt e-mail: „Mul on väga hea meel, et tundsid huvi … ametikoha vastu. Peame siiski kahjuks teatama, et Sinu kandidatuur sel korral edasivalituks ei osutunud.“
Olin selle pakkumise juba ära unustanud, kui tuli kõne samast kindlustusfirmast. Nimelt oli mind soovitatud soomekeelsete klientide osakonna juhile. Rohkem kui nädala pärast toimus siis järjekorras vestlus number kaks, ikka sealsamas firmas. Vestlust viis läbi kolmas juht. Tunni jooksul esitati hulgaliselt mitmesuguseid küsimusi. Lõpuks selgus, et selle töö juures pole kõige olulisem mitte keeleoskus, vaid arvutioskus. Kolmandal korral kontrolliti siis minu arvutioskust ja kontrollijaks oli osakonna juhataja. Töökuulutuses seisis keeleoskus ikka esikohal, aga tegelikkus oli hoopis teine. Osakonna juhataja ütles lõpuks, et tema peab ikka mõtlema ega oska kohe otsustada. Samuti väitis, et ta võtab endale sellega suured riskid, ja kas on ikka aega töötajat välja õpetada. Lubas helistada järgmisel päeval, aga ei helistanud. Vastus tuli hiljem, ja e-mailiga, et ma ei ole neile sobilik. Mingit võimalust ei antud!
Mida Annele soovitada, kordan küsimust!
Mart Ummelas
ajakirjanik

Kommentaare ei ole: