Enam kui 25
aastat tagasi Eesti Komitee initsiatiivil käivitatud niinimetatud omandireform
on kõigi parameetrite järgi kuritegu inimsuse vastu. Restitutsionalismi
ideoloogiat hüperboliseerides asuti tagastama 50 aastat tagasi, enne sõda ja Nõkogude
anneksiooni väidetavalt eksisteerinud kinnisvara ja maad kunagistele omanikele,
kuid reeglina nende niiöelda pärijaile esimesest, teisest ja mis tahes ringist.
Ent mitte pärimisseaduse alusel, vaid suvaseaduse järgi. Aluseks olevat olnud
Põhiseadus. Teatavasti Põhiseaduslik Assamblee ei jõustanud 1938. aasta
põhiseadust ning kaaperdas sellega Eesti rahvalt tema põhiõigused. Ainult iha
saada tagasi Londoni pangaseifis olevat kulda, innustas komiteelasi, isamaalasi ja muid kaasajooksikuid võtma väga
suurelt osalt Eesti rahvalt tema kodu, tema sissetulek, tema identiteet.
Kuulates 4.
märtsil Vikerraadiost saadet Rahva teenrid, kus eriti Ekspressi ajakirjanik
Mikk Salu ironiseeris selle üle, et nüüd on moodustatud komisjon omandireformi
õiguslikkuse ja järelmite uurimiseks, sain aru, et need inimesed õigustavad
seda kuritegu ja aitavad sisuliselt kaasa ajaloolise ebaõigluse
igavikustamisele. Kas loodud komisjon suudab midagi teha? Kahtlen sügavalt, kui
arvestada, kes sinna kuuluvad. Kui ei järgne vähemasti vabandust Eesti rahva
ees ning kõige räigemate röövimisjuhtumite heastamist, siis jääb see aastakümneteks
tumestama meie ühiskonna õiglustunnet ning ühtlasi muudab tühiseks ka tänase
võimu legitiimsuse, mis on saadud suuresti sundüürnikele lubatu varal. Midagi
ei unustata, kedagi ei unustata, öeldi nõukogude ajal. See sõnum on ajakohane
ka täna.
Kuulates 4. märtsil Vikerraadiost saadet Rahva teenrid, kus eriti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu ironiseeris selle üle, et nüüd on moodustatud komisjon omandireformi õiguslikkuse ja järelmite uurimiseks, sain aru, et need inimesed õigustavad seda kuritegu ja aitavad sisuliselt kaasa ajaloolise ebaõigluse igavikustamisele. Kas loodud komisjon suudab midagi teha? Kahtlen sügavalt, kui arvestada, kes sinna kuuluvad. Kui ei järgne vähemasti vabandust Eesti rahva ees ning kõige räigemate röövimisjuhtumite heastamist, siis jääb see aastakümneteks tumestama meie ühiskonna õiglustunnet ning ühtlasi muudab tühiseks ka tänase võimu legitiimsuse, mis on saadud suuresti sundüürnikele lubatu varal. Midagi ei unustata, kedagi ei unustata, öeldi nõukogude ajal. See sõnum on ajakohane ka täna.
1 kommentaar:
Ainult vaesed ja juurteta inimesed räägivad nii. Kui minu vanaemal jäi maha talu ja maad/ metsad, siis kellele need pidid saama, kas end. kolhoosi lüpsjale või? Kolhoos võttis talu ja maad endale, surde talulauta pandi kolhoosi lehmad ja majja elama lüpsjad. Hiljem, aastate pärast viidi loomad uude lauta ja see laut jäi väetisehoidlaks. Kui ka see tühjendati, küttis igati virk lüpsja lauda laastukatuse ja sarikad maja ahjus ära, sest ta ei viitsinud puid osta ega metsast teha. Maja jkm. oli ta ju niisama saanud. Vanamutt suri ja tema poeg oli nii suur peremees, et lase olla. Keeldus vabatahtlikult tagastatud talust lahkuma.
Postita kommentaar