Powered By Blogger

teisipäev, 15. juuni 2010

Kellele ei meeldi "peldikusein" ja miks?

Eestis levib seisukoht, et internetiportaalide kommentaarirubriigid on „peldikusein“, nagu arvas juba aastate eest üks Eesti prominentsemaid poliitikuid. Küllap viskas tal millegi pärast üle, lugenud mingit tema arust solvavat, ebaõiglast arvamust enda või oma pere kohta. Jah, vahel pannakse kommentaarides tõesti täiega, kohati põhjendamatu vihaga, isiklikult ja väga-väga halvasti. Ent kas miski muutuks, kui neid arvamusi ei avaldataks!? Olen enda kohta lugenud kõikvõimalikku jama, nõudmisi kõrvaldada mind lehest, eetrist, üldse „kõrvaldada“. Kas ma olen solvunud, pahane? Muidugi. Ent ma vähemasti tean, mida minu kohta arvatakse, selle asemel et uskuda, nagu kõik mind armastaksid, ülistaksid ja toetaksid. Kas ma tõesti tahaksin, et „igasugused“ mind armastaksid!? Kas ma isiksusena olen tõesti nii nõrguke, et ei kannata ka kõige kibedamat kriitikat enda kohta!? Ja kui mul ikka üle viskab, annan vastu, sest ma usun endasse ja oma tõesse. Vahel tuleb oma tõde kaitsta ka (sõna)relvaga, kust mujalt siis saavad alguse sõjad!?
Viimasel ajal näib mulle pigem, et Eestis süvenev interneti reguleerimine ja redigeerimine pole midagi muud kui seesama tsensuur Hiinas, ainult et veelgi väiklasem ja subjektiivsem. Hiina on totalitaarne riik, seal elab palju rahvaid ja tunnistatakse mitut usundit, kultuuritaust hiigelriigis on kirju ja vastuoluline. Kõigele lisaks hõljub riigi kohal endiselt kommunismiutoopia lummav unelm. Sellises olukorras tuhandete tsensorite töölerakendamine tundub pigem loomulik kui taunitav. Ent Eestis kasvav soov inimeste arvamusavaldusi eeltsenseerida, kas siis Eesti Päevalehe kombel isikutunnistusega registreerimise kaudu või Delfi amatöörtsensorite tegevuse tulemusena või Postimehe meetodil kõik kommenteerijad ära märgistada, pole ju midagi muud kui seesama tsensuur, soov võtta arvamusavaldajailt elementaarne enesekaitse ja võimalus esineda seisukohtadega ilma nende sidumiseta konkreetse isikuga. Teame, et vajadusel saab ju Kapo või muu ametkond riigireeturi, rahvusviha ärgitaja või arvamusterroristi nagu nii kätte. Ent olen juba märganud, et mõni veebitoimetaja himuga tõlgendab mu IP-aadressit, omamata selleks vähimatki õigust.

Mis on selle ülereageerimisega kaduma läinud? Eelkõige siirus, emotsionaalsus, vahenditus. Või veelgi enam – ausus, otsekohesus. Igaüks teab, kuidas sõprade ringis arutletakse ja siunatakse, sageli märksa räigemalt kui eales portaali kommentaariumis. Just samuti kui omal ajal N. Liidus. Kas mitte just selline „anonüümne“ kriitika ja anekdoodid polnud see, mis tolle saviljalgadel riigi lammutasid!? Ja õigustatult. Kas nüüd tahame inimeste arvamused, selle kõige ehedama reaktsiooni võimukandjate, ametnike, poliitikute ja ka ajakirjanikkonna otsuste ja tegevuse kohta suruda taas paksude kardinate taha, erakorterite köökide lämbusse ja magamistubade tekialuse vaikusesse!? Mida oleme siis 19 aastaga demokraatiast õppinud? Peale selle, et on olemas meile meeldiv demokraatia ja mingi NENDE oma. Ja miks üldse „peldikusein“!? Meie tualetid ju lausa kiiskavad valgetest keraamilistest plaatidest ning lõhnavad ülihästi. Kas see ongi kogu tõde meie ühiskonnast?

Kommentaare ei ole: