Vt ka Postimees 28. aprill 2010
Austan sügavalt Iivi Anna Massot ja tema mõtteid, aga vaid kuni umbes aastani 2005. Olin enne seda teinud temaga mitu pikka raadiointervjuud, külastades teda Helsingis või võõrustades Tallinnas. Neis väljendus siiras poolehoid Soome ühiskonna sotsiaalseile valikuile ning ettevaatlik, kuid tuntav kriitika Eesti väärate valikute suhtes. Viimasel viiel aastal olen aga märganud üha kasvava hämminguga, missugust ideoloogilist platvormi on I-A Masso nüüd kaitsma asunud (või saadetud). Muide, selliseid Soomes elavaid eestlasi, kelle ainsaks juhtideeks näib olevat neid heatahtlikult vastuvõtnud riiki näidata üksnes võimalikult mustades värvides, on olnud ennegi, näiteks üks 1990. aastate alguse ajalehekorrespondent, kelle mürgised lood lõppesid peagi sellega, et töösuhe temaga peatati. Selline suhtumise kannapööre Masso puhul tekitab alati kiusliku küsimuse, miks? Kas tõesti on tunnustatud sotsioloog saanud mõnest Soome asutusest sule sappa, jäänud valimata või, vastupidi, ise pole oma Ameerika-aastate järel suutnud omaks võtta „uue kodumaa“ paratamatuid realiteete ja sotsiaalset võrdõiguslikkust!?
Olen olnud seotud Soomega juba vähemalt veerand sajandit. Algul väljasõidukeeluga giidi-tõlgina, kui iga soomlasest turist kutsus mind mu hea keeleoskuse ja Soome elu kõrge hindamise pärast külla, aga pidin neile delikaatselt vastama, et kahjuks „ma praegu ei saa, ülikool ja raha jne“. Seejärel algas 1990. a. mu kaastöö Soome ajalehtedele. Olin 3 aastat Helsingin Sanomate korrespondent Eestis ning vahendasin üleminekuaja kõiki tähtsamaid sündmusi, vahel lausa igapäevaselt. Pöördeööl 20. augustil 1991 olin HS-i toimetuses ja kuulasin viimast idaimpeeriumi vaba raadiojaama Eesti Raadiot ning vahendasin sealt tulevaid uudiseid värskesse lehenumbrisse. Samu uudiseid edastasin päev hiljem Helsingis resideerunud väliminister Lennart Merile. Minu töö tulemusena ilmus tol ööl HS-i 7 trükki, nii et teade Eesti (taas)iseseisvumisest jõudis maailma ajakirjandusse enne, kui ükski Eesti leht oleks seda suutnud teha.
Nii tollal kui alati hiljem olen ma alati tundnud Soome ajakirjanduse ning kõigi vähegi asjatundlike ajakirjanike siirast ja vahel lausa ülevoolavat poolehoidu eestlaste ja Eesti saatuse suhtes. Just see vihastab kõige rohkem, kui loen nüüd soomalsi hästi tundvalt I-A Masso täiesti ebaõiglaseid süüdistusi HS-i ja kogu Soome ajakirjanduse aadressil. Jah, näiteks Ilta-Sanomat või mõni kõmuajakiri korjas toona ja korjab ka nüüd üles põgusaid negatiivseid muljeid Eesti tegelikkusest, kuid see on harv erand ja alati märksa pehmem tekst kui meie enda rentsliajakirjanduses ilmuvad lood. Pealegi pole need juhtumid ega inimsaatused Soome poolel kunagi välja mõeldud, vaid Eesti tegelikkus on andnud neile alati objektiivset ja vahel lausa traagilist materjali. Võiksime endalt küsida, kas (Soome) ajakirjandus peaks mõne asja puhul silma kinni pigistama, et Eestit näidata rohkem „Kunglana“!? Ent kas see on tõesti ausa ajakirjanduse eesmärk jätta märkamata näiteks Eestis lokkav prostitutsioon, mis pandeemiliselt seilab iga nädal ka Soome, meie jõhkrate mehepoegade üha lisanduvad röövretked mitte üksnes Soome, vaid kodu Euroopasse, või turvalises sotsiaalvõrgustikus elanud soomlastele täiesti mõistetamatu Eesti võimude suhtumine inimeste ellujäämisse kriisiajal a la „uppuja päästmine on uppuja enda asi, ka siis, kui viimasedki päästevahendid on eelarvest imaginaarse euro nimel ära kärbitud!“
I-A Masso süüdistused on seotud mõningate suvaliselt välja nopitud HS-i artiklitega, mida tavaliselt on toimetanud eriprojektina Eestisse saabunud ajakirjanikud. Miks ei märka ta aga näiteks HS-i Tallinna korrespondendi Kaja Grünthal-Kunnase aastakümne pikkust säravat ja sügavuti minevat tööd Eesti elu esitlemisel ja väga positiivsel kajastamisel? Kaja on legendaarse Grünthalite (Ridala) suguvõsa üks järeltulijaid ning saanud Eestis toredaid lapsi oma abikaasa Leo Kunnasega, keda võiks pidada kõige ausamaks Eesti sõjameheks. Juba paar aastakümmet on Eesti elu kõigis tema rõõmudes ja muredes terava sulega vahendanud tänane kuue Kesk-Soome ajalehe ühiskorrespondent, eestistunud soomlane Jorma Rotko. Ka allakirjutanu ise on kirjutanud tuhandeid lugusid Eesti kohta, säilitades muidugi vabas maailmas omaks võetud aususe ja sõltumatuse nõudeid, mõeldes eelkõige oma lugejaskonna parima informeerimise vajadusele. Kahtlemata on ka need kirjutised sisaldanud kuigivõrd kriitikat, vahel vägagi valusat, kuid kas tõesti sooviks I-A Masso, et Eesti hakkaks oma rahvusliku ebaobjektiivsuse nõudega rahvusvahelistes ajakirjandusvabaduse hinnangutes kukkuma Soomest veelgi kaugemale? Juhul kui siinseid probleeme hakataks kinni mätsima, onupoja poliitikat järgides siluma ja roosamannamana näitama, järgima seda petlikku ideoloogilist „rahvusliku“ vöökirja mustrit, mida kasutatatakse Eestis siinseid probleeme käsitledes!?
Ma ei tahaks lõpuks hakata I-A Masso kirjutist üldse üksipulgi lahkama, sest kahjuks on see sündinud algusest peale kummalise kõverpeegli kaudu. Alustuseks tuleks meil iseenda jaoks selgeks teha Eesti elu objektiivsed probleemid ja nõrkused ning seejärel püüda hakata sellel alusel hindama, kas naabermaa ajakirjanikud on ikka suutnud neid rahvusvahelisselt aktsepteeritaval tasemel ja piisava erapooletusega valgustada. I-A Massol tasuks läbi lugeda viimane Eesti inimarengu aruanne 2009, enne kui suu täis võtta. Kahjuks on I-A Masso valinud just vastupidise tee: unustagem kõik selle, mis Eestis tegelikult toimub ja juhtub, loogem endale silme ette pildi mingist ebareaalsest „ideaalvabariigist“ ning siis hakakem selle põhjal kottima naaberriigi ajakirjandust selle eest, et ta pole oma silmi teise Euroopa Liidu liikmesriigi, lähima naabri ilmsete sotsiaalsete probleemide ja vigade suhtes (võltsist sõbramehelikkusest) silmi sulgenud. Usun, et see on väga ebaproduktiivne tee. Lisaks ütleksin, et ka Eesti elu karm kriitik Sami Lotila on siiski oma kirjutistes teinud sageli märksa rohkem õigeid järeldusi Eesti elu ebakohtade kohta kui I-A Massol on õnnestunud hinnates Soome ajakirjanduse „objektiivsust“.
*Ilmunud kärbitud kujul Postimehes 3. mail 2010
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar