Uskuge teadlasi, mitte ennastimetlevaid kolumniste!

Ehkki tänagi võiks kõnelda millestki leebemast, näiteks reklaamtekstide keele kentsakustest või saatejuhtide saamatuist komistustest, pean siiski vajalikuks üritada anda esialgne hinnang eesti meedia tegevusele eelmise nädala meie ühiskonda vapustanud sündmuste kajastamisel.
Ehkki samasugused noorsoorahutused ja vandalism pole tänapäeva Euroopas mingi enneolematu nähtus, siiski on Eestis tegu täiesti erilise olukorra ja hoopis teiste põhjustega, kui Prantsusmaal, Taanis või viimati Norras.
Eestis osalesid neis sündmustes peamiselt püsielanikud, osa neist ammused Eesti kodanikud, kelle tegutsemise ajendiks oli rahva enamiku omast kardinaalselt erinev arusaam meie ühisest ajaloost ning kindlasti ka naaberriigi propaganda poolt jätkuvalt ülesköetud kired. Kuna südmuste keskseks areeniks kujunes Tallinna kesklinn, siis pälvis see mitte ainult meie ja väliskülaliste, vaid meedia vahendusel kogu maailma teravdatud tähelepanu.
Et mingid meeleavaldused pronkssõduri teisaldamisele järgnevad, polnud muidugi kellelegi eriliseks üllatuseks, kuid et asi võib võtta nii kiiresti dramaatilise vormi, see kujunes ühtviisi šokeerivaks nii otsustajaile kui Eesti rahvale tervikuna. Teatava hoiatuse selle kohta suutsid niiöelda 12. tunnil anda vaid eesti sotsiaalteadlased, kes oskasid näha ühiskonna pinnal all liikuvaid sügavamaid hoovusi.
Teist korda, juba kriisi puhkemise järel, kutsus reedel ka Vikerraadio eetris üles mõistusele ja dialoogile sotsioloog Andrus Saar. Paraku jäeti needki tõsised signaalid avalikkuses vähimagi tähelepanuta, sest teatud masinavärk oli ammu käima lükatud ja ühiskonda juhtis hüsteeria. Igatahes on ühiskonnateadlaste rinne püsinud tänaseni sümpaatselt ühtsena, sest tänases lehes annab ka Juhan Kivirähk samavõrd teadusliku ja usaldust sisendava analüüsi toimunule.
Mindki on huvitanud see, kas meediavahendid on viimastel päevadel teinud kõik, et vältida konflikti eskaleerumist, kas on ilmunud publikatsioone, mida võiks tõlgendada rahvustevahelise vastasseisu ja sallimatuse õhutamisena. Mind hämmastab ja teeb murelikuks see, kuivõrd erinev on olnud suhtumine rahvustevahelise vaenu avalikku õhutamisse viimastel päevadel võrreldes selle äsjase perioodiga, mil tegelikult oht plahvatuseks oli minimaalne.
Siis jälgisid nii võimud kui ka meedia ise väga tähelepanelikult seda, kas avalikkuses püütakse kuidagi õhutada sellist vaenu, ja isegi vastav seadus võeti vastu. Mäletame näiteks tuntud muusikakriitiku tragikoomilist süüdistamist. Paraku alates eelmise nädala keskpaigast on rahvustevahelist vaenu õhutavatena tõlgendatavaid publikatsioone ilmunud ajalehtede veergudele, märksa talumatumaks muutus aga tekst mitmes online-portaalis. Me teame aga hästi Euroopa kogemusest - Balkanimaadest, Iirimaalt ja mujalt, et niivõrd kriitilises situatsioonis on ühel mõtlematult heidetud sõnal märksa tõsisemad tagajärjed kui aknasse lennanud kivil. Kui kivi purustab vaid klaasi, siis vaenulik sõna võib vallandada ühiskonnas laviini ja rikkuda ühiskonnarahu aastateks.
Venemaa ajalehed ja ka siinsed venekeelsed ajalehed on kahtlemata olnud üldise pinge õhutamisel kesksel kohal, kuid loodan, et kolleeg Ivan Makarov võtab selle temaatika asjatundlikumalt ette oma kolmapäevases kommentaaris. Tahaksin siinkohal välja tuua vaid paar tähelepanekut eestikeelsest meediast, mis minu arust oleksid võinud olla olemata. Ehkki tuleb tunnistada, et hoiak on olnud kardetust tasakaalukam. Kahtlemata oli meedias palju ka selliseid poliitilisi hinnanguid, mida ma isiklikult ja oma maailmavaatest lähtuvalt ei aktsepteeri, aga jätan need praegu kõrvale, sest tänases õhustikus ei julge ma lihtsalt olla väga avameelne.
Üks meie suur ajaleht paigutas arvamusrubriiki anonüümse kirjutise "Tundmatu vene pätt". Me saame sealt teada, et Eestis elavad venelased on "barbarid", "vaid 1941. aastal siin jauranud "võitjate" järeltulijad". Võidupüha tähistamist võrreldakse karikatuurselt klounaadiga, ühtaegu naeruvääristatakse Eesti riigis seadustega sätestatud integratsiooniprotsessi ja nimetatakse pronkssõduri võrdkujuna "kõige ehtsamat vene pätti". Mida arvata neist tagajärgedest, mida sellise artikli tõlkimine venekeelsesse lehte võib kaasa tuua, kui juba pole toonud!? Kas pole see järjekordne argument süüdistustele, et Eestis valitseb rassism ja mitte-eestlasi peetakse teisejärgulisteks inimesteks!? Kui sellised lood pole provokatsioon, mis siis veel?
Kindlasti polnud asjakohane kujutada ka tele-eetris kõike toimuvat massiliste kontrollimatute rahutustena, eriti paistsid sellega silma kommertstelekanalid, mis otsisid toimuvast pigem alasti action'it kui aitasid oma tegevusega kaasa kriisi reguleerimisele ja avaliku korra säilitamisele. Toimetamata pildirea andmine eetrisse pole kindlasti kõige mõistlikum tegevus.
Olin ise reedel otse sündmuste keskpunktis, sest saatsin soome ajakirjanikke, ja võin kinnitada, et tegu oli siiski vaid grupilise ja lokaalse huligaanitsemisega, mis oli selleks ajaks ka juba üsna selgelt politsei kontrolli all. Iseasi, kas jõuvõtteid kasutati alati põhjendatult, ja just tegelike korrarikkujate suhtes. Võin ka kinnitada, et meeleavaldajad ei suunanud oma viha mitte teisekeelsete ega näiteks välismaalastest inimeste vastu enda kõrval, seepärast pole igatahes alust kõnelda rahvustevahelisest vaenust, mis neil öödel Tallinna tänavail oleks valitsenud.
Tahaksin lõpuks loota, et meedias jätkuks avatud dialoog toimunu üle, et mul ei süveneks tunne, nagu liiguks Eesti ühe tõe ja ühe õiguse riigi suunas. Ajakirjandus peab kõigest hoolimata jätkama demokraatlike traditsioonide järgimist ja tagama ühiskonnas elementaarse sõnavabaduse. Enesetsensuuri omaksvõtt vaid mürgitaks ühiskonda edasi.
Loodan, et konfliktsete ja alaväärsuskomplekside küüsis vaevlevate ajakirjanike ja kirjameeste ning ennastimetlevate naljameeste asemel arutleksid Eesti ühiskonna probleemide üle leheveergudel ja eetris pigem sotsiaalteadlased, aga ka nii eesti kui vene kogukonna tegelikud arvamusliidrid, need, keda usaldatakse üle rahvuspiiride. Kui me seda kiiresti ei tee, siis on toimunu vaid küüniliseks eelmänguks millelegi märksa tõsisemale, mille ohjamine pelgalt jõumeetoditega ei pruugi enam õnnestuda. Eesti vajab ühiskonnarahu taastamist ning see nõuab mõistlikkust ja märka enam sallivust ka eesti ajakirjanikelt!