Ajakirjandusvabadus on ohus

Vaadates 19. aprilli Aktuaalse Kaamera saadet http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/aktuaalne_kaamera/saated2100/5862ac6d-9181-4c22-9aa1-65d410de6403/aktuaalne-kaamera-ilm

süvenes arusaamine, et samal ajal, kui sõimame Venemaa telekanaleid ebaobjektiivsuses ja intervjueeritavatele sõnade suhu panemises, siis selles saates eriti Priit Kuusk (mitte muidugi omast tarkusest) tegeles samasuguse manipuleerimisega. Kui peaminister Jüri Ratas oma tasakaalukal moel oli esitanud samal õhtul toimunud valitsuse kabinetis peetud arutelu tulemused riigieelarve strateegia väljatöötamiseks, otsustasid uudiste ankrud olla peaministrist ja valitsusest targemad. Mida tähendas küsimus, kas eelarve läheb defitsiiti? Kas Priit Kuusk üldse teab, mis on eelarve defitsiit? Kangesti tundus, et kasutatakse Reformierakonna retoorikat „paljastamaks“, et riigi majandusliku arengu seisukohalt ollakse valmis kasutusele võtma varem kogunenud reserve või ka suurendama riigi laenukoormust. Mida oleks pidanud peaminister muud vastama, ent küsimust korrati veel vähemalt 3 korda? Ja miks peaks see televaatajat peale reformierakondlaste üldse huvitama?! Küsimus pole ju defitsiidis, vaid selles, milleks eelarvevahendeid kasutatakse. Kui see on Eesti rahva huvides, siis pole sellistel finantsnüanssidel üldse mingit tähtsust. Reformierakonna jutt elamisest tulevaste põlvkondade arvel tõstatab küsimuse, miks selle erakonna juhitud valitsused on pea 20 aastat elanud praeguse põlvkonna arvel. Kas tänased eestlased väärivad halvemat kui mingid ebamäärased tuleviku põlvkonnad. See selleks.

Intervjuu lõpuosa, kus peaministrist tehti Keskerakonna esimees ja esitati talle küsimusi Tallinna linna ja selle valitsemisorganite kohta, osutab, et ei saada aru võimude lahususe põhimõttest. Olgugi et erakonna esimees, ei ole Ratasel mingit pistmist ei volikogu otsustada olevate küsimustega, ei teenetemedali saajate ega linnatelevisiooni osas. Paraku Ratas andis järele ja esitas seisukoha ühe teenetemedali saaja kohta. Tuletan meelde, et seda ei otsusta ei valitsus ega ka Keskerakond, vaid demokraatlikult valitud Tallinna volikogu. Sama lugu on Tallinna Televisiooniga, mille programmi sisusse Ratas ei taha sekkuda, kuid siiski tõdes, et ei tohi olla parteilist kallutatust. Selle peale võiks küsida, missugune on volikogu koosseis, ja seega, missugused on sellega seoses ka TTV ülesanded Tallinna valijate huvide esindamises ja kaitsmises. TTV „tasakaalustamatuses“ pole seni süüdi olnud ei teletegijad ise ega ka volikogu enamus, vaid opositsioon, kes on igal aastal kinnitanud, et ei taha osaleda programmi tegemises. Sellest hoolimata on TTV-s läbi 6 aasta saanud sõna ka kõik opositsioonilised erakonnad nii linnas kui riigis, kui on mõistnud sellise telekanali vajadust ajakirjandusvabaduse tagamiseks riigis ning selle vaatajaskonna tegelikke huve alternatiivsete seisukohtade väljendamiseks üha rohkem ühte jalga käiva ja manipuleeriva peavoolumeedia reaalseks tasakaalustamiseks. ETV-s toimunu seab tõsiselt ohtu ajakirjandusvabaduse riigis, kui avaõiguslik ja maksumaksjate poolt kümnete miljonitega rahastatav kanal hakkab tegelema otsekoheselt propagandaga, sealhulgas seadusliku valitsuse destabiliseerimiseks.