Eesti väidetav kiire majanduskasv, millele on oma valimisloosungid üles ehitanud suurerakonnad reformi- ja keskerakond, on algusest peale suuresti vaid õhku täis mull. Eestis pole olemas mingit reaalset tootlikkuse kasvu ega ole ka sisulist heaolu lisandumist, on tegelikult vaid üks "positiivne" näitaja: (kinnisvara)laenude kasv. Kui see ongi riigi põhiline arengumootor, siis võiks üksikisiku tasandil suurimaks arengumootoriks olla ka aianurgas vedelev vana Datsun, millesse pritsitakse iga päev kümnete liitrite viisi bensiini, aga mis sellest hoolimata paigast ei liigu. Sest mootor lihtsalt ei vea. Ei vea ka Eesti majanduse mootor meie ühiskonda õiges suunas, nagu osutab viimane "Inimarengu aruannegi".
Miks Eestis hämatakse tegelike majandusnäitajatega? Kunagi uurisin Eesti Panga kõrgelt juhilt, miks meil SKT kasvu näidates arvestatakse ka Rootsist siia suunatavaid igakuiselt kümnetesse miljarditesse ulatuvaid laenusid, siis vastas ta, et kõik TEISED teevad samuti. Kes need "teised" on, ta muidugi ei täpsustanud. Kui need on rootslased, siis see on ka üsna mõistetav, sest sealse elanikkonna ja riigi kapitaliseeritus ületab kümnetes, võib-olla sadadeski kordades Eesti riigi kapitaliseerituse taseme. Loomulikult kajastavad Rootsis ka krediidid lõppkokkuvõttes sealse elanikkonna reaalset rikkust ja finantsilist võimekust, sest laenu ei anta sealgi vaid ilusate sõnade eest. Eestis on asjalood kahjuks viimastel aastatel olnud paraku täiesti vastupidi: mida rohkem sa laenu pangast küsid ja mida vähem reaalseid tagatisi omad, seda suuremaid (tarbimis)laene sa saad, ja seda ühtviisi nii era- kui ärisektoris. Bluffimine tasub eriti hästi ära.
Võin oma kogemuse põhjal kinnitada, et mul oli paari aasta eest üsna keeruline oma eluasemelaenu muuta hüpoteeklaenuks (kusjuures pangaintress selgelt tõusis), ehkki mu kinnisvara reaalne väärtus ületab vähemalt 10 korda sellele seatud hüpoteegi väärtuse. Samal ajal kuulen oma kolleegidelt pidevalt, kuidas neile pakutakse teistes pankades ilma igasuguse reaalse ja mõistliku tagatiseta ülisoodsaid tarbimislaene, kusjuures garantiiks piisab vaid ligikaudu keskmise palga igakuisest laekumisest kõnealusesse panka. Milline loogika sellises laenurallis üldse valitseb, muidugi peale soovi lihtsalt inimesi kõrgete intressidega õnge võtta, see jääb arusaamatuks!? Ja miks Eesti riik ja ka meie erakonnad sellist kamikadzelikku käitumist igati soosivad, jääb mulle samuti sügavalt arusaamatuks. Kas "õhukene riik" tähendabki rumalat ja avantüristlikku riiki? Kas inimeste infantiilsel tarbimishimul põhinevate kirgede üleskütmine on ikka asjakohane ja mõistlik tegevus 21. sajandi Euroopas?
Selliste küsimuste peale kostavad meie pankurid ja riigijuhid vastuseks ühel häälel, et eestlased on pikka aega elanud korraliku eluasemeta, et nad tahavad maailma näha ja nautida "valge inimese" kombel tänapäeva kõrgtehnoloogilise maailma pakutavaid hüvesid. Kas tõepoolest ei suuda eestlased enam elada üle miljoni euro maksvate eramute ja pool miljonit maksva vanalinna luksuskorterita!? Või käimata Keenias safaril? Aga näiteks Sloveenias on vaid üks kompuutertomograaf, kui Eestis on neid kindlasti vähemalt viis (isegi peatselt Valgas). Kas meie juhid ei saa tõesti aru sellest, et sellised ülikallid hanked ja üldse luksuse haipimine ning sellega inflatsiooni järjekindel soodustamine tähendab lõpuks üha kallinevat elamuehitust ehk hoopis seda, et enamate eestlaste jaoks jääb isegi tagasihoidlik uus eluase tegelikult üha kaugemaks unistuseks!? Ülisuurte laenude najal hangitavad eluasemed on ilmselge viitsütikuga pomm, mis võib plahvatada mitte ainult kodude kaotuse, vaid ka perekondade lagunemise ja enesetappude lainena. Kuhu on jäänud ettepanek kehtestada elementaarne luksuse- või lihtsalt kinnisvaramaks? Ja seda ka avaliku sektori priiskamise (ülikallid meditsiiniseadmed, kontoriremondid, ministrite luksusautod jms.) ohjeldamiseks.
Kuhu lähevad need perekonnad, kes ei suuda enam laene maksta? Eestis puudub ju praktiliselt üldse mõõduka hinnaga sotsiaalkorterite üüriturg, isegi suur osa sundüürnikke pole veel saanud riigilt, kes neilt omal ajal eluaseme röövis, elementaarset humaanset kompensatsiooni arvestatava elamispinna näol. Mõne aasta pärast võib meil olla tuhandeid peresid, kes ei suuda enam oma ülikõrge protsendiga eluasemelaenu tasuda, aga kellele pole pakkuda ka muud eluaset kui nendesamade kallite laenudega ehitatud kortereid, mille omanikud ise ägavad veel hüpoteeklaenude koorma all ja nõuavad seepärast uutelt elanikelt ka maksimaalset üüri.
Miks ükski meie erakondadest ei suuda pakkuda ühtki vähegi reaalset stsenaariumi, mille arvel hakkavad eestlased tagasi maksma oma senist 150 miljardilist era- ja ärilaenude koormat? Kuidas suudame pärast aastat 2013 või 2017 Euroopa Liidult saadud kümnete miljardite suurust toetust ehk sisuliselt võlga unioonilt hakata oma riigieelarvest (protsentidega) tagasi maksma, sest see raha pole enam mingi algusaastate annetus, vaid avanss selleks, et suudaksime tulevikus toetada liitu omakorda vastavalt selle senisele panusele? Lugege erakondade programme ja üritage leida nendele tõsistele küsimustele mingisugust vastust! Kui leiate, andke ka teistele "rumalatele" paberlaevukeses hulpijatele teada. Oleme veel pinnal. Kui kauaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar