KOLMAS VABARIIK*

30 aastat tagasi olin reporterina Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatil. Pidin vahendama Pirita sadamast ja ka olümpiakülast muljeid ja arvamusi regati korralduse ja võistlustulemuste kohta. See eeldas ilmselt minu isiku mitmekordset eelkontrolli, et sain üldse loa siseneda olümpiahotelli, kus iga mõne meetri järel valvasid meid kõiki halli ülikonda riietatud valvsad noormehed. Õnneks ei pidanud ma nendega lähemalt suhtlema. Parim paik tollases regatikompleksis oli siiski raadio ja televisiooni saatekesksue hoone, kus paiknes ahvatlev baar, milles olid müügil igasugu peened välismaa napsid. Põhiliselt viimased ongi jätnud mulle positiivseid mälestusi tollest ajast. Ja mina polnud selles asjas kindlasti ainus.

Minu järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980-90. aastate vahetusega. Tollal ei teadnud ma midagi „laulvast revolutsioonist“, sest lauluhäält mul polnud ega öisel ajal ma ka väljas ei käinud, nagu püüan nüüdki vältida. Küll aga püüdsin ENE toimetuses ja koos sellega kogu kirjastuses „Valgus“ uue aja vaimus ja töökollektiivi nõukogu esimehena tegelda reaalsete (isiku)reformidega. Käisin tollases riiklikus tootmiskoondises „Litera“ nõudmas peatoimetaja Gustav Naani vabastamist ENE peatoimetaja kohalt. Sellele järgnes peagi „edutamisena“ töö kultuuriministeeriumi aseministrina ja koos minister Lepo Sumeraga Glavliti laialisaatmine. See oli reaalsete otsuste ja jõuliste tegude aeg, ehkki tagantjärele pisut naeruväärne, aga seda võiks heal juhul nimetada Teise vabariigi loomiseks. Ehkki rahvuslaste meelest sellist mõistet ei tohtinud siis ega ka nüüd kasutada, leppisid needsamad rahvuslased sama kergelt ja kohe 1938. aasta põhiseaduse asendamisega uue ja edumeelsemaga (?). Mõtlemata sealjuures hetkekski, et just se konstitueeris Teise vabariigi sünni. Rääkimata omandireformi järjepidevuse suvalistest sätetest!
Ja siiski see Teine vabariik tundus mulle kuidagi omane ja lähedane, selle tekkeloogika oli arusaadav, ehkki mitte alati samasuunaline, mida oleksin mina just soovinud. Mida aeg edasi, seda enam on aga sellest Teisest vabariigist vähem järele jäänud. Kogu tollane pööre on mattunud unustusse ja sellega seotud fakte tõlgendatakse üha rohkem folkloorselt, et mitte öeklda – mütoloogiliselt. Juba tänavu saime kogeda kõige kummalisemaid visioone ja selgitusi 20 aasta tagustele sündmustele. mille järgi „taasiseseisvumine“ polnudki üldse iseseisvumine, vaid mingi välispidise jõu realiseerumine selles Euroopa killus, mida siinne rahvas on harjunud nimetama Eestiks. Sellist umbusku on süvendanud propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Uniooniga, ühinemine eurotsooniga jne. Rääkimata vähem pädevaist ühinemistest. Mis on pärast kõike seda järel Teise vabariigi suveräänsusest, mille loomisel olid sajad tuhanded meist nii ihu kui hingega osalised!? Paljude jaoks meist on edasine areng olnud üldse arusaadav/arusaamatu? Oleme lasknud võimu- ja meediamasinal meiega manipuleerida, ilma et oleksime üldse pidanud kujundama oma isiklikku sisulisemat suhtumist sellesse, mis meie riigiga üldse edasi juhtub.
Pole ka ime, sest oleme liikunud aega, kus mälu on kadunud või õieti asendunud lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja tänapäeva vastuoludel põhineva ajaloo korduva ümberjutustamisega. Noorem põlvkond, kelle jaoks nõukogude aeg koondub mõistetesse „Stalin“ ja „küüditamine“ ühelt poolt ning „kamabatoon“ ja „nostalgia“ teiselt poolt, ei saa üldse aru, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nemad on ju enamjaolt juba KOHAL, ja sugugi mitte enam Eestis, vaid reeglina kuskil mujal. Kolmas vabariik võiks olla selle kummalise olemisvormi nimi, kus mälu on peaaegu kustunud, elame ühest (valimis)kampaaniast teiseni ning enamiku noorte jaoks on Eesti vaid mingi paratamatu vaheperemees enne tegelikku vabasse maailma sisenemist. Kuna minu ja eakaaslaste iga ei luba enam kaasa lüüa selles globaalses õnnemängus, tunnetame kogu olemusega, et see riik ja ühiskond, mis meie ümber täna vohab, kujutab endast hoopis midagi muud, mille sünni juures me kunagi ise olime. Ja ausalt öeldes läheb meile kõik see, mis on väljaspool meie kõige isiklikumat elu ja tagasihoidlikku toimetulekut, üha vähem korda. Kolmandas vabariigis ei valitse enam esimesed ega teised, vaid kolmandad jõud, olgu neiks kas või Ühtse Eesti teatrikoomuski tegijad. Me ei solvu sellest siiski ülemäära, me oleme loobunud pahandamast, sest me teame, et oleme paratamatult arengust väljas, mingil arengu kõrvalteel, kus meiega ei arvesta keegi ega hooli me ise ka sellest eriti, mis või kes seal peateel mingeid tobedaid tükke teeb

*ilmunud lühendatult 20. mai Maalehes