Intervjuu TTÜ elektroonikainstituudi direktori professor Toomas Rangiga
Kuidas hindate eelmise TTÜ arengukava täitmist ja missugused on suurimad probleemid uue arengukava koostamisel?
Toomas Rang: Kõik, mis on arengukavas 2005 – 2010 kirjas, on tänaseks enamvähem täidetud, aga kas ka kõik, mis vaja oli, sai omal ajal kirja pandud?! Muidugi, tagantjärele tarkus on täppisteadus, nagu keegi on öelnud, aga siiski. Ainus asi, mis pole üldse teostunud, on akadeemilise personali sotsiaalne kindlustatus ehk õppejõudude palgatase. Mida oleks saanud teha teisiti? Õppekavade, erinevate õpetatavate ainete hulka oleks vaja olnud selgelt optimeerida, ühistegevust enam algatada ja ellu viia. Me tegime kogu aeg kavu ja aineid juurde ning kohandasime neid omasoodu, aga läbi mõtlemata on tänaseni see, kui midagi tehakse juurde ja rahakott jääb ikka samaks, siis paratamatult ka „lake läheb lahjemaks“. Midagi oleks siiski tulnud ka kärpida. Selle kõrval on suur probleem, et meil õpetavad inimesed paratamatult vananevad. Me ei saa kahjuks tulevikku üles ehitada ainult pensionäridele. Laiendamine ilma teatava kokkutõmbamiseta ei ole loonud noorte inimeste jaoks selget perspektiivi, arenguvõimalusi.
Mis suunas see „paisumine“ on siis toimunud?
T.R.: Õppekavasid ei ole vaadatud selle pilguga, et saaks mõningaid neist kujundada üldisema õppekava erisust või sarnaseid õppeaineid anda ühe komplekssema õppeainena. Sellist analüüsi ei ole kahjuks tehtud. Me ei ole selgelt defineerinud teaduskonna vastutust optimaalse õpetamise eest. Teaduskonnad on jäänud omaette kuningriikideks, ja seda soosib ka ministeeriumi antud rahajaotamise valem. Nn Jürgensoni valem meie oma majas ei ole isenesest paha, ehk mõned kiuksud küljes, aga üldjuhul see valem on palju realistlikum. Kui ministeerium ähvardab meid sellega, kui üliõpilasi on vaid 30-40 % algsest, ja tahab pearaha vastavalt ära võtta, siis ei saa nad seal sugugi aru, et kulutused tudengite vähenemisega tegelikult ei kahane. Tõusetub küsimus, kas Eesti ikka suudab katta kogu tehnikaerialade spektrit, ehk oleks mõistlikum midagi kinni panna ja keskenduda sellele, milles oleme tugevad!? Väga paljudel juhtudel ei soosi ülikooli sees kasutada olevad finantsid ega erinev mentaliteet teaduskondade koostegutsemist, selles osas peaks ülikooli keskjuhtimine olema senisest märksa jõulisem ja põhimõttekindlam.
Kas võib järeldada, et meie ülikoolis on proportsioonid pisut paigast ära, nõnda et meil on väga edukaid, tunnustatud teadusalasid, aga kõik ei vea sugugi alati välja?
T.R.: Hea ja lihtne oleks öelda, et osa teadust ei kanna ja jätame selle katki ning punume seal, kus jaksame punuda. Ehkki sinna me lõpuks nagu nii jõuame. Eesti riik, see on võib-olla kaks Pariisi linnaosa. Üle kahe ülikooli sellisesse linnaossa ei mahu. Me ei jaksa olla võrreldavad suurriikidega, arvestades meie SKTd, muud võimekust ja tervet mõistustki. Me ei pea kõike ise tegema, veel vähem õpetama. Kui tahame olla teadusülikool, ei saa me selle kõrvalt õpetada kui mingi tavaline rakenduskõrgkool, meil puuduvad selleks elementaarsed võimalused. Ressursse tuleks fokuseerida ja eelisarendada seal, kus selleks on piisavalt jaksu. Äsjasel teaduse evalveerimisel ei visatud otseselt killustatuse kivi meie teaduskonna kapsaaeda. Põhjuseks oli ehk see, et evalveerimiskomisjoni liikmed polnud eriti tehnikakesksed. Ent tuleb tunnistada, nagu ka Alvar Soesoo eelmises lehes märkis, et pole otstarbekas, kui kaevandajad (mäeinstituut) on koos elektrimeestega, üritades nõnda ka teadust koos teha. Kui kivimit tuleb uurida, siis see ei ole sugugi seesama, mida seoses elektriga uuritakse, need pole ühildatavad. Teisalt on küsitav jäigalt lahus hoida IT-ala ja nn suurt elektrit, seegi pole eriti mõistlik. Näiteks Budapesti tehnikaülikoolis on talupojamõistust rohkem olnud, neil on elekter ja IT koos.
Tuleb tunnistada, et oleme viimastel aastatel siiski õiges suunas liikunud. Meie teaduskonna põhine tippkeskus – elektroonika ja biotehnika tippkeskus –, kus on koos elektroonikainstituut, arvutitehnika instituut ja tehnomeedikumi biomeditsiinitehnika instituut, on olnud edukas infrastruktuuri hankimisel, oleme suutnud luua keskkonna, kuhu on tulemas ka mujalt väärikat ja noort inimjõudu. Ühtlasi oleme loonud tingimused, et ka meie oma teadlased hakkaksid saama oma teadmistele ja tööle enam vastavat tasu. Läheneme juba sellele, et meil oleks 2/3 omamaiseid ja 1/3 välismaiseid uurijaid. Sel juhul räägiksime juba tõsiselt rahvusvahelisest ülikoolist. See sunnib mõtlema, et võib-olla tuleks ülikoolis rakendada kolmas prorektor just rahvusvaheliste sidemetega tegelemiseks.
Kuidas oleks võimalik professorite staatust väärtustada ja samal ajal tagada siiski õppetegevuses vajalik koolitustase?
T.R.: Tegelikult ei vaja me nii palju professoreid kui seni, piisaks, ehk veidi utreerides, senise 150 asemel kolmekümnestki. Õppetegevust võiksid tagada palju enam lektorid, olgu või doktorikraadiga. See ei tähenda, et nad võiksid tehnika ja tehnoloogia arengust maha jääda, aga nende põhitegevus oleks õpetamine, mitte samavõrd teaduse tegemine. Õppekava ei seisaks siiski püsti vaid lektoritel, vaid ka professorid ja dotsendid annaksid oma väärika panuse. Ent teatud ainegruppide puhul polegi Eestis võimalik teadust teha, järelikult tuleb neidki õpetada, aga otstarbekalt.
Õppeprorektor peaks meil seoses sellega ette võtma omamoodi Heraklese ameti ning tulevane rektor vajab koos selelga jõulist toetust selgete otsuste langetamsieks. Muide, Eestis on tegelikult piisavalt rakenduskõrgkoole, mis võiksid olla näiteks ülikoolide kolledžiteks, kus tehtaks nö esimesed otsused, ja ülikoolile jääksid sel juhul vaid magistri- ja doktoritaseme õpe.
Missuguseid ettepanekuid ülikooli juhtimise uuendamiseks veel välja pakuksite?
T.R.: Meil on rektori juures praegu kolm komisjoni, tegelikult peaks olema ka TTÜ arengukomisjon, kellel oleks tulevikku vaatav perspektiiv, kuidas arengukava välja kujuneb ning kuidas selle täitmist kas või iga poole aasta järel kontrollitaks. Kui minu asi oleks pakkuda, siis võiks selle esimeheks olla kolleeg professor Mart Min.
Kui uus rektor asub ametisse, siis peaks ta tõsiselt kaaluma ka dekaanide kaadrit, et nood toetaksid just tema tegevusjoont. Kui dekaanid seda ei tee, tuleks ka nemad ümber valida. Ei oleks kindlasti vaja toimida nagu Tartu Ülikool, tuues sisse kõrvalisi, ehk isegi poliitikaga seotud isikuid, sest nood hakkaksid ülikooli sees liialt oma huvides otsustama. Väga hästi on võimalik ka seniste reeglite raames liikuda efektiivsema ja optimaalsema ülikooli suunas. See eeldab aga nii tegusat „ülemist“ meeskonda, tegusaid komisjone ja tegusaid dekaane, aga samuti selget struktuurireformi koos teaduskondade arvu optimeerimisega.
MART UMMELAS
Ilmub TTÜ ajalehes Mente et Manu 4. juunil 2010
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar