Mart Ummelas kirjutab möödunud Maalehes sellest, nagu oleks Eestis kuni viimase ajani eksisteerinud kaks järjestikust vabariiki ja nüüd olevat tekkinud või tekkimas kolmas vabariik.
Nimelt käsitleb Ummelas taasiseseisvumist uue riigi tekkena ning „propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Liiduga, ühinemine eurotsooniga jne.“ olevat sillutamas teed kolmandale vabariigile.
Jättes kõrvale selle, mis on ja mis ei ole propagandistlik kampaania, samuti selle, et taasiseseisvumisest rääkides kasutab Ummelas jutumärke, tuleb vaid nentida, et teise ja kolmanda vabariigi mõiste pole mõeldud mitte kõnekujundina, vaid peegeldub konkreetseid arusaamadu, mida Ummelas peab vajalikuks propageerida.
Ummelas alustab artiklit meenutustega Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatist ning kirjeldab seda, kui põhjalikult ta enne olümpiahotelli sisenemist läbi otsiti.
Seejärel ütleb ta järgmise lõigu alguses pahviks löövad sõnad: „Järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980.-1990. aastate vahetusega.“ Nagu võib seega aru saada, on okupatsioonivõimu põlistamise katsena mõeldud olümpiamängud ning nende ajal toimunud kohaliku noore ajakirjaniku šikaneerimine midagi positiivset, midagi meenutamisväärset!
Võimetuna nägema selles midagi erootilist, ei oska ma sellist hoiakut nimetada ka mitte masohhistlikuks…
Võtab lihtsalt sõnatuks.
Mart Ummelase arusaam esimesest, teisest ja kolmandast vabariigist on võrreldavalt jabur. Iseloomustades praegust aega kui kolmandat vabariiki nendib ta, et tänapäeval „oleme liikunud aega, kus mälu on asendumas lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja väiklastel vastuoludel põhineva ajaloolise „tõe“ korduva ümberjutustamisega.“
Ja ometi — märgates küll sellist kahetsusväärset protsessi meie üha pealiskaudsemaks muutuvas maailmas, mida teeb ta ise?
Kurtes noorema põlvkonna mõistmatust ja teadmatust nõukogude aja ja selle eri perioodidel valitsenud erinevate olude suhtes, püüab Ummelas ilmselgelt just sedasama teadmatust ära kasutada panna püsti iseenda peas leiutatud lihtsakoelised müüdid ja mustvalged hinnangud.
Sest mida muud kujutab endast igasuguse mõistetava loogikata esitatud väide, nagu oleks meil olnud 1918-1940 esimene vabariik, mida 1991. aasta 20. augustil mitte ei taastatud vaid selle asemel loodi väidetavalt uus riik. Huvitav, kas Ummelas pole siis tõesti mitte midagi kuulnud dokumendist nimega „Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest“, mille tekst sedastab: „Lähtudes Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise Õiguse subjektina, toetudes 1991. aasta 3. märtsi rahvahääletusel Eesti elanikkonna selgesti väljendatud tahteavaldusele taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus /…/ Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:/…/ Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust…“? Ilmselt mitte, sest ta teatab ise uhkelt, et „Laulvast revolutsioonist ei teadnud ma tollal midagi…“
On ausalt öeldes kummaline tunne kirjutada neid ridu riigis, mis eksisteerib juba pea kaks-kümmend aastat taastatuna ning põhineb mitte ainult mingil kompamatul riigiõiguslikul tasandil restitutsioonilistel printsiipidel, vaid mõjutab eelkõige kodakondsust defineerivate ja reguleerivate seaduste ning muidugi omandireformi kaudu siiamaani iga päev ühel või teisel viisil meie kõigi elu.
Kas see on alati ja ainult hea, on muidugi iseküsimus. Siiski ei saa mitte kuidagi olla küsimus selles, mitmendas vabariigis me elame. Me elame esimeses vabariigis ja nii väga, kui Mart Ummelasele meeldiks oma teiste ja kolmandate vabariikide idee kaudu püüda rehabiliteerida nõukogude okupatsiooni Eestis või näidata Eesti riiklust millegi kipaka, haleda ja väljavahetatavana, jääb see ikkagi vaid tema enda mõttemänguks.
Tobedaks ja neidsamu noori, kelle väikeseid ajalooteadmisi ta kritiseerib, ohustavaks mõttemänguks, aga siiski ei enamaks.
Vt Maaleht Online
PEETER HELME
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar