Intervjuu TTÜ elektroonikainstituudi juhtivteaduri professor Mart Miniga
TTÜ arengukava püstitas sihi, et me saaksime rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks. Kuidas see on Teie meelest teostunud?
Mart Min: See oli kõrge ja tarvilik eesmärk. Toetan seda igati. Ma pole näinud aga seda, et selle kõrge eesmärgi saavutamiseks oleks koostatud tegevuskava. Kordaläinuks võib lugeda seda, et oleme ehitanud uusi maju, renoveerinud, korrastanud campust. See on kahtlemata tarvilik tingimus, kuid kaugeltki mitte piisav. Palju tähtsam on see, mis toimub maja sees: kuidas töötavad inimesed, mis on iga inimese sihid ja kohustused, kui palju nad oma tööst sissetulekut saavad – kui suur lust tekib inimesel töötada meie ülikoolis.
Kas inimesed näevad perspektiivi, missugune on see noorel inimesel, kes tuleb siia pärast doktorikraadi kaitsmist. Ma arvan, et noor inimene seda perspektiivi ei näe. Kui kuulen kurtmist, et miks meil ei ole noori inimesi, siis tahaksin sellise küsimuse esitajale suu peale lüüa. Noor peab olema hull inimene, kui ta tuleb siia tööle. Ta on olnud aastaid pühendunud, elanud märksa väiksema sissetulekuga kui paljud eakaaslased tasuvamal tööl. Veel mõni aasta tagasi said meie professorid 20 tuhande krooni ringis, küllap osaliselt saavad praegugi. Mida me noorele inimesele lubame? Noormees, kui oled ka edaspidi väga tubli, võid jõuda heal juhul samasuguse palgani. Selline perspektiiv, eriti meie valdkonnas – elektroonikas – on nonsenss. Kui tahame saada rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks, aga niisuguseid probleeme ei soovi käsitleda, siis on see „tunnustatud teadusülikooliks saamine“ vaid järjekordne loosung, mitte midagi muud.
Elektroonikainstituudis töötab doktorantuur päris hästi, 1-3 doktorit kaitseb igal aastal, ja nii juba viimased 10 aastat järjest. Minu „hinge peal“ on doktoreid sellel sajandil juba kümmekond. Meie väljalaske viljakus võrreldes vastuvõtuga on olnud ligi 90%. Mida teha aga nende noorte inimestega edasi? Tehnikaülikool ütleb talle sageli, et vaata, kuidas ise läbi saad, mitte et planeeritaks talle karjääri. Enamasti talle ülikoolis kohta ei olegi, ega ta ka ise taha siia tööle tulla. Kui ta doktorandina sai 6000 krooni stipendiumi ning lisaks tegi ka mingit teadustööd oma valitud valdkonnas, siis sai ta tasu, mis on tegelikult üsna lähedal sellele, mida ta ülikooliski võiks tulevikus saama hakata. Miks ta peaks küll tahtma hakata õppejõuks?!
Olen ise olnud kolm korda professoriks valitud, arvatavasti tunnen seda tööd. See on professionaalne töö, tahab süvenemist, oskusi ja ettevalmistust. Selle töö eest saadav tasu pole aga kaugeltki proportsionaalne vastutusega. See viib paratamatult allakäigutrepile: inimene mõistab, et talle ei tahetagi vääriliselt maksta, järelikult ka tema võtab asja kergemalt ega pinguta väga. Tööandja ka ei pinguta – milleks siis mina!? Ta jääb nõnda ka ise nõrgemaks, möönab et teda ilmselt enam ei valita, et ta on alla käinud. Selliseid allakäigutreppe oleme mitu korda näinud. Kas meil on mõni äsja doktorantuuri lõpetanutest õppejõududeks? Ei ole, sest nad ei julge minna võrdlemisi tülikale tööle, nad lähevad pigem teaduri kohale. Andekas inimene saab endale nõnda parema töölõigu, mida ta tunneb ja mille vastu tal on ka suurem huvi. Me teeme lepingulist tööd Euroopa Liidu programmides, see annab võimaluse ka paremaks palgaks. Seetõttu saavadki meie noored teadurid ligilähedaselt sama palka kui professorid. Tänu sellele, et teevad teadust Euroopale, sest rahagi tuleb ju sealt. Mis oleks perspektiiv? Mina seda ei näe. Kui me samamoodi jätkame, laseme ülikooli lihtsalt ära surra, nuttes sealjuures: „Oi-oi, mis nüüd küll juhtus!“ Juhtub see, et „ise tehtud, hästi tehtud“, aga sandisti kukkus välja.
Elektroonikainstituut on ju seni olnud üks edukaimaid kogu ülikoolis. Mis on selle edu taga?
M.M.: Teaduses oleme üsna edukad. Me oleme siiski hädas oma õppetegevusega. Inimesed, eriti juhid, ei julge välja öelda, et neil on suured mured. Kohe öeldakse, et ise oled vilets ja kehv. Meie oleme julgenud välja öelda, et kui me nõnda õppetegevust jätkame, nii killustatult, kui ta meie teaduskonnas praegu on, kui igal pisikesel instituudikesel on oma kava ja ta soovib kõik õppeained anda oma instituudi kaudu, siis see on lõpuks vaid soovunelm. Meie oleme sellele olnud vastu, sest see pole jätkusuutlik. Paraku on selline suhtumine niiöelda majanduslikult efektiivne, et võtame kõik õppeained enda rühmakese kanda. See viib paratamatult õpetamise kvaliteedi langusele. Kohati on see viinud lausa absurdini ja raharaiskamiseni. Võiks isegi öelda – see on kohati üleülikooliline raiskamise koht. Ülikoolis on õppeainete arv lausa kohutavalt suur, neid ei jõua kokku lugedagi, uusi tuleb kogu aeg juurde, aga vanad kaovad ära visalt või ei kaogi. Mõnel kaval on 6-7 tudengit, aga õppekava ikka säilib. Kavapidaja läheb nukral ilmel rektori või õppeprorektori juurde ja ütleb: „Kinnitatud kava, tempel on all, allkiri on all, nõukogu otsus, aga ma saan maksta palka ainult kümme tuhat kuus. Meil on seitse dotsenti ja seitse tudengit. Kuidas ma saan selle rahaga ära elada?“ „Ajutiselt“ küll, aga siiski millegi pärast leitakse paljudele sellistele palujatele positiivne lahendus.
Tehnikaülikoolis peaks õppekavade arvu vähendama neli korda, mitte üksnes siit ja sealt natuke kärpides. Ma arvan, et saaksime siis rahalist kokkuhoidu vähemalt kaks korda. Küsisin neilt, kes tahavad teha uusi õppekavasid ja neid ka enda kanda võtta, kas nad saavad aru, et see ei ole üldse ratsionaalne. Sain vastuseks: „Ehk mitte ülikoolile, aga mulle küll! Kui olen ratsionaalne, siis ülikooli juhtkond võtab mult raha ära. Said vähemate õppejõududega hakkama, siis sinu säästetud raha läheb sinna, kus ei saadud hakkama.“ On kahjulik olla ratsionaalne, rääkimata optimaalsusest. Velgi suurem hirm on see, kui tuleb ministeerium ja ütleb, et olete osanud oma palgad üles ajada, aga meil on ülikoole, kus asjad ei suju, aga tegu on Eestile „nii tähtsate asjadega“, et suuname raha hoopis sinna.
Vahel öeldakse, et ülikool peaks töötama eelkõige oma riigi ja ühiskonna hüvanguks, mitte niivõrd näiteks Euroopale ja maailmale mõeldes. Selline suhtumine töötab ingliskeelsete õppekavade vastu. Mida sellest arvate?
M.M.: Tundub ju küll, et oma riiki eelistav suhtumine on õige. Eesti energeetikale on vaja, kommunikatsiooniettevõtetele on vaja, meie majandust kandvatele aladele tuleb mõelda... Koos sellega rõhutatakse, et õpetama peab vaid eesti keeles, kuna see on meie maa ja meie kultuur. Niisugused vastuseisud on ilmnenud, kuna me tahame arendada ingliskeelset õppekava Communicative electronics koodinimega INTELS. Ma usun, et ligi 70 % meie teaduskonna tegevusest kajastub selles kavas. Meie ettepanek on selline, et seesama magistriõppe kava hakkaks kehtima ka eestikeelseile tudengitele. Et kui mõnel aastal meil ei ole välismaalasi, siis loeme seda eesti keeles, aga kui välismaalased on hulgas, loeme inglise keeles. Ent selgub, et hulk asju on selle vastu – keeleseadus, kohalik situatsioon ja paljud inimesed. Kui mõistlik selline vastuseis on? Paraku pole see üldse mõistlik. Me elame Euroopa Liidus juba aastast 2004. Kui oleme valinud selle tee ja ma ei kahtle, et see on õige, siis oleme mingil määral võtnud omaks ka Euroopa Liidus kehtivad tavad, majanduse, valdava keele ja kultuuri. Seetõttu leian, et rahvusvahelises teadusülikoolis saab põhikeeleks jääda siiski inglise keel nii teaduse kui magistri ja doktoriõppe osas. See oleks igati ökonoomne. Kui meil on ingliskeelne õppekava ja kõik õppejõud on valmis seda ka inglise keeles andma, siis saab ka eestlane talle vajalikud slaidid ja õppematerjalid inglise keeles, kuid temaga räägitakse siiski eesti keeles. Ma arvan, et magistriõppe tasemel oleks see noorele inimesele väga hea liitumiseks Euroopa ühiskonnaga. Liigselt Eestit eraldada oleks mõttetu, sest meil pole võimsaid majanduslikke ressursse. Arvan, et mis on hea Euroopale, on hea ka Eestile. Kas oleks tõesti mõistlik eestlasi jätkuvalt suunata kartulikoorte söömisele!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar